Privaatruumi pühadus

Läti paviljoni esindajad, kunstnikuduo Skuja Braden on võtnud vaatluse seksuaalsuse, eraelu puutumatuse ja õiguse oma keha üle ise otsustada.

ANDRA ORN

Veneetsia kunstibiennaali Läti väljapanek „Vee müük jõe ääres“ Arsenales kuni 27. XI. Kunstnikuduo Skuja Braden (Ingūna Skuja ja Melissa Braden), kuraatorid Solvita Krese ja Andra Silapētere, kujundaja Līva Kreislere, graafiline kujundaja Rūta Jumīte ja teostaja Kitija Vasiļjeva.

Lätit esindab Veneetsia biennaalil kunstnikuduo Skuja Braden – Ingūna Skuja Lätist ja Melissa Braden USAst. Sensuaalse mängulise installatsiooniga käsitlevad nad ökoloogiat, poliitikat, identiteeti ja paljusid teisi teemasid, millega on elus kokku puutunud.

Ingūna Skuja ja Melissa Braden on elanud koos üle kahekümne aasta. LGBTQIA+ teema on Baltimaades (kunstnikud elavad Riias) ikka veel proble­­maatiline, nende Veneetsia installatsiooni puhul aga ei käsitleks ma seksuaal­vähemuste teemat, kuigi see on kunstniku­paari sügava elukogemusena näituseruumis olemas.

Shunga kunst

Läti paviljon on kujundatud kunstnike kodumiljööna, aga see on petlik, sest siseruum muutub korraga väliruumiks, kõik on amorfne, voolab ühest ajast, kujundist ja tähendusest teise. Kuraatorid on teoseid tutvustades esile tõstnud biomütograafia mõiste, mille abil Ameerika mustanahaline radikaalfeminist, inimõiguste eest võitleja ja filosoof Audre Lorde ühendas 1982. aastal ajaloo, biograafia ja mütoloogia.

Skuja Bradeni loomingust ei saa rääkida zen-budismi ja jaapani shunga kunsti taustata. See on kunstnikuduo loomingus väga tugevalt põimunud ja annab hoopis mitmekülgsema ja sügavama tausta nende erootilistele teostele.

Eelajaloolistest aegadest on Jaapanis säilinud ja esile toodud suguelunditega figuure, kivist ja savist amulette, seinanikerdusi ja keraamilisi kujukesi. Jaapani jumalateenistustel oli samuti koht peenise generatiivse jõu austamisel viljakusele ja saagikoristusele kaasaaitajana. Puidust fallose toel paluti abi seksuaalsuse ja viljakuse vähenemise ning suguhaiguste korral. Paljudes pühamutes üle Jaapani peetakse ikka veel pidustusi, kus rituaalses rongkäigus kantakse suurt fallost.

Aastatel 1600–1900 levisid laialdaselt erootilised maalid, trükised ja illustreeritud raamatud, mida nüüd tuntakse shunga kunsti nime all. Shunga oli väga suur osa Jaapani kultuurist, seda kuni Meiji ajastul kaubandussuhete tihenemiseni läänega, kui hakati moderniseerimiseks ja industrialiseerimiseks vaatama lääne poole. Koos kaubandussuhetega tuli kristlikust maailmavaatest kaasa pornograafia mõiste ja erootikat hakati tsenseerima. Praeguseni on pornograafilised pildid Jaapanis illegaalsed ning shunga piltidel on genitaalid musta kastiga varjatud.

Skuja Bradeni installatsiooni keskseid elemente on erootiliste kujunditega kaunistatud voodi, taamal on Hokusai kuulsa teose „Suur laine“ detail.

Andra Orn

Alles nüüd on hakatud shunga kunsti käsitlema kunstistiilina. Kui XVII–XIX sajandil sidus Euroopa kristlus seksuaalse kire ja iha inimkonna languse ja pärispatuga, siis Jaapanis peeti seksuaalsust elu osaks: seda pidi uurima, nautima ja pühitsema. Häbil ei olnud seal kohta ning religioossed ja moraalsed koodid ei kehtinud niivõrd seksile, kuivõrd sotsiaalsetele suhetele, mis panid piiri sobilikkusele. Erootilisi pilte kasutasid seksuaalseks stimulatsiooniks kõik sotsiaalsed kihid, neid kingiti pruudile viljakaks sugueluks. Shunga kunstis kujutati keha väga detailselt, tutvustati kehatüüpe ning anti nõu asendite ja abivahendite kohta. Väikesemõõdulised teosed olid vaatlemiseks intiimses interjööris, tavaliselt kuulusid need mahukasse albumisse.

Piltidel kujutati vahekorra eelmängu, suguühet ja ka suguühtejärgset rahulolu, esitleti lesbi- ja geisuhteid, kuid peamine osakaal oli heterosuhetel, keskseteks tegelasteks olid 20–50aastased mehed ja naised, kuid leidus ka vanemaid ja nooremaid. Esines stseene abielu argipäevast, noortest armastajatest, kõrvale­hüpetest, leskedest ja prostituutidest, leidus orgiaid ja muid fantaasiaküllaseid stseene. Randevuu võis aset leida avalikes kohtades, nt trepil, aias, verandal või looduses. Erinevalt üldisest arusaamast, mis on Euroopasse jõudnud geišakultuuri kaudu, kujutati shunga teostes naiste seksuaalsust ja iha võrdsena meeste omaga.

Suguelundid moodustasid shunga kunstis teose kompositsiooni energiakeskuse – neid esitati suurendatult ja kõik muu koondus nende ümber. Alasti kehal ei olnud selles kultuuris nii suurt erootilist tähendust, kui oli rõivastatud tegelaskujudel – rõivaste kaudu defineeriti karaktereid ja ehitati üles narratiiv. Shunga kerge pilkav huumor tuli esile eelkõige lisatud tekstis – tekst ja visuaal olid ühendatud. Lood või luuletused osutasid Jaapani ja Hiina ajaloole ja mütoloogiale, mängisid vaataja-lugeja eruditsioonil. Tekstid oli täidetud idioomide ja slängiga ning põhinesid seksuaaltungil. Tekstide, rõivaste ja soengutega tõlgendati kujutatute positsiooni.

Kodus peeti seksuaalelu harmoonilise kooselu eelduseks, teoseid omandasid peamiselt naised. Shunga kunstnikud olid aga mehed, välja arvatud kuulsa Hokusai tütar Oi. Enamik stseene pärines meeste fantaasiamaailmast.

Privaatsfääri autonoomia

Jaapani shunga kunst elas üle mitu tsensuuriperioodi juba enne läänemaailmaga kaubandussuhete alustamist. Näiteks mõistis Tokugawa režiim trükimeediumi jõudu massikommunikatsiooni vormina ning kehtestas piirangud oma aja sündmuste ja lähiajaloo kujutamisele. Neokonfutsiaanliku filosoofia järgi peitub kosmose harmoonia ja kord ühiskonnas, leibkonnas ja üksikisikus. Arvati, et voorusliku režiimi valitsemise ajal on maailm olemuselt konfliktideta ja seega ei olnud vaja valitsust kritiseerida, sageli oli see ka keelatud. Leidlikud kunstnikud leidsid siiski viise, kuidas keelust mööda hiilida: nad kandsid sündmuse teise aega või muutsid tegelaste nime. Shunga kunst sai lõpliku löögi kaubandussuhete alustamisel läänega ja Euroopa kultuuride moraali­piirangute mõju kehtib tänapäevani. Shunga kunsti eksponeerimisel on suguelunditele lisatud must kast, kuigi telekanalites võib alasti keha näidata.

Kodu võib pidada ühiskonna baromeetriks, mis väljendab sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi muutusi, kodu on ruum utoopiliste ja düstoopiliste ideede realiseerimiseks. Hea näide on legendaarse avangardisti Tõnis Vindi korter 1970ndatel ja 1980ndatel: sellest sai kultuuriinimeste kohtumispaik, see oli teistsuguse eluviisi manifestatsioon. Totalitaarne režiim ei suutnud lõhkuda koduseinte vahelist privaatsust. Ilmselgelt vajab inimhing sfääre, kus ta saaks olla omaette ja kuhu teiste pilk ei ulatu.

Privaatsfäär on nüüdseks ammu hägustunud ja ühismeedia tunginud eraellu, oleme märkamatult loobunud vabadusest, läbipaistvussund on meid nivelleerinud, teinud meist süsteemi funktsionaalse elemendi. Korea päritolu filosoof Byung-Chul Han ütleb, et tänapäeva kontrolliühiskonnal on eriline panoptiline ülesehitus, kus panoptilisel turul tehakse ennast ise nähtavaks. „Ekshibitsionism ja vuajerism toidavad digitaalse panoptikumi võrgustikku. Kontrolliühiskond jõuab täiuseni seal, kus selle subjekt ei paljasta end mitte välise sunnil, vaid iseenesliku vajaduse tõttu, kus on taandunud hirm kaotada privaat- ja intiimsfäär, sest peale jääb häbitu eksponeerimisvajadus. Läbipaistvusühiskond järgib täielikult saavutusühiskonna loogikat. Saavutussubjekt on välise ülemvõimu survest vaba, keegi ei ekspluateeri teda ega sunni tööle. Ta on iseenese sund ja ettevõtja. Ülemvõimu kadumine ei vii aga tegeliku vabaduseni ega sunni puudumiseni, sest saavutussubjekt ekspluateerib iseennast. Ekspluateerija on ühtlasi ka ekspluateeritav. Eneseekspluateerimine on palju efektiivsem kui võõraekspluateerimine, sest seda saadab tunne, et ollakse vaba. Saavutussubjekt allutab end vabale, iseenese loodud sunnile. Selline vabaduse dialektika on ka kontrolliühiskonna alus.“*

Seadustega privaatsfääri liigne reguleerimine ei ole samuti lahendus. Intervjuus Echo Gone Wrongile ütleb Skuja Bradeni Californiast pärit kunstnik Melissa, et Ameerikas on naise keha enam reguleeritud kui relvad, viidates naiste õiguste vähendamisele seoses abordikeeluga. Eraelu ja naise keha autonoomsuse küsimus on tugevalt esil kogu Skuja Bradeni loomingus. Installatsioon avaneb kui hea raamat või intellektuaalne kontseptsioon: dekoratiivsetes keraamilistes teostes on viiteid poliitikale, kõrvalepõikeid kirjandus- ja kunstilukku. Seda kõike on tõlgendatud autorite kogemuse, üldlevinud eelarvamuste ja kultuuri kaudu. Kõige kaudu, mis inimesi omavahel seob. Kunstnike suhtumine on delikaatne, poeetiline ja humoorikas. Sellega on mahendatud teema valulikkust, kuid ei ole vähendatud selle relevantsust. Väljapanek mõjub ühtlaselt esteetilisena.

Koduna kujundatud ekspositsiooni kese on laud, mis on kaetud väikeste keraamiliste falloste ja vagiinadega. Kas tegu on osutusega da Vinci „Pühale õhtusöömajale“ või kodusele kohtumispaigale? Teine kandev element on voodi, mis on kaunistatud erootiliste kujunditega, taamal on Hokusai kuulsa teose „Suur laine“ repro, mille peafiguurid näkkidena on autorid ise. Jaapani kunstniku tuntumaid shunga teoseid on kahe naise seksuaalsetest seiklustest jutustav „Kõikide õnnede jumal ja seksuaalelu“.

Vee müük jõe ääres

Skuja Bradeni kunsti ja elu teemasid läbib vee kujund: vees ei ole lahustunud mitte ainult privaatse ja avaliku, vaid ka looduse ja kodu piir. Vesi voolab läbi erinevuste ja jätab need seljataha, pakkudes sellega elule ja olemisele teistsugust pilti, veel on ka kõiketeadev, ülev jõud. Oleme kõik siin planeedil ühenduses vedelike voolu ja järjepidevuse kaudu. Pealkirjaga „Vee müümine jõe ääres“ on kunstnikuduo pidanud silmas jaapani mõistujuttu meistrist, kes annab õpilasele selle, mis tal on, kuid mida ta ei ole osanud endas leida. Minevik ja olevik kohtuvad illusioonide, religioonide ja veendumustega, andes ruumi mitte ainult meie piirkonna ajaloo kriitiliseks ülevaatamiseks, vaid proovile pannakse ühiskonna võime käsitleda praegusi probleeme, sealhulgas sõjalist agressiooni, arvamuste polariseerumist ja äärmuslikke seisukohti, mis tihtipeale põrkuvad seal, kus arusaamad ristuvad – avalikus ja privaatses ruumis.

Jõuame tagasi privaatruumi pühalikkuse juurde, millele osutatakse installatsiooni kui väljalõikega kodusest miljööst, kus on kaardistatud vaimsed ja füüsilised piirkonnad: magamistuba, köök, külalistuba ja alad, kus igapäevategevus omandab rituaalse tähenduse.

Installatsioon koosneb ligi 300 portselanist argiobjektist, mis asuvad laudadel, ripuvad seintel ja on põrandale laiali paisatud ning tõmbavad tähelepanu kas liigse harilikkuse või veidrusega. Need on taldrikud, tassid, vaasid, lambid, telefonid, purskkaevud, madude moodi punased voolikud, palju silmi, vagiinasid ja falloseid, mida saab vaadata ka figuratiivsete skulptuuridena ja mis vaataja fantaasias võivad kasvada millekski botaaniliseks. Amorfsed jumalikud tegelased, kes justkui ärkavad ellu maalitud luksuslike taiestena. Tegu on müstilise altariga, kuhu on kuhjatud rohkelt objekte, mis kõik vajavad tähelepanu.

Kuigi installatsioon ei ole suur, on objekte, mida silmitseda, rohkelt, neist igaüks sisaldab tähendusi ja detaile, mille leiab üles alles pikemal vaatlusel. Erilise esteetilise naudingu saab sellest, kuidas üks jutustus läheb üle teiseks, kuidas kultuurid ja päevakajalised teemad on leidnud kajastuse ühtses võtmes, kuhu on taktitundeliselt pikitud mõnusat huumorit. Väljapanek on seksuaalselt pingestatud. Kõike ühendab jaapani esteetika, mis kulgeb zen-budismile omases rahulikus rütmis.

Skuja Braden kasutab küll shunga kunstile omaseid võtteid, kuid on tõlgendanud seda oma kunstipraktika ja elukogemuse järgi. Loomingusse on põimitud läti rahvuskultuuri ja ameerika pin-up-stiili, kuid mitte ainult, viiteid leidub paljudele maailma kultuuridele. Karm päevapoliitika ei tunne rahvuspiire. Teoste seast leiab põrandal Vladimir Putini näoga vaasi „Puhuti“, mis on valminud 2014. aastal pärast Krimmi anneksiooni. Vaas on külili põrandal ja vaasist voolavad vee asemel välja pealuud. Teos osutab agressioonile ja agressori tegevusele Nõukogude Liidu lagunemise ajal ja pärast seda. Vaasi kõrval asub mobiiltelefon fallose kujutisega. Kas meestekeskne kultuur on viinud maailma nii kaugele?

Samas lähedal, söögilaua serval paikneb padrunikast, kust voolavad välja munad, mis meenutavad Vene keiserlike juveelidega kaunistatud Fabergé mune. Mõnel on kaunid näod, teistele on jäänud vaid ammuli suu, mõnel on keel ripakil, mõni on täiesti valge, justkui ootaks veel tähendust. Shunga kultuur lisab teosele veel teise aspekti: munad olid shunga kultuuris levinud tootemid, mis käisid traditsioonilise jaapani rüü vöö külge. See mitme kambriga väike mahuti sisaldas seksistseene, mis pidid kandjale õnne tooma.

Skuja Bradeni vaasil „Ohtlikud sidemed“ hulbivad kunstnikud õhukesel täispuhutaval madratsil ohtlikus veekogus, neid ümbritsevad haid, taamal kumab päikeseloojang. Naised on teine­teise külge klammerdunud ja neid ei paista ohud häirivat. Teoses on tunda shunga kunstile omast armastajapaari soojust ja intiimsust.

Kunstnikud on kinnitanud, et just niiviisi tunnevad nad ennast kodulinnas Riias. Loodetavasti jääb koduseinte puutumatus pühaks ja kõigil on õigus oma keha üle otsustada.

* Byung-Chul Han, Läbipaistvusühiskond. – Loomingu Raamatukogu 2022 nr 7, lk 46.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht