Peeglikildudest ärapööratud pilguheit

Vaatamata rõhutatud lahtiütlemispüüdele traumaatilisest idast, näib Tanel Rander tegelevat trauma sümboliseerimisega korduses.

HANNO SOANS

Näitus „Hüvasti Ida, hüvasti Narcissus“ EKKMis kuni 4. VI. Kuraator Tanel Rander, kunstnikud Aliaxey Talstou, Elo Liiv, Holger Loodus, Kateryna Lysovenko, Kirill Tulin, Paulina Pukytė ja Svitlana Biedarieva.

„Mina olen su sigitanud, mina su ka tapan.“

Tarass Bulba

Aprilli keskpaigas avas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum hooaja Tanel Randeri kureeritud esseenäitusega „Hüvasti Ida, hüvasti Narcissus“. Nagu osutatakse näituse pressitekstis, on kuraator tõukunud „praegusest poliitilisest olukorrast Euroopas, mida kujundab Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse“ ja võtab sellele toetudes ette katse Ida-Euroopa mõiste revideerimiseks. Täpsemalt käivitab teda püüd sellest kinniskujutelmast lahtisaamiseks, omistades Ida-Euroopa kollektiivsele identiteedile „kaassõltuvusliku suhte nartsissistliku väärkohtlejaga“ ning väites, et „igasugune Ida-Euroopa kollektiivne enesekuvand on justkui lehter, mis imeb endasse ja mille suue asub Venemaa kohal“. Ettevõtmise teeb intrigeerivaks see, et Rander on seni olnud üks süvitsi minevamaid Ida-Euroopa identiteedi toetajaid Eesti kaasaegses kunstipildis. Aga noh, eks Saulustest ju Pauluseid tehaksegi. Ent odava iroonia kõrval on tõsi see, et just Randeri intensiivne tõukumine sisimast seestumusetundest, mis talle nüüd seostub oma varasema positsiooniga, on huvitavaim joon, kui mitte selle näituse enda, siis vähemalt seda orkestreeriva kataloogiessee puhul.

Eesti kunst ja Ida-Euroopa identiteet

Kui mõelda Ida-Euroopa identiteedist avaldumas eesti kunsti puhul üldse, siis tuleb tõdeda, et seda on suhteliselt hõredalt. Meenuvad Raoul Kurvitza monumentaalsed nõgese- ja ohakaväljade installatsioonid „Ida-Euroopa tasandike noorus ja keskiga“ üheksakümnendate lõpust, mida kandis romantiline hüljatuseesteetika, mõni Mare Tralla video dialoogis Armeenia raadio anekdootidega, Liina Siibi seeria „Naine vajab vähe ruumi“ ja Kristina Normani „Pribaldid“ ning „Kuldsõduri“ seeria. Mõni ime siis, et ka Ida-Euroopa kultuurimäluga tegeleval hiljutisel Vītolsite kunstikogu näitusel „Mälu arheoloogid“ ilmnes, et näitusele valitud eesti kunstiteostel, Tõnis Saadoja kontseptuaalsel maaliseerial sulava jäätükiga ning Alice Kase maalidel ja joonistustel ei olnud Ida-Euroopa kultuurimälu teemadega, millest Kumu näitus tervikuna tõukus, just liiga palju pistmist. Ida-Euroopa kultuuri-identiteedi kontekstis tasub meelde tuletada, kuis Leonhard Lapini neo-geo tõukus Malevitši õpilase Pavel Kondratjevi kunstist, ent see oli pigem eneseväljenduse vormilise poole küsimus ja ei puudutanud enamasti Ida-Euroopa kultuuriteadvuse mälukihistusi ja enesetunnetuse klišeesid. Minu arust on eesti kunstiteadvuses spetsiifiliselt idaeuroopalikku seega küll pidevalt puudu kui üle. Aga Randeri näituse fookus polegi asetatud eesti kunstile, vaid oma konservatiivse ametliku identiteedipoliitikaga nõukanostalgilisuses suplevale Lukašenka Valgevenemaale. Just valgevene kunstniku Aliaxey Talstou lihtsatel sugestiivsetel žestidel põhineva performatiivse praktika lahtiütlemisriitused ja -loitsud moodustavadki praeguse näituse keskse teosekehandi. Ja just Lukašenka veider mõttekäik sellest, et valgevene identiteet on nagu nõukaaegne kristallvaas, õrn ja habras, on läbiv noodijoon, mida sel näitusel pidevalt silme ees tuleb hoida.

Leiutades Ida-Euroopat

Tanel Rander väidab näituse pressi­tekstis, et „Ida-Euroopa identiteet, mis põhineb vaid ühel lühikesel ajaloolisel episoodil – Nõukogude okupatsioonil – takistab meil traumadest paranemist ja meie vaimset arengut ühis­konnana“. Väide võib ju tõsi olla, ent Ida-Euroopa identiteet on mõistagi palju vanem kui on Nõukogude okupatsiooni periood ja Churchilli kandev kujund raudsest eesriidest. Usun, et Rander teab seda isegi, seega võib väita, et tegu on tahtliku lihtsustusega, sooviga esitada tõstatatud probleem pastoossema pintslilöögi abil. Ameerika ajaloolase Larry Wolffi intrigeeriv raamat „Leiutades Ida-Euroopat. Tsivilisatsiooni kaart valgustusajastu vaimus“ (1994) on suure­pärane sissevaade sellesse, kuidas valgustusaegsed reisikirjad, diplomaatide mälestused ning sõjakäikude kroonikad ja isegi ilukirjandus hakkasid varasema põhja-lõuna geopoliitilise telje asemel XVIII sajandi lõpu Euroopas ühtaegu teadvustama lääne-ida telge.

Wolff osutab värvikalt, kuidas Ida-Euroopa mahajäämusest tulenevad elulised tõsiasjad põimusid neis allikmaterjalides Lääne-Euroopa pilgu fantaasiaprojektsioonidega. On tõsiasi, et alad, mis olid rahvastatud rahvakildudega, kellel puudus veel subjektsus omaenese ajaloo suhtes, kes olid vaheldumisi Osmani impeeriumi, Vene impeeriumi ja Habsburgide impeeriumi (ning Eesti puhul ka Rootsi kuningriigi) mõjuväljas tõugata ja tõmmata ja kelle talupoegkond, valdav enamus rahvastikust koosnes nuudihirmus pärisorjadest –see justkui oli Euroopa, aga üks teine Euroopa. Olukorda ei teinud kergemaks see, et Ida-Euroopa alusrahvad kõnelesid valdavalt (kui tänapäeva Rumeenia ja Moldova alad välja arvata) lääneeurooplastele läbinisti võõraid dialekte, mis vaatlejais kutsusid esile tõsise segaduse. Segadust suurendas veelgi valgustajate ajastuomane viis tajuda kõike läbi romantiseeritud antiigi prisma, mistõttu said poolakaist neis kujutlustes sageli sarmaatlased, venelastest omakorda sküüdid, rumeenlastest daaklased. Igatahes on selge, et rahvusriikide varasema tekke tõttu varem homogeniseerunud ja kultuurrahvasteks kujunenud Lääne-Euroopa mütologiseeriv Teise pilk ida poole on tunduvalt varasem Jalta konverentsi aegsest reaalpoliitikast. Aga see selleks. Tähtsam on tõdemus, et meie idaeuroopalikkus ei sõltu kaugeltki meist enestest.

Mütopoeetiline kujutlus

Näituse juhatab sisse juba kohvikuruumis kuraatori viimasest näituseprojektist pärit parafraas Paul Klee maalile „Angelus novus“, mis on inspireerinud Walter Benjamini kuulsa ajaloo ingli allegooria – pigem osutus kui iseseisev kunstiteos ja seega mõnevõrra sarnane kahe näitust saatva kuraatorikommentaariga, neoonkirjas sõnamängudega „Narcisseast“ ja „Ho_ly“. Randeri mõttekäik, mis lähtub Benjamini kommentaarist progressi tuules vastumeelselt tulevikku kanduva ja vastumeelselt enese taha varemeid maha jätva traagilise ingli tegelaskujust, osutab, et Ukraina sõja valguses on fukuyamalik ajaloo lõpu kontseptsioon lõplikult maha kantud. Ajalooprotsesside seisukohast on vaieldavam sellele järgnev Jungist inspireeritud mütopoeetiline kujutlus justkui oleks natsismi kurjus pärast Teise maailmasõja lõppu ilma peale uitama läinud ja nüüd siis venelastesse maabunud. Ma saan vist aru, mida Rander meile öelda tahab, ent nii lihtsad need asjad küll ei ole. Selles kontekstis on oht, et leedu kunstniku Paulina Pukytė installatsioon „Varjud“ muutub diskreetselt minimalistlikust kunstiteosest Randeri mõtte lihtsustatud illustratsiooniks oma varjukülgi mitte teadvustavast nartsissistlikes luuludes vaevlevast Venemaast.

Siinkohal tuleb meelde Tanja Muravskaja kunagine installatsioon „Monumendid“ (2008), mis koosnes samamoodi lihtsatest algainetest, nimelt klaasikildude ja lubjakiviklibu kõrvuti asetsevast hunnikust. Kui Muravskaja napi installatsiooni tõmbas käima konkreetne ja kuum ajalooline kontekst pronkssõduri saaga näol, siis Pukytė analüütiline viiteraamistik jääb sellise kunstilise žesti lihtsuse taustal liig abstraktseks ja külmaks.

Näitusesaalis võimendab seda konteksti ukrainlanna Svietlana Biedraieva monumentaalne joonistus „Sõja morfoloogia“, kus keskaegne ikonograafia on miksitud praegusaegse relvastuse kujutamisega, moodustades surmatantsuliku pannoo. Aga ma pole kindel, kas sellest piisab.

Kristallvaaside kujundistuga – tervena Pukytė, purustatavana Aliaxei Talstou interventsiooni „Õnne jaoks“ puhul ja pihustatuna Elo Liivi totaalse ruumiinstallatsiooni „(Uni)stus“ osaks –tegeletakse näituse tuumas. Neist töödest jõulisimas, Elo Liivi omas, tantsivad välja valgustatud kristallikildude efemeerse välja all sünge heli marsitaktis jonnipunnid, mis viitaksid justkui kõige otsesemalt totalitaarse kasvatuse läbinud teadvuse puhastumisprotsessidele.

Ambivalentsed žestid

Lisaks on näitusele kuidagi poolenisti, kuraatori ja kunstniku kirjavahetuse kaudu kaasatud Kirill Tulini viie aasta tagune EKKMi talveprojekt „Abiks keskküttekatla kütjale“ (2017), mille käigus, toetudes maja identiteedile kunagise katlamaja abiruumidena, loodi muuseumis ajutine soe suhtlustsoon ja installeeriti muuseumi katusele Volksbühnelt laenatud neoonkiri „IDA“. Selle „sisemise ida“ elluäratamisega kutsus Tulin üles ammutama vastalisusest, mis oli kunagi dissidendist looja suhtelise autonoomia alus, et esitada uuesti ebamugav küsimus: milline on tänapäeval kunstniku töö väärtus? Tulini projekt, mida on ühes oma varasemas blogipostituses põhjalikult analüüsinud ka Rander, on kaugel nartsissistlikkusest. Samuti ei saa selle ida kontseptsiooni tingimata määratleda Venemaa-kesksena, vaatamata dialoogi loomise katsele vene kunagise dissidendikultuuri stereotüüpidega. Palju mängulisem ja jõulisem Randeri praegusest, Tulini pika ja segasevõitu kirjaga päädinud kastratsioonikatsest, oli Sigrid Viiru kõnekas rekonstruktsioon, mis muutis võõristusefekti tekitava „IDA“ EKKMi katusel efektselt „hol-IDA-ayks“, lääneliku puhkusekultuuri eneseirooniliseks steitmendiks, neutraalseks ja dekoratiivseks. Viir osutas „Võltspuhkajaga“ (2019), mis assotsieerus tarbijaühiskonnale iseloomulike transiittsoonidega, efektselt, kui vähe on tegelikult vaja pagendamaks kummitavat ida identiteeti EKKMi frontoonilt.

Näituse ambivalentseimate tööde hulka kuuluvad Holger Looduse irooniline maaliinstallatsioon „Vilja riigile“ (2021), mis mängib tšehhi animaatorilt Zdeněk Milerilt pärit kummastava kaadriga maailma rikkaimast varblasest ning ukraina noore maalikunstniku Kateryna Lysovenko suuremõõtmeliste poeetiliste maalidega. Hoolimata sellest, et tuletavad meelde kunagist transavangardi paatost, on need mõjukad oma mõistatuslikult süüdimatute stseenidega, ühendades antiigi ja tänapäeva viktimi­sat­sioonimudeleid poliitikas ja kunstis.

Randeril võib olla õigus, et Ida-Euroopa kollektiivne identiteet on eriliselt kistud staatuses, nii et seda esindab kõige paremini kujutluspilt kildudeks purunenud peeglist või kristallvaasist, ent vaatamata inspireerumisele psühhoanalüüsi sõnavarast ei tunnista Rander üht tõdemust, mis sellest distsipliinist tuleneb – traumat saab sümboliseerida üksnes trauma korduva läbimängimisega. Hoolimata retoorikast, rõhutatud lahtiütlemispüüdest traumaatilisest idast, näib projekt kunstiteoste tasandil siiski selle trauma sümboliseerimisega korduses just tegelevatki. Niisiis, mitte vähem, aga rohkem Ida-Euroopat, seltsi­mehed kunstnikud!