Kusagil struktuurides on kallutatud jõud

Analüütilise filosoofia ja analüütilise fotograafia vahenditega saab nähtavaks teha mis tahes tagamõtted mis tahes olukordades.

TRIINU SOIKMETS

Ilmselt oleks viisakas alustada arvustust – olgu siis kunstinäituse või -raamatu kohta – positiivse meetodiga ehk avaldada esmalt tunnustust, tuua välja tugevused ja eelised. Luua pehme pinnas ja maandumine. Et seejärel liikuda edasi nõrgemate kohtadeni või, leebemalt öeldes, arenguvõimalusteni. Kõik ikka objektiivsuse, võrdväärsuse ja tasakaalu huvides, et kirjatükist ei kujuneks kiidukõnet või fännikirja, milleks on ajaleheveergudest sobivamaks kohaks näituseavamised või eraviisilised (meili)vestlused. On omaette kunst säilitada kaine meel oma lemmikautorite suhtes, nii nagu seda on ka jääda suuremeelseks oma lemmikvaenlaste suhtes.

Mina aga alustan triksteri kombel tagurpidi ehk halbadest uudistest. On nii kohutavalt kahju, et järjekordset kunstiraamatut või -kataloogi esitletakse mitte sellega seotud näituse alguses ega isegi kuskil keskel, vaid alles selle lõppedes, viimastel päevadel. Seda eriti siis, kui esitlus ise on niivõrd sisukas, et see oleks andnud võimaluse suuremale hulgale publikule pikema aja jooksul näitust mõtestatumalt vaadata, selle juurde korduvalt tagasi pöörduda, levitada sõna või saada meediast mitmekülgsemat tagasisidet.

Pole ju pärast näituse sulgemist ilmuvas näitusearvustuses sellega suurt midagi peale hakata ei kellelgi teisel kui kunstnikul, korraldajal ja kirjutajal endal (nende emadel on kindlasti ka hea meel). Kitsam kunstiringkond, kes nagunii kõigil avamistel tasuta veini joomas käib, saab samuti tagantjärele ilmuvat arvustust reflekteerida, kuid laiemale lugejaskonnale, kes ehk oleks ka selle alusel näitusele läinud, jääb sel juhul vaid fantaseerimise rõõm ja igatsuse valu.

Põhjused kataloogide või raamatute ilmutamiseks või esitlemiseks alles näituse lõppedes peituvad muidugi komplekssetes tootmisprotsessides ja rahastusmudelites, meeskondade ülekoormatuses, logistilistes asjaoludes ja paljuski muus. Selle üle siinkohal põhjalikumalt arutlema asudes väljuksin aga teemast ja kasutaksin käesoleva kirjutise sihtmärki juba ebaproportsionaalselt ebaviisakalt ära. Mõte aga on õhku visatud: esitlegem rohkem trükiseid kohe näituse avamisel, kirjutagem arvustusi nii kiiresti kui saame! Seda kõike parema eesmärgi ja ühiskonna üleüldise hüve nimel.

Crystal Grid 30-32 (Brooklyn-Meise-Tallinn). Fotokollaaž, kromogeenne värvifoto alumiiniumkomposiidil, epoksüvaik, 2023

 Paul Kuimet

Vorm ja värv

See öeldud, on aeg asuda heade uudiste juurde. Paul Kuimeti „Crystal Grid“ ehk „Kristallsõrestik“ on fotokunstiraamatuna sama terviklik, nagu oli seda tema samanimeline hiljutine näitus Draakoni galeriis – lõpuni läbimõeldud ja -kalkuleeritud, viimistletud ja süstematiseeritud kompromissitul viisil, kus juhusele või hooletusele pole isegi komakohta. Just sellisel viisil konstrueeritud narratiiv, olgu siis näitusel, raamatus või ajalehekülgedel, loob lõpuks alateadlikul tasandil aluse elamuslikuks esteetiliseks kogemuseks, resoneerides korda otsiva ja loova algega.

Raamatu keskmes on fotokollaaži- ja assamblaažisarjad. Esiteks juba nimetatud „Crystal Grid“, mis avaneb osaliselt kolmekaupa volditud kriitpaberist lehekülgedel (Multi Art Gloss 150 g) luues nauditava omaruumi. Ja teiseks nende vahele poetatud „What It Is To Be What You Are Not“ ehk „Mida tähendab olla see, kes sa pole“, mida eksponeeriti ka Artishoki biennaalil Tallinna botaanika­aias.* Et raamatu lõpus, enne sügavrohelist viimast lehekülge (Caribic Dark Green 170 g), on loetletud mitte üksnes selle koostajate nimed, vaid ka paberi- ja kirjatüübid, üksnes kinnitab kunstilise kompromissituse postulaati.

Samamoodi kinnitab seda kogu raamatu kujunduskontseptsioon, kus on esi- ja tagakaanel ning seljal kasutatud viit eri rohelises toonis kalinguri. Kolmes kohas neid toone kombineerides on saadud 125 erinevat raamatut, millest igaüks saab valida lemmiku vastavalt oma ilumeelele (või väikse vihjena mõeldes jõulukuuse toonidele). Kangaga kaetud kõvakaantele reljeeftrükitud mustrid viidatud sarjadest teevad igast raamatueksemplarist kunstiteose veel enne kui see avatakse.

Sisu ja esitlus

Raamatu avamisel ja visuaalsest materjalist edasi liikudes jõuab lugeja järgmiste, mattpaberil lehekülgedeni (Munken Polar Rough 120 g) ehk elegantse esseeni (Century Expanded) ja asjalike pildiselgitusteni (Monotype Grotesque). Analüütilise filosoofia meetodeid par excellence järgides harutab Neeme Lopp siin lahti analüütilise fotograafia. Objektiivsuse huvides alustab ta viitega sellele, kuidas Kuimeti loomingut on peetud jahedaks ja külmaks, distantseerituks ja halastamatuks, kuid nimetab ise seda kõike hoopis autori tugevuseks. Võin selle järeldusega vaid nõustuda, kuid jätan täpsema arutluskäigu avastamise juba raamatulugeja rõõmuks.

Lopp küsib ka, kuidas anda struktuur millelegi, millel enesel struktuur puudub ning kuidas teha nähtavaks midagi, mis ise jääb nähtamatuks. Ta jõuab kapitalistlike ja autoritaarsete režiimide paralleelideni, kuid usun ja tean, et samasugust nähtavaks tegemise metoodikat saab rakendada mis tahes tagamõtete esiletoomisel mis tahes olukordades. Selleks meetodiks on universaalne ja siiras tinglik sõjaplaan, kus mõeldakse mitu sammu ette, nähakse läbi mustreid, loetakse ridade vahelt. „Kusagil struktuurides on kallutatud jõud“, mille Kuimet loeb välja ja Lopp kirjutab sisse kristallpalee ja botaanikaaia kujundite kaudu.

Viimase, kuid mitte vähem tähtsana. Raamatu esitlusel Kanuti gildi saalis tõstatas Hanno Soans küsimuse, mida kunstnik üldse maailmas ära teha saab. Kuimet möönis, et on selles osas pigem konservatiivne ega usu, et kunst suurt midagi muudaks, küll aga saab see osutada kitsaskohtadele. Ta ei soovi vaatajale deklareerida oma ideoloogiat, vaid et vaataja oleks ise (a)poliitiline ja säilitaks oma agentsuse. Saan taas vaid nõustuda.

* Annika Üprus, Fännikiri Artishokile. – Sirp 4. XI 2022.