Lugu sellest, kuidas ma hiilisin oma kodumaal

Võrreldes Ukraina väljapanekuga on seekordne festival taseme poolest ehk ebaühtlasem, kuid lähenemisnurkade ja tõlgenduskihtide poolest kindlasti rikkalikum.

TRIINU SOIKMETS

Gruusia dokumentaalfotograafia festival „On the Edge Fest. Fookus Gruusia“ Balti jaama kunstitänaval kuni 1. III 2024, Telliskivi loomelinnaku väligaleriis 24. VIII – 4. X ning Okapi galeriis 25. VIII – 30. IX.

Teist aastat toimuv festival „On the Edge“ (tlk piiri peal, ääre peal) purjetas mullu Venemaa–Ukraina sõja kiiluvees, tänavu peegeldab aga samasugust okupatsiooniolukorda Gruusias. Püha üritus tegeleb nimele kohaselt probleemse poliitikaga piirialadel, mis on ühtlasi ka sümboolsed äärealad. Need alad mitte üksnes ei piirne julma naaberriigiga, vaid paistavad fotodel tõesti nagu jumalast hüljatud ja üle ääre tõugatud. Selle kiuste või hoopis selle tõttu pulbitseb aga elu neis rammusalt, justkui elataks seal iga päeva nagu oma viimast.

Hariv uurimistöö. „Vanaema on väga haige. Mõnikord koolivaheajal, kui valvureid ei ole läheduses, hiilin ma Venemaa okupeeritud alale ja hüppan üle okastraadi, et tema eest hoolitseda. Lähen teda vaatama surmahirmust hoolimata.“ Nii alustab Gruusia koolipoiss Dato kirja oma 8 kilomeetri pikkusest teekonnast Khurvaleti külani. Selle jooksul peidab ta end piirivalve eest, roomab maisipõldudel ning kasutab keelutsooni sisenemiseks okastraadi madalama koha peale asetatud lauajuppi. „Kartsin nii kohutavalt, kuid armastus tapab hirmu,“ selgitab ta oma adrenaliiniseguseid motiive järjekordsel retkel, mille kulminatsioonina leiab eest talvekülmast kangestunud memme põrandal pikali.

Poiss on kirjutanud selle kirja, et anda maailmale teada, kuidas okupatsioon lahutab üksteisest perekondi ja inimesi viisil, mis võib neile saatuslikuks saada isegi siis, kui kuulid otseselt kedagi ei taba. Gruusia fotoajakirjanik Daro Sulakauri on see, kes on tema kirjale andnud kõla, liites selle oma fotosarjaga „Poolitatud maja. Nihutatud piirid“. Nii nagu üks võtab ette riskantse teekonna vanaema juurde, võtab teine ette teekonna elanike juurde okupeeritud aladel. „Mis tunne on elada piiri peal teadmises, et võid kaotada osa oma kodust või et ühel päeval võib elutuba paikneda sinu enda riigis ja köök vaenlase okupeeritud territooriumil?“ küsib Sulakauri mitte retooriliselt ega kujundlikult, vaid sõnasõnalises tähenduses.

Nii mitmelegi tema fotole on illustratsiooniks peale veetud illegaalset piiri markeeriv punktiirjoon, mis kulgeb tõepoolest otse läbi elumaja, järvedest ja põldudest rääkimata. Taustaks tühermaad ja taevas, modellideks okastraadi taga ahastav eideke või melanhoolne tütarlaps, aga ka kalmistul viina võtvad vanamehed või ojas suplevad poisikesed. Aksessuaarideks Gruusia kaart ja lehvivad riigilipud. Sulakauri projekti võib võtta mitte niivõrd fotosarjana, vaid referatiivse uurimistööna, mille hariv aspekt on kunstilisest väärtusest kahtlemata kaalukam. Ühendades käsi­kirjalise teksti, graafilise illustratsiooni ja rahvusliku sümboolika dokumentaalse pildimaterjaliga ei valluta ta ilmselt tippfotolavasid, kuid näitlikustab tänuväärse selgusega kogu festivali piiripealsuse idee.

Reegli- ja ambitsioonivaba foto. Hoopis teine perspektiiv sellest ideest avaneb iseõppinud fotograafi Hitori Ni sarjas „Reivid ja protestid Thbilisis“. Tegu on vormi poolest samuti suhteliselt klassikalise ja keskpärase dokumentaalfotoga, kuid piiripealsus väljendub siin põrandaalususes, mässamises traditsiooniliste sotsiaalsete rollide ja ootuste vastu keset pealinna ööelu, mis mõne silmis võib olla olemuselt räpasem kui tapatalgud päevavalgel. Siin segunevad reivi- ja geikultuur klubi- ja parlamendi­hoonetega, hedonism ja erotomaania poliitilise olukorra ja politseihaarangutega. Pidutsejad ja poseerijad, kes on tihti maskistatud, kehastuvad omal kombel kodumaa vabastajateks, peavad sümboolset sissisõda ning toituvad keelatud vilja magususest.

Silme ette tuleb meie oma analoogina ehk Tõnu Trubetsky koostatud „Eesti punk 1976–1990. Anarhia ENSVs“, mida Siim Nestor nimetas ilmumise ajal mitte läbikirjutatud ajalooks, vaid mustaks materjaliks ja märkmete kogumiks. Aga ega punk ei olekski ju enam punk, kui see ennast žanrireeglitest häirida laseks. Sama näib kehtivat Hitori Ni ambitsioonivaba dokumentalistika kohta – elamust ei maksa siitki oodata, sest see ei olegi eesmärk.

Sisepoliitika. Mäss leiab aset ka vabakutselise fotograafi ja kirjaniku Tbel Abuseridze „Gavrilovi öös“, mille nimitegelase ja antikangelase ehk Gruusia-vastaselt meelestatud Vene riigiduuma saadiku Sergei Gavrilovi visiit käivitas Thbilisi tänavatel protestilaine ja politsei vastulöögi. Selles sarjas ei pralletata enam põranda all, nüüd saadakse päriselt viga, ükski kostüüm ega mask selle vastu ei kaitse. Juhtum oli järjekordne näide sellest, kuidas Gruusia Unistus paljastas end erakonnana, kust suunatakse riigi arengut pisitasa läänest Moskva poole. Autor osutab sellele, kuidas vaenlane ei varitse ainult piiri taga ega tungi sellest lihtsalt üle, vaid imbub sisse ka sisepoliitika peenhäälestatud mängumaale. Võib-olla on see Abuseridze õigusteaduse taust, mis kannustab teda kajastama olukorda just sellisest perspektiivist.

Dokumentaalfotograaf Dina Oganova innustub samuti õigustest, täpsemalt naiste ja tütarlaste omadest. Tema kollaažisari „MeToo“ koosneb kraabitud portreedest, kangatükkidest ja arhitektuurifotodest, mis kõik kehastuvad valusate mälestuste ja sotsiaalsete tabude fragmentideks. Nimelt tegeleb sari seksuaalse ahistamise ja kodu­vägivalla, selle avaliku teadvustamise ja mustri murdmisega. Autor palus naistel viia end kohtadesse, kus ahistamis- või vägivallaakt juhtus, ning näidata riideid, mida nad sel ajal kandsid, säilitades naiste anonüümsuse, millel on omaette märgiline tähendus. Kuna ohvreid valdab tihti kahtlus- ja häbitunne, siis vaikivad nad juhtunu kollektiivselt maha ja pisendavad seda ka iseenda ees ning just seetõttu ei saada autori hinnangul aru, kui suure probleemiga on tegelikult tegemist. Kuigi Oganova nendib, et ta saab rääkida vaid Gruusias toimuvast, usub ta, et nii on ilmselt ka mujal. Maailma mõistes murrab ta muidugi lahtisest uksest sisse ja tema avastus mõjub veidi naiivselt, kuid eks seegi ole omamoodi märk ääremaalisusest.

Kontseptuaalsem suund. Festivali kontseptuaalsemat ja ambitsioonikamat poolt esindab Gruusia kaasaegse kunsti väljapaistvamaid esindajaid Guram Tsibakhašvili. Tema kõige tuntuma sarja üks osi, samuti kollaaživõtmes „Definitsioonid“ hõlmab fotosid ja ilmutamata fotopaberit, joonistusi ja sõnaraamatuselgitusi ning nendevahelisi semiootilisi seoseid. Kuigi punased fragmendid viitavad Gruusia minevikule ja seeläbi autori enda lapsepõlvele, jäetakse nõudlikumale vaatajale vabad käed isikliku tunnetuse tekkimiseks ning mõtisklemiseks argiste ja esmapilgul neutraalsete sõnade tähenduse üle – olgu selleks siis suudlus, tühjus või kas või Kaukasus. Gruusiakeelsed sõnad ja nende definitsioonid on, tõsi küll, arusaadavad vaid selle keele valdajatele, nii nagu ka teoste tehniline lahendus on ilmselt efektsem originaalkujul kui võrkjale vinüülile trükituna. Kuid seda enam ruumi jääb kunsti­gurmaanile sarja lahtikodeerimiseks.

Nii-öelda vana kooli fotograaf, kunstnik ja õpetaja Juri Metšitov, kelle festivali kuraator Temuri Khvingija asetab samale skaalale meie oma Kalju Suurega, pakub aga vaimu- ja hingetoitu nostalgiagurmaanile. „Tunnistaja“ sarja kaudu heidab autor valgust dramaatilistele sündmustele, mis on viimase 30 aasta jooksul Gruusias aset leidnud ja sealset olukorda kujundanud. Ühtlasi peegeldab see erinevate kümnendite aurat ja olustikku, linnapilti ja rõivamoodi. Nagu ta ise ütleb, siis ei pretendeeri tema pildid absoluutsele tõele, kuid ta usub, et ajaloolased saavad tulevikus neile siiski toetuda. Must-valge fotosari on muu hulgas osa Gruusia autorite fotolugusid koondavast raamatust „Tamar, kus sa oled?“, mille pealkiri viitab XII sajandi lõpus valitsenud kuningannale, kes viis riigi õitsengule. Nüüd, pärast sajandeid kestnud okupatsioone ja relvastatud konflikte esitleb Gruusia end taas edasipüüdleva vabariigina.

Võõrandumine. Kunstiliselt kõige kõrgemal ja huvitavamal tasemel on festivalil kindlasti vabakutselise fotograafi Giorgi Šengelia sisekaemuslik sari „Tundmatu linn“, mis räägib autori ümberasumisest Thbilisist Firenzesse ja vastupidi ehk piiri peal pendeldamisest. Esmapilgul oli uue linnaga harjumine talle lihtne, kuid mida rohkem aega ta Firenzes veetis, seda rohkem tundis ta nostalgiat Thbilisi suhtes, aga ka eksistentsiaalset segadust ja sisemist ärevust. Elades ühes linnas, mõtles ta teise peale, kuid sinna naastes tundis end senisest veelgi enam võõrandununa. See kõik on tajutav ka tema kaootilistes ja nihestatud kompositsioonides, kust puudub igasugune valgus ja värv või üldse aimus sellest. Kui küsida Šengelialt, kas on siis muru mujal rohelisem ja taevas sinisem, vastaks ta ilmselt eitavalt. Uduvinesed, unenäolised, suisa kummituslikud kaadrid tekitavad rahutust ja ebamugavustunnet, aga siiski ka tungi ja lootust tunneli lõpust terendava lahenduse ja vastuse järele.

Võrreldes mulluse väljapanekuga on seekordne festival taseme poolest ehk ebaühtlasem, kuid lähenemisnurkade ja tõlgenduskihtide poolest kindlasti rikkalikum. Gruusia haav ei ole nii värske, kui on Ukraina oma, kuigi Ukrainaski algas okupatsioon ju sisuliselt kümmekond aastat tagasi. Gruusia haav on armistunum, laagerdunud, kuid ei ole kinni kasvanud. Lugu, mida räägib iga autor eraldi ning kuraatorid nende peale kokku, ei keerle tulekolde ümber, vaid moodustab laiema vaatega terviku dokumentaal- ja tänavafotožanris, mille eksponeerimiseks on välialad ainuõige valik.

„Ta oli kukkunud, jumal teab, kui kaua aega tagasi, ei saanud üles ega ulatunud voodini. Ta ei saanud aru, kes ma olen, kuid lõpuks tundis mu ära ja rõõmustas. Me kallistasime teineteist. Ta oli väga näljane, sest tal polnud jõudu endale toitu valmistada, nii et keetsin talle teed ja pakkusin leiba võiga,“ jätkab Gruusia koolipoiss kirjeldust külas­käigust vanaema juurde, mis sedapuhku venis suisa nädalapikkuseks. „See oli üks minu „Venemaale“ hiilimise lugudest, kuigi tegelikult hiilisin ma omaenda riigis, omaenda kodumaal.“