Pimepaik

Ida-Virumaa keldrite tundma õppimise tulemusena loodud Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurovi ja Francisco Martíneze installatsiooni sünnilugu

FRANCISCO MARTÍNEZ

Näitus „Dekoloniseeritud ökoloogiad“ Riia Kunstihoones (Riga Art Space) kuni 15. I 2023, kuraator Ieva Astahovska, kunstnikud Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurov, Francisco Martínez, Aurelija Maknytė, Diana Lelonek, kunstnike rühmitus Ģimenes Saikne, Haralds Matulis, Inga Erdmane, Linda Boļšakova, Līga Spunde, Maija Demitere, Maria Kapajeva, Olja Mihhailjuk, Rasa Šmite ja Raitis Šmits, Vika Eksta ja Anna Griķe.

„Millisest ulmefilmist sa oled välja karanud?“ hüüatas naljatledes Reimo. Tal oli õigus. Nägime välja nagu jälitajad, kes otsivad apokalüpsise jälgi. Reimo töötab keemiatehases ja nägi meid Sillamäel ringi kolamas. Rohkem kui aasta sobrasime Ida-Virumaa keldrites, et näha, mida neis ajamasinates hoitakse ja millega seal tegeletakse. Selle tulemusena sündis installatsioon Ieva Astahovska kureeritud näitusele „Dekoloniseeritud ökoloogiad“.

Kui Reimo lahkus, hüppasime meie – Anna Škodenko, Darja Popolitova, Viktor Gurov ja selle loo autor – üle nüüdseks maha jäetud kasarmu aia, aastaid tagasi oli see Nõukogude sõdurite magamisruum. Me leidsime seal ohtralt grafitit, nende seas ühe, millel oli kiri: „Ну а че еще в Силке делать?“ („Mida veel võiks Silkis teha?“)

Sellegipoolest oli meie kõige suurem ulmekogemus Sillamäel 1988. aastal filmitud Roman Baskini „Vernanda“. Film algab stseeniga, kus ekstsentrilises linnas Vernandas jääb üks reisija rongist maha. Reisija (Sulev Luik) ostab poest leiba ja avastab, et leiva sees on pomm. Kuigi ta tahab meeleheitlikult pommist vabaneda, saab ta aru, et sedalaadi kingitus on selle linna kaubamärk.

Nagu on täheldanud Semjon Krasulin (alias Simon Red), on selle sürrealistliku süžeega hästi edasi antud Sillamäe hõngu – see on ühteaegu klaustrofoobiline ja kõikelubav. Millelgi ei ole otsest tähendust. Selleks et pääseda ligi millelegi, mis pimedas vaikselt oleleb, tuleb kasutada teistsugust lähenemist. Paraku ei kohanud me ühtegi valget jänest, kes oleks osutanud Imedemaa kohalolekule, reaktsioonid meie tegevusele olid skeptilised, isegi alandavad. Meie Facebooki foorumite postitused said vastuseks naervaid emotikone ja kommentaare, näiteks nagu Anele oma: „Mida huvitavat võiks leida Ida-Virumaa keldritest? Vabandust, aga ma ei saa selle projekti mõttest aru. … Ma kontrollisin oma vanalinna kuuri, lootes seal leida midagigi, mis võiks köita Riia Kunstihoone tähelepanu.“

Kuid oli ka juhtumeid, kui sealsed elanikud vaatasid oma keldris leiduvale pärast seda, kui täiesti võõras inimene oli nende vanade asjade vastu huvi üles näidanud, teistsuguse pilguga. Narva-Jõesuus pidasid aga naabrid meid röövliteks, kes otsivad paika, kust saaks midagi ära viia. Mõnigi kord sattusime ebameeldivatesse poliitilistesse aruteludesse inimestega, kes meile oma keldreid näitasid. Nii oli see Vladimiriga, kes tahtis meile rääkida kogu tõde Ukraina kohta, sest oli kindel, et meie, Tallinna noored, oleme lääne meedia propaganda ohvrid.

Ainult siis, kui vanaema ei ole kodus

„Mul on väga veider kelder,“ kirjutas Svetlana, enne kui Narvas kohtusime. Ta ei käi seal sageli, aga iga kord, kui ta keldrisse läheb, näeb ta seal rotti, elusat või surnut. Tema isa oli ära visanud kõik vanad mänguasjad ja ta ei andestanud seda. Kui Svetlana avab keldriukse, siis esimesena näeme aastate jooksul tehtud remonditööde jälgi, olgu need siis keraamilised plaadid, ukselukud, tööriistad. Ta alustab tõrjuvalt, et see, mis teda huvitab, ei huvita kindlasti meid. Siis aga asub keldrisügavusest välja õngitsema puidust kasti, mida nende pere oli aasta­kümneid tagasi kasutanud vanaemale Pihkvasse asjade saatmiseks. Svetlana hakkab meile selgitama süsteemi, kuidas asja aeti, näidates nimetissõrmega, kuhu aadress oli kirjutatud ja püüdes meenutada, mida sinna saadeti: komme, apelsine, liha …

„Kõige selle poolest, mis saada oli, peeti Eestit Nõukogude Liidus välismaaks.“ Svetlana sõbranna Valentina noomib teda: kas tal pole häbi sellist keldrit välismaalastele näidata? Valentinal, kes elab naabermajas, on koguni kolm keldriboksi. „Oled sina aga kulak!“ aasib teda Svetlana.

Irina maja asub Narva-Jõesuus, selles on kaksteist korterit, kuid aasta ringi elab seal vaid kolm peret. Nad on ainukesed, kes keldrit kasutavad. Irina tunnistab, et tal on asjade äraviskamise pärast häbi, kuid lisab, et ei taha maksta asjadest lahtisaamise eest. Siis osutab ta rohmakale nõukogudeaegsele kapile ja ütleb: „Mul oleks vaja palgata kedagi, kes selle siit välja tassiks ja kuhugi mujale viiks.“ Oma installatsiooni tarvis võtame pruuni nahkkoti, mis oli Irina vanematel kaasas, kui nad aastakümneid tagasi Musta mere ääres puhkamas käisid. Ka Narva-Jõesuu kuulus puhkusepaikade hulka, mida nõukogude töölised nautida said. Installatsioonis leiab oma koha ka õigeusu ikoon, mille Irinale oli kinkinud söökla juhataja. Irina töötas seal 1994. aastal. Kui me keldrist välja tuleme, käsib Irina meil ikooni kotti peita, et keegi ei märkaks, et ta on selle ära andnud.

Ksenja ei mäleta, kuidas või millal mõned neist asjadest tema keldrisse on sattunud, kuid ei kavatse neid ära visata, sest need ei häiri teda. Kaks korda aastas toob ta sealt osa asju välja, ikka vastavalt hooaja vajadustele. Näiteks tütre tuulelohe, mida kasutatakse ainult suvel.

Kord kuus laskub Katja trepist alla keldrisse, et kontrollida ega seal mingeid kahjustusi ole, kuigi väidab, et keldri korrastamiseks tal aega ei ole. Aga katkine balalaika tuletab Katjale meelde, kuidas vanaema sellel mängis. „Need asjad on minu mälu pikendus. Vaata näiteks neid kingi, need sain vanavanaema käest. Või vanu lauluraamatuid, kust ammutan aeg-ajalt tundideks inspiratsiooni.“ Katja on õpetaja. Osutades vanale nõukogudeaegsele raadiole, tõdeb ta, et selle abil on ta lastele selgitanud tehnoloogilisi muutusi. Raadiot, vanu lasteraamatuid ja tegelikult kogu keldrit võib võtta kui kooslust, mis aitab Katjal ette kujutada teistsugust tulevikku.

„Ei või iial teada, millist kasu neist võib tulla. Mulle on need õnne toonud. Mulle meeldib see tunne, et võin igal ajal mineviku uuesti üle vaadata või sellest oma pojale rääkida,“ selgitab Dmitri. Talle meeldib alles hoida vanu asju, nii mõnegi neist on kinkinud sõbrad, kes ei ole osanud nendega midagi peale hakata. Näiteks mannekeeni tükid: „Aga kui ma tahan ühel päeval moekaupluse avada?“ Need on emotsioonidega asjad, enamasti pärit lapsepõlvest või noorukieast, näiteks märkmikud ja helikassetid, mille mängimiseks pole enam seadmeid kuskilt võtta. Kastidest võtame välja „Ну, погоди!“ („Oota sa!“) VHSi ja Nirvana kasseti. Mõlemad on Ivangorodi turult ostetud Vene piraatkoopiad. Ometi ei taha Dmitri neid meile näituseinstallatsiooniks anda, isegi kui nende praegune rahaline väärtus on nullilähedane.

Alguses arvas Nikolai, et ma olen salapolitseinik. Siis aga võtab rahulikumalt ja lõpuks räägime narkootikumide tarbimisest Narvas. Nikolai kirjeldab ka tülisid naabriga. Kelder oli neil ühiskasutuses ja pärast erimeelsusi otsustasid nad notari juurde minna, et ametlikult paika panna, kui palju ruutmeetreid kummalegi kuulub. Nikolai töötab ehituse ja remondi alal. Kui keegi sureb, siis Nikolai tühjendab surnu korteri. Mõnikord paneb ta mõne asja kõrvale lootusega need internetis maha müüa, kuid enamik neist jõuab kingakarpides tema keldrisse. Seal hoiustab ta ka kümneid vanu mobiiltelefone, käibelt maha võetud paberraha ja münte, ikoone, aga ka Jurjevis (Tartus) trükitud eestikeelset piiblit. „Kas sa eesti keeles lugeda oskad?“

Sillamäel saame kokku tehnik Dimaga. Ta kinnitab, et see pole korter, vaid kuur, sarai ja seal on korrarikkumine lubatud. Sellegipoolest ta pisut häbeneb, kui on meid sisse lasknud, sest ta hoiab seal puukelku, vanu rattaid ja suuski. Need on tema isa pärand. Kuni isa veel elab, ei saa ta neid ära visata. Eks seetõttu on ta lükanud ka sarai koristamise edasi, hoidudes niiviisi rasketest otsustest.

Dima sarai’s leidub ka vähem meeleolukaid asju, näiteks vana teleri pappkast. Algul jättis ta selle alles, et oleks hea võtta, kui televiisor garantiiajal katki peaks minema. Garantiiaeg sai läbi, aga kast on ikka alles. Teleka pappkasti võis näha enamikus keldrites, kus käisime: tühi pappkast on hea näide sellest, kui palju on viimastel aastakümnetel ostetud kõikvõimalikke tehnoloogiatooteid ja tarbekaupu.

Mari, kes elab Kohtla-Nõmmel, täheldab, et vene ja eesti keelt kõnelejate keldrid ei olegi nii erinevad.

Kui ta palus oma naabreid, et nad näitaksid meile oma keldrit, oli vastus üsna ühesugune: „Mitte mingil juhul, sest see on segamini.“ Keldriukse avamine on neile nagu millegi väga intiimse avalikustamine. Ka Sillamäe muuseumi arhivaar Aleksei selgitab meile, et Narva-Jõesuus saab keldrit näha ainult siis, kui vanaema on külla läinud.

Paistab, et mitte ainult rahvus, vaid ka vanus mängib kaasa sellele, mida kelder omanikule tähendab. 77aastane Nikolai oli kõige vanem inimene, keda me oma projekti käigus kohtasime. Ta kurtis, et tema sarai’s olid hiljuti röövlid käinud, kuid politseid see väga ei huvitanud. Tema aga kaotas sissemurdmise tõttu ligi 600 kirja, mille ta oma naisele (ja naine talle) oli saatnud, kui ta teenis Nõukogude armees. Tema keldris on kümneid kaunilt eksponeeritud tühje purke. „Selliseid enam ei müüda. Neil on teistsugune sulgemissüsteem,“ märgib Nikolai. Ta on liiga vana, et ise endale hoidiseid valmistada ning peamine põhjus, miks ta need purgid on alles hoidnud, on see, et need on päritud vanaemalt, vennalt ja onult pärast nende surma. Isegi tööstuslikult toodetud tühjad, läbipaistvad purgid toimivad mälu stabilisaatoritena. Need ei osuta ainult sellele, kuidas maa-alused elulood ja asjad aitavad üksteist elus hoida, vaid ka sellele, et pereasjade säilitamisega keldris luuakse järjepidevuse tunnet ja saadakse ise esivanemaks.

Õigus läbipaistmatusele

Liminaalse kogumise tava on neis ebamäärastes ruumides samuti tähtsal kohal. Näiteks 1990ndatel toimis Dima sarai kohtumispaigana. Ta oli siis noorem, elas koos vanematega ja kelder oli paik, kus sai sõpradega aega veeta ja ka napsu võtta. Aleksei rääkis meile, kuidas nad sõpradega hängisid baaris Disco 5, see salajane paik avati 1992. aastal pooleli jäänud punkris. Vahest seetõttu, et neil noortel inimestel ei olnud oma ruumi ja viitsada naela (nagu Woolfil), aga nad leidsid keldris oma vabadusenurga, kus võisid nokitseda keele, visuaalide ja materjalide kallal. Teismeline Darja organiseeris Sillamäe pommivarjendis kunsti happening’e.

Viktorit huvitavad aga keldritest leitud esteetilised jäljed, visuaalsed narratiivid, näiteks koodid, numeratsioon, šabloonid, fumaaž ja eksistentsialistlikud sõnumid.

Keldrisse sisenemine nõuab kindlat koreograafiat, aeglustab tempot, sest ei tohi millegi otsa kukkuda või midagi katki teha. See on nagu ajakapslisse astumine. Kui asjad teisest minekust taas päevakajaliseks saavad, omandavad need sageli ettearvamatuid tähendusi ja assotsiatsioone. Saame muuta külmad objektid soojadeks ebastabiilseteks asjadeks, kui need olevikku toome. See on Darja videoskulptuuri üks ideid: ta on tõstnud unustatud objektide jada uude olevikku ja vaatleb praegust maailma mineviku kosmoloogia pilgu läbi.

Annale toimivad keldrid ajatehnoloogia ja varusüsteemina, justnagu plaan B territoorium (mis teeb ruumi soovmõtlemiseks). Möödunud aastal tegi ta kaevandusmuuseumis näitusele „Elu allakäigus“ kohaspetsiifilise installatsiooni „Ooterežiim“. Selline asjade ooteseisundisse panek erineb muinsuskaitsest, kus ei ole asjade järjepidevust, vaid see on tegemata jätmisest aktiivsete tehniliste sekkumiste tulemus. Muinsuskaitse nõuab tööd, keldrites asjad säilivad, sest need on kõrvale pandud.

Sel korral juhatab Anna meid Kohtla-Järvel asuva viiekorruselise kortermaja keldrisse. Hoone on ehitatud maha jäetud põlevkivikaevanduse õõnsale pinnasele ja see vajub aeglaselt. Keldrikorruse deformeerunud seinad on Jelena kaunistanud kahhelkividest mosaiigiga. „Ma ei ole professionaal, kuid mul jätkub kannatust. Iga kord, kui mul on vaba aega, ikka nii kahe tunni kaupa … Tahan muuta elu pingevabamaks,“ selgitab Jelena.

Ida-Virumaa keldrid on kontakttsoon, kus on maad võtnud minevik ja talletanud kõike mitmetähenduslikku. Siin kogeb korda ja korralagedust ka selle kaudu, mida tahetakse varjata ja mida näidata. Neis vahepealsetes ruumides on ühendatud privaatne sotsiaalsega, seal on kohta saladusele ja taganemisele. Keldreid võib käsitleda Edouard Glissanti kirjeldatud läbipaistmatuse õigusena, kus leidub alati läbipaistvust ja vastutustundlikku selgust nõudva keskse nüüdisaegse pilgu kõrval on ruumi ka mitmekesisusel.

Juhukülalise eest varjatud teave hoiustatud asjade kohta on sama tähtis kui teadmine, et sellised pimedad nurgad on olemas. Gaston Bachelard kõneleb raamatus „Ruumipoeetika“ keldrist kui „maja pimedast olemisest, mis on osa maa-alustest jõududest“. See on kodu telgitagune, kus mängitakse intensiivselt läbi ainult meile (eesriide taga) reserveeritud ja teistele esitletava (lava) dialektika.

Keldrites, kuhu meie sattusime, olid asjad, mida veel nagu vajati – need ei olnud lagunenud, aga olid kas liiga suured või vanad, igal juhul moest väljas, rahasuhetest eemal, väärtuse vaatenurgast oote- või üleminekuasendis. Seal leidus veidraid kooslusi, nagu oleks ühte purki pandud hulganisti köögivilju: läbisegi ajast ja arust tööriistad, pool­lagunenud mööbel, õigeusu ikoonid, rahvuslikud sümbolid, nukumajad ja lelud, šabloonid, raamatud, kingad, plastlilled, sotsialismiaja meened, poliitplakatid, tööstuslikud kleebised, pool­uute- ja -vanade kangaste ning muude materjalide jäägid, mida ei oldud kunagi kasutatud – aastate eest ostetud, sest sai poolmuidu.

Need pimedad nurgad pakuvad peavarju keerulistele kooslustele nagu hilismodernse kapitalistliku sootsiumi konsumerism kõrvuti sotsialistlikule majandusele omase varude kogumise ja kitšiga. Keldrite mitmest ajast pärinev kooslus tuletab meile meelde neid, kes elasid seal enne meid ja elavad ka pärast meid. Olemuselt on keldrid selektiivne ala, lävepakk, mida kõigil ei õnnestu ületada, keldris võib tekkida sissetungija tunne. Kelder ei ole stabiilne paik. Sealset kooslust võivad mõjutada bioloogilised tegurid ja ilmastikunähtused. Seal võib leida spetsiifilist taimestikku, väljaheiteid, ämblikuvõrke ja loomade elu jälgi.

Keldris toimuv asub inimteadmise piiril ja osutab tõigale, et inimvälised objektid mängivad ühiskonna ümberkujundamises üha tähtsamat osa. Salvestusžestiga saab reguleerida tuttava ja võõra, tuleviku ja mineviku, ratsionaalse ja alateadvuse suhet.

Keldrite tundma õppimine aitab kontekstualiseerida asju ka inimeste elus ja mõista, et asjad on koormatud tähendustega, mis peegeldavad sealseid probleeme. See omakorda osutab, et ei eksisteeri üht tüüpi väärtusi ja et väärtusi saab luua ka loovutamise ja ümberpaigutamise kaudu.

Asjade maa alla paigutamine osutab loata säilitamise vormile. Keldriga luuakse alternatiivne ajalisus ja nähtavaks tegemise kord.

Tõlkinud Reet Varblane