Pintslitõmme täiuslikus sinitaevas

Algoritm on ka parimal juhul nagu maalistuudio õpilane, kes viksib usinalt meistri eeskujul kunsti teha, aga ei tea ise, miks ta seda teeb.

MARIO PULVER

Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi ilmus kasutajate ette Midjourney, generatiivne tehisaru, millega saab toota pilte, maale, fotosid ja kõike muud visuaalset. Kunstnike pahameeleks saab seda kasutada ka reaalsete autorite stiili matkimiseks, vorpida näiteks hüperrealistlikus stiilis maale. Tundub, nagu oleks kusagil saanud kokku maalikunsti matkivad algoritmid ja reaalsust jäljendavad kunstnikud. Mis vahet on tehisaru toodetud piltidel ja hüperrealistlikul kunstil?

Võtame ühe näite. Söökla, täpsemini diner ühel tänavanurgal. Selle ees on kolme boksiga telefoniputka. Nii söökla kui ka putka on vastavalt märgistatud, umbes nagu lasteraamatu illustratsioonis – söökla kreemjal seinal on silt „DINER“, telefoniputka ülemises ääres kolmekordne rõhutus „TELEPHONE“. Semantiliselt sirgjoonelised juhised kaiguvad vastu ka ehitiste täisnurksetes vormides ja ehistriipudes. Läikivate, neutraalsete metallpindade vahelt püüab pilku vaid tugev punane värv, mis varitseb kroomi vahel ja välgatab pildi ühte serva pargitud sõiduauto peal.

Richard Estes, 1932. aastal Illinoisi osariigis sündinud fotorealist, on spetsialiseerunud sellistele reaalsust matkivatele maalidele. Tema teos „Diner“ (1971) kujutab üht suvalist sööklat ühel suvalisel tänavanurgal. Pealtnäha kiretu salvestus Ameerika linnapildist viiskümmend aastat tagasi.

Inimese silmale nähtavat maastikku võimalikult täpselt kujutavad õlimaalid ei ole ju iseenesest kuidagi uus nähtus. Juba Canaletto piltide järgi saab taastada mõningal määral XVIII sajandi Veneetsia välimust ja argidetaile, ehkki meil pole selle ajastu kohta ühtki fotot. Esimeste taoliste seas, millega maalide paikapidavust kontrollida, on Louis Daguerre’i dagerrotüüp Pariisi tänavast Boulevard du Temple’ist. Sellel kujutatud hoonete määrdunud seinad ja veidi paokil aknakatted annavad fotole elu, nagu Estesi söökla nurgas lebav prahihunnikki. See on hetk ühiskonna kulgemisest, aja jooksul kogunenud detailide segapuntrast. See ei ole genereeritud, vaid autori kunstiline kompositsioon. Kuid tänapäeval on siin üks „aga“. Kuidas eristada selliseid pealtnäha kiretuid (linna)maastikke arvuti toodetust?

Tehisaru saaks suurepäraselt hakkama fotorealistlike ersatsmaalide vorpimisega ja jääks vahele alles siis, kui hakatakse otsima eset või kujutist, mille põhjal konkreetne digitaalne teos valmis. Internet kubiseb Edward Hopperi, Leonardo da Vinci ja kõigi teiste maalidest, mida pole tegelikkuses olemas.

Eespool kirjeldatud Estesi maali juures meeldib mulle aga väike detail, mida esmapilgul ei pruugi üldse märgata. Nimelt on täiuslikus sinitaevas söökla katusenurga kohal üks pintslitõmme. Teravalt eristuv sinine triip, kus pintsel laskus lõuendile ja hakkas siis liikuma paremale. Ehkki ma ei saa lõpuni välistada meie atmosfääri kõiki võimalikke nähtusi, keeldun ma uskumast, et pilvitus taevas meie kohal oleks võimalik näha sellist tugeva pintslitõmbe moodi triipu. Seesama inimkäe puudutus muudabki Estesi hüperrealistliku maali minu jaoks lohutavaks. Tehisintellekt on liiga täiuslik. Isegi kui sellele öelda, et see maaliks „Estesi moodi“, ei pruugi masin teha taolisi … ma ei taha öelda „vigu“. Aga omamoodi on ju nii, et errare humanum est.

Inimkunstnik võib väga hästi aru saada, et taevas ei ole iialgi näha pintslitõmbeid, aga ta ei hooli sellest. Nii-öelda vigane viis maailma kujutada on mulle äärmiselt sümpaatne lähenemine, see annab õigustuse igale esteetilisele otsusele: nii Parmigianino pikakaelalise madonna siugjatele sõrmedele kui ka Raffaeli Garvaghi-madonna liiga suurele kolbale. See on muidugi irooniline, sest just need Parmigianino maalitud sõrmed võiks tänapäeval mõjuda tehisaru reetliku märgina, ometi muudab just see ebaloomulik detail ja daami luigekael pildi isikupäraseks. Kahtlemata areneb tehisintellekt iga päevaga ning üha raskem on ootamatute detailide puhul ära arvata, kas tegemist on inimkäe või algoritmi tehtuga. Ent mulle tundub, et inimliku eksimuse taga olev tahe ja kavatsus annab sellele heatahtliku võlu.

Estes oleks võinud hoolikamalt pintslit langetada, et vältida triibu teket. See, et ta seda ei teinud, on vaba tahte tunnus. Canaletto Veneetsia-vaadete puhul on rõhutatud, et täpselt sellise nurga alt ei ole tihti võimalik neid vaateid leida. Kunstnik kombineeris erinevaid vaateid, et saada esteetiliselt maitsekamat tulemust. Seega pole inimesele omane mitte kujutada reaalsust, vaid hüperreaalsust, kunstniku poolt meelevaldselt meeldivamaks timmitud kujutluspilti. Just nimelt „meelevaldselt“, meeli teadlikult eirates. Inimene teeb vea tahtlikult, masin tahtmatult. Soovimata langeda liiga sügavale filosoofiasse, meenutaks siinkohal siiski Esa Saarise lausutut David Hume’i vaadete kohta: „On igati võimalik, et välismaailm eksisteerib, ja on võimalik, et see on just selline, millisena meie aistingud seda näitavad, aga meil ei ole võimalik teada, kas see on nii või ei.“¹

See pole mitte ainult võimalik, vaid paljude minusuguste jaoks ka oluline. Filosoofide pahameeleks ei paista kunstnikud kuigi tihti tundvat huvi selle vastu, kas nende kujutatud maailm on päriselt olemas. Ega mul polegi mingit vajadust näha ehtsas sinitaevas enda kohal ühtki pintslitõmmet, aga ma oleksin sügavalt pettunud, kui maali lähedalt silmitsedes ei näeks ma vähemalt üht paika, kus kunstnik on rõõmsalt eiranud tema ees olevat reaalsust. See on selline omamoodi „mina olin siin“, inimlik puudutus läbi aja. Ja sellest ei saa tehisaru iialgi aru. Ei peagi saama.

Samas võib vaataja väita, et tal ei ole vahet, kas pildi autor on reaalne inimene või masin. Ilu on vaataja silmades, kunst on kunstis kunsti näha ja nii edasi. Miks võib Marcel Duchamp panna postamendile pissuaari ja Damien Hirst ujutada laipu formaldehüüdis, aga algoritm ei tohi konstrueerida visuaalseid kujutisi? Kui jätta korraks kõrvale tõepoolest häiriva asjaolu, et tehisaru treenitakse luba küsimata kunstnike tööde peal, on põhiprobleem selles, et algoritm on ka parimal juhul nagu maalistuudio õpilane. Algoritm viksib usinalt meistri eeskujul justkui kunsti teha, aga ei tea ise, miks ta seda teeb. Ta on nüüd otsekui üks lugematutest pintsliseppadest Caravaggio, Raffaeli, Rubensi ja teiste ateljeedes, kus vorbiti meistri eeskujul oma töid. Ja ometi, kui kõrvutada meistri teost mõne agara jüngri omaga, on tavaliselt suhteliselt selge, miks ei küündi enamik õpilastest iialgi surematuseni. Kõik oleks justkui olemas, värvivalik sarnane, anatoomiat on õpitud usinalt, kompositsioon järgib orjalikult kehtivaid nõudeid. Ent midagi jääb puudu.

Nüüd aga tagasi häiriva asjaolu juurde. Nagu kunstnik Marge Nelk on osutanud², treenitakse tehisaru muu hulgas ka Eesti kunstnike tööde abil. Nii nagu ei tunne (riigi)piire kunst, ei tunne seda ka tehisaru. Nelk on üks rahvusvahelisele avalikule pöördumisele allakirjutajatest ja võtnud sotsiaalmeedias aktiivselt sõna sellise varastamise vastu. Pöördumises öeldakse ilusti, et generatiivne tehisaru on „vampiirlik“, luues vaid variante olemasolevatest teostest³. Ilu võib ju vaataja silmades olla, aga kahjuks jäävad selle tegelikud tekitajad varju. Elu on juba näidanud, et tehisaru muutub iseenda loodud teoste peal harjutades järjest kehvemaks. Ja pole eriline kunst mõista, et inimloominguta vist ikkagi ei saa. Olgu inimkond tehisarust nii vaimustuses kui tahes.

1 Esa Saarinen, „Filosoofia ajalugu“ (2007), lk 197.

2 Linda Eensaar, Kumb neist on päris kunstniku töö? Tehisintellekt kasutab nõusolekuta Eesti kunstnike loomingut. – Äripäev, 13. II 2023. https://www.aripaev.ee/uudised/2023/02/13/kumb-neist-on-paris-kunstniku-too-tehisintellekt-kasutab-nousolekuta-eesti-kunstnike-loomingut

3 https://artisticinquiry.org/AI-Open-Letter