Kogutud teos. Kestev mõistatus

Eva Mustoneni näitusel „Paljulubav“ oli kõik valesti. Kui riiulist näituse materjale välja õngitsesin, sain aru, et aeg on küps müsteerium lõpuks ära korrastada.

INDREK GRIGOR

Eva Mustonen kirjutab oma näitustele tihti ja palju tekste. Nende tekstide kõige mõistatuslikum osa on ilukirjanduslikud mälu- ja dialoogikatked. Ma ei mäleta, et ükski neist oleks olnud Mustoneni esimesel näitusel „Argipoeesia“ (2014) Tartu Kunstimaja väikeses saalis ega ka sellele järgnenud väljapanekul „Kinni“ Pallase galerii keldris (2015). Pallase galerii puhul küll mööndusega, et näituse lõpuks avaldas ta Facebookis loo „Kinni“. Aga seda ei olnud näitusel (vähemalt mina ei mäleta), ja isegi kui seda lugesin, olgu siis näitusel või pärast Facebookis, ei pööranud sellele tähelepanu. Nii sattusin Mustoneni ilukirjanduslike lugudega esimest korda teadlikult vastamisi Hopi galeriis tema kolmandal isikunäitusel „Paljulubav“ (2015).

Mis ta jooksis kiini vä? Kumu näituse „Sisse, sisse – uks on lahti!“ (2019–2020) kataloogis räägib Mustonen Triin Tulgistele konfliktist oma isa ja ema käsitöö vahel. Isa oli „tüüpiline kuldsete kätega vanamees, kes oskas kõike“, ka ema tegi kõik, mis tal vaja, aga kuivõrd tulemus ei olnud alati esinduslik, siis vaadati sellele, mida ta tegi, viltu. Naine tegi, no jah, las siis olla, kui juba tegi. Eva pööras nalja tinglikult ümber ja rajas oma varasema loomingu šovinistliku pilgu efektile. Ta tegi seda erakordselt tõhusalt. Kunstniku kahelt esimeselt näituselt jäid ennekõike silma ja meelde tisleri vaatepunktist võimatult ühildatud detailid. Ent kui need arulagedalt kokku kruvitud asjad esmapilgul ka peletasid, siis nii, nagu keegi ei suuda ükskõikseks jääda absurdsete proportsioonidega kohmakate, suuresilmsete kutsikate suhtes, leidsid ka Mustoneni „väärakad“ kiiresti tee vaataja südamesse. Seda enam et kummastatud mööbli kõrval oli väljas ka korralikult teostatud tekstiilikunst. Mis põhiline, kõik oli maitsekalt tänapäeva kunstinäituse normide järgi kujundatud.

Hopi galerii näitusel „Paljulubav“ oli aga kõik järsku valesti. Tartu Kunstimajas pikale valgele tasapinnale ilusasti ritta laotud sõrmenöörid olid kuhjatud plekist kanduritega seina kinnitatud õhukesele riiulile. Ma ei mäletagi, et seal oleks olnud esimese kahe näitusega südamelähedaseks saanud naismööblit, muu tarbekunsti osas tundus Mustonen olevat üle saanud kammitsaist, mis pidurdasid teda tarbekunsti norme eiravalt teostamast. Näitusel olid valesti eksponeeritud valed asjad. Isegi kui mööblit ei olnud, siis tekstiilikunst pidi olema varasema kogemuse põhjal hästi teostatud.

Millegipärast tahan uskuda, et olin läinud näitusele mõttega, et pean arvustuse kirjutama. Kuid kõigepealt ei leidnud ma sealt seda, mida oleksin osanud ära tunda ja tagatipuks oli galerii aknalaual neljaleheküljeline brošüür (kaks kokkuvolditud A4-lehte), kuhu oli prinditud kaks lühikest dialoogi pealkirjadega „Paljulubav“ ja „Paberlennukid“. Nendega ei osanud ma kohe mitte midagi peale hakata. Ma ei suutnud leida ühtki viisi, kuidas Mustoneni novelle mulle südamelähedaseks saanud mööbliga seostada (nüüdseks peaks olema juba ilmne, et tekstiilikunsti ja tõenäoliselt ka kogu ülejäänud tarbekunstiga ei oska ma siiani midagi peale hakata). Ainus mõte, mis mu peas tekkis ning mis seal endiselt alles on ja tõenäoliselt igavesti olema saab, oli, et keset galeriid rippunud abstraktse koega vaibal on karjamaa, kus mullikad kiini jooksevad.

Mälestusi on liiga vähe. Tõenäoliselt mõtlesin need välja. Retsensioon jäi kirjutamata, aga A4-lehti, olen enesega korterist korterisse kaasa tassinud ennekõike teksti mõistatuslikkuse tõttu. Kavatsesin algselt seekordse „Kogutud teose“ essee pühendada Mustoneni mikseri otsa pistetud tolmuharjale, Tartu Kunstimaja alla kukkunud laele ning salaja ka ühele loole seoses Mustoneni esimese näitusega Tartu Kunstimajas, mida ma talle enesele purjus peaga rääkinud olen, aga artiklisse mingil juhul ei pistaks (vähemalt mitte lähikümnenditel). Kuid kui riiulist Mustoneni materjale välja õngitsesin, siis sain aru, et aeg on küps hoopis müsteerium, mis neid dialooge mu peas ümbritseb, lõpuks kuidagi ära korrastada. Natuke kahju on. Nii kestvaid mõistatusi ei kohta tihti. On autoreid, kelle kogu looming on täiesti arusaamatu, ja see ei häiri mind mitte üks raas. Kehitan õlgu ja lähen järgmisele näitusele. Mõistatused, mis aastaid peas vastuseta tallel püsivad, on aga harvad.

Mis see veel tähendab? Vastus on iseenesest ilus ja elegantne asi. Mul ei ole vastuse vastu midagi. Otse vastupidi, olen vastustesse palju rohkem kiindunud kui küsimustesse. Küsimus on ju pelk ettekääne vastusele. Õnneks ei ole ka sellest midagi katki, kui ilusa, elegantse vastuse, leidmine ebaõnnestub, küsimus jääb püsima ja selle lahti­mõtestamise juurde tuleb ükskord naasta.

Kuidas sa paberlennukit teed? Mustoneni lugudes ei räägita argipäevast, tööst ega ilmast, vaid kirjeldatakse kujunditesse peidetult oma hirme, kusjuures kogemus piirdub kitsalt kirjeldaja enese tajuga. Lugude sündmuspaigad on unenäolised, avatud fantastilistele moonutustele. Näiteks jutustuses „Kinni“ on lõke ja vorstide praadimine ning seltskond, kes kavatseb vähki püüdma minna. Täiesti argine stseen, kus sündmused võiksid areneda ja arenevadki. Jutustaja läheb pissile, kummik jääb kraavimudasse kinni. Episoodi kirjeldatakse meile aga kui košmaari, kus kinni ei ole mitte kummik mudas, vaid jutustaja oma kujutlustes.

Kinniolemine on Mustoneni jutustustes sageli esinev kujund, millega ta kirjeldab kahevahel paiknemist. Juhuslik ei ole tõenäoliselt ka see, et jalg jäi kinni just kraavimudasse. Väikesed kinnikasvanud veekogud – kahepaiksete meelispaigad – on ta lugude sagedased sündmuspaigad. Mustonen näeb end ilmselt amfiibolendina või nagu ta ise ütleb, õngekorgina. (Teisal on ta näiteks õhupall või ka lilleõis maa ja taeva vahel.) Kuid lisaks mudale võib kinni olla ka „kinniste uste sees, voodrite vahel, lukuaugu südamikes“. Sürrealismi mõiste on kärme keelele tulema ja põhjendatult, ent mulle näib, et selle mõistega võtaksime lugudelt inimlikkuse, taandaksime eksistentsiaalse kogemuse stilistiliseks võtteks.

Mustoneni ruumile omane paindlikkus on, nagu autor ka ise möönab, iseloomulik laste reaalsusetajule. Dialoogis „Paberlennukid“ ütleb üks kõnelejatest: „[V]aata, väiksena sa ju kõrgust ei karda. Keegi võib … sind katusele viia ja sa jõllitad niisama ringi ega hoomagi, kus oled. Mitte mingit ruumitaju pole, kehatunnetust. Ei ole hirmu.“ Siit võib oletada, et realistlik ruum ja ühiskondlikud teemad puuduvad Mustoneni lugudes seetõttu, et neid ei saa kirjeldada lapse(põlve) aegruumis. Need ei ole ühildatavad.

Esimese asjana ehitasin pitsist kuudi. Nii nagu meeste ja naiste käsitööd, nii mõtestab Eva ka nomaadlust sooküsimuse kaudu: „Tahtsin teha midagi tüdrukutele, mis poleks suhkrust ja maasikavahust. Esimese asjana ehitasin pitsist kuudi.“ Maja ehitamine on teadupärast mehe elutöö, tüdrukutele sobivad telgid: „saladuslik, kotjas, mahutav. Katab tervenisti tekstiili, suust nabani, silmist jalani“, kirjutab Mustonen Kumu näitusel eksponeeritud kasvuhoonete juurde. Sealjuures on tähtis rõhutada, et pitsist maja ei ole kehvem, kui on päris maja. Mustoneni nomaadistaatusel ei ole pistmist sooga, asi ei ole selles, et ta oleks kodutu, et ta ei oskaks kodu ehitada, vaid selles, et tema aeg kulgeb talumatult aeglaselt: „Igal pool, kuhu vaatasin, vedelesid aastad lademetes“ (audio salvestus „Konnatiik“, 2021). Pidevalt valdab tunne, et midagi ei muutu, et oled kinni ja nii jääb ainsaks võimaluseks oma asukohta muuta, minna reisile. See toob hinge klaari tühjuse. Rändajale sobib aga koduks just telk, mitte maasse valatud vundamendiga maja.

Vesikuppude vahel puristab paar jõehobu. Mustonenil on silmapaistev huvi veekogude vastu. Selle kire kulminatsiooniks on linnafestivali „Uit“ raames Supilinna tiiki rajatud purdel audioraamatuna eksponeeritud jutustus „Konnatiik“. Veekogudes ei huvita Mustoneni aga mitte veealune maailm, selle läbipaistmatu mudase põhja ees on tal suisa hirm, vaid tiigis elavad kahepaiksed, näiteks vesikupud, anakondad ja jõehobud, kes elavad korraga nii siin kui seal. Tahan uskuda, et ei ole juhus, et kolm eri kontinendi asukat kohtuvad just Supilinna tiigis.

Võrdlemisi keeruline on tuvastada üksühest seost Mustoneni kirjutatud lugude ja tema kujutava kunsti teoste vahel. Intervjuudest jääb mulje, et erinevalt objektidest, mille loomeprotsess ei näi autorile alluvat, tunneb Mustonen end oma tekstide suhtes võrdlemisi enesekindlalt. Ta väidab – ma ei ole kindel, kui palju on selles irooniat, et tal on näitust tegema hakates väga täpne plaan paigas –, aga: „tegema hakates läheb loomulikult kõik persse … Enamasti suudan planeeritust midagi siiski päästa ja harilikult on see just tekstiline osa.“ (Intervjuu Peeter Talvistuga Tartu kunstimuuseumi näituse „Tiniseb võõras metsas“ kataloogis, 2016). Üks põhjusi, miks Mustoneni tekstid rajal püsivad ja kohe „täie ajuga üle välja ajama ei pane“, võib olla asjaolu, et erinevalt tarbekunsti žanrist, mille raames Mustonen palju ja teadlikult eksperimenteerib, on tema tekstid kirjanduslikult võrdlemisi traditsioonilised. Kuid peamine põhjus, miks need teineteisega kattuda ei taha, peitub asjaolus, et probleemide ring, millele nii üks kui ka teine ehitatud on, on võrdlemisi erinev. Kujutavas kunstis pöörab Mustonen peale vormimängude märkimisväärselt palju tähelepanu kunstispetsiifilistele, aga ka ühiskondlikele nähtustele, näiteks käsitöö soorollid, tekstiilikunst ja selle ajalugu. Novellid aga on vastupidi valdavalt sisekaemuslikud, seal ei üritata kaasa rääkida kirjanduse ühiskondliku rolli küsimustes. Autor näeb ise aga oma objekte ja tekste vaieldamatult ühe näituse lahutamatute osadena.

Mustoneniga on tehtud mitu suurepärast intervjuud, kus ta tõestab silmapaistvat võimet oma seisukohtade sõnastamisel. Huvitav, kas Mustoneni jutustused jäävad mõistatuslikuks ainult seetõttu, et nii isiklikel teemadel rääkimine on ebamugav ja seetõttu kriitikud, kes küsivad väga detailseid küsimusi kunstniku loomepraktika ja kutselise käekäigu kohta, ei julge pärida novellides kirjeldatud kogemuste järele? Kas on võimalik, et kimbatus, mis Mustoneni tekste mu peas ümbritseb, taandub sellele, et nende järele pärimine mingilgi sisulisemal kujul kui „millist rolli need mängivad?“ näib kohatu?

Paljulubav

Mis ta jooksis kiini vä?

Mis see veel tähendab?

Kiini?

Mhmh.

Mm, mai tea, nagu kinni?

Ei, kuule, see oli midagi mullikatega.

Mäh?

Kevadel, vaata, kui karjamaale lastakse. Või oli see satikate pärast? Jooksevad lolliks igatahes. Siis öeldakse, et mingi vitsakene siin ei aita, tuleb ikka korralik kepp võtta ja rooska anda, muidu jooksevad soolikad välja.

…

Jep, suht nilbe.

OK, ta ei jooksnud kiini siis.

Kinni siis ikka?

Ei! Seda ka mitte!

Kuule, millest sa üldse räägid?

Sellest tüdrukust!!!

Eva Mustonen