Räägi mulle, kuidas sa end tunned, aga ära ütle seda liiga karmilt, muidu ma ei kuule sind

„Kuula minu karjumist, kuula nende unistusi“ kutsub üles olema jätkuvalt erk ja tundlik Ukrainas toimuva ja ukrainlaste suhtes. Näitust kannavad suuremalt jaolt sõja eest põgenenud inimeste lood, unistused ja iha edasi elada.

SVETA GRIGORJEVA

Maria Kapajeva näitus „Kuula minu karjumist, kuule nende unistusi“ Draakoni galeriis kuni 11. V. Disainer Kersti Heile.

See ei ole minu vaen, mis laseb välja rakette, kulutab üle kuuekümne tuhande dollari sekundis rakettidele ja muudele sõja- ja surmarelvadele, tapab lapsi linnades, varub närvigaasi ja keemiapomme, pilastab meie tütred ja meie maa.

Audre Lorde

Seisan Vene saatkonna vastas ühel kevadisel päeval (jah, lõpuks ometi päike!), kui olen käinud Maria Kapajeva näitusel Draakoni galeriis, ning kõiki neid juba kuivanud lilli vaadates tunnen, et uudis Aleksei Navalnõi surma/mõrva kohta mõjus ja mõjub siiani uskumatuna. Ma ei ole kunagi olnud selle mehe eriline fänn, kuid tema tegemisi olen aastate jooksul ikka jälginud. Kuid just tema surm tekitas mus esmakordselt tõelise pettumuse nn liberaalsetes venelastes. Tegelikult on täiesti ükskõik, kas Navalnõi meeldis või ei meeldinud (problemaatiline oli ta nagunii, aga kes või mis tänapäeval poleks?) – tegemist oli sümboliga, vaba Venemaad sümboliseeriva figuuriga.

Tema lahkumine ei tähenda aga mitte ainult Navalnõi kui isiku, vaid ka võimaliku demokraatliku Venemaa surma. Ja see ei ole üksnes väga kurb, vaid ka äärmiselt ohtlik. Navalnõi ehk lootis, et tagasipöördumine kodumaale pärast mürgitamist ja tema võimalik vangistamine – seda pidi ta mingil määral ju ette nägema – toob kaasa suuremat sorti rahutuste ja meeleavalduste laine. Põhjapanevaid muutusi võimaldaval kujul seda kahjuks siiski ei juhtunud, mis näitab ka liberaalse opositsiooni vähest mõju praegusel Venemaal. Tegelikult muidugi ei ole Navalnõi surmas süüdi vaid Putin. Selle taga seisavad muu hulgas ka kõik need venelased, kes ei teinud piisavalt oma riigi (ja Navalnõi) helgema tuleviku heaks, sealhulgas ka seesama liberaalne opositsioon.

Viha kui ellujäämistaktika

Maria Kapajeva on terava sotsiaalse närviga kunstnik, kes on põiminud alati oma töödes isikliku ja poliitilise tasandi, olgu selleks siis juurdlemine emaduse või rahvuse kui institutsiooni üle või laiemalt geopoliitiliste nähtuste ja võimustruktuuride problematiseerimine. Õigupoolest polegi tema praktikas võimalik eristada nonde kahe pooluse piire, niivõrd põimunud ja poorsed on need. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on Kapajeva järjepidevalt kajastanud sellest johtuvaid mõtteid-tundeid-tundmusi nii oma tekstides kui ka kunstitöödes.

„Kuula minu karjumist, kuula nende unistusi“ kutsub üles olema jätkuvalt erk ja tundlik Ukrainas toimuva ja ukrainlaste suhtes. Näitust kannavad suuremalt jaolt sõja eest põgenenud inimeste lood, unistused ja iha edasi elada. Kõige jõulisem ja kogu näitust endasse haarav teos on kümneminutine installatsioon „Kuula minu karjumist“, mis raamib ka iga teise teose kogemist, sest iga natukese aja tagant kostvad karjed teevad iga näitusesaalis viibimise hetke veelgi raskemaks. Nagu Kapajeva ise selle kohta ütleb: „Öeldakse ju, et naised ei peaks väljendama oma vihameelt ega häält tõstma. Vastandudes sellele ikka veel püsivale stereotüüpsele arusaamale, andsin naistele võimaluse kuskil oma viha välja karjuda“. Karjuti muide ka koos publikuga näituse avamisel Vene saatkonna vastas. Ja peale.

Raevust saabki teose immersiivsuse tõttu kogu näituse keskne kujund. Saatkonna poole suunatud nelja musta teleka ekraanil karjuvad naised meenutavad mulle muu hulgas mu enese vihameelt. Teeb viha, kui jõuetud on olnud mu enda ja tõenäoliselt ka nende ekraanil olevate naiste karjed, mille on summutanud selle­sama galerii aknaklaas ja linnamelu. Need karjed ei jõua ju niikuinii saatkonnas töötavate inimesteni või üldse nendeni, kellele need ennekõike on suunatud. Viha teeb ka see, kui tihti on mulle öeldud „ära ole nii vihane“, „miks sa otsid ainult konflikti oma kunstis“, „su sõnum jõuaks paremini kohale, kui sa ei oleks nii emotsionaalne, kirglik, afektiivne, poleemiline“, „elu pole vaid võitlus, Sveta“.

Ma vist ei pea ütlema, et need sõnumi­toojad on olnud enamasti meessoost. Iseenesest on ju omamoodi huvitav (olen irooniline) elada maailmas, kus juhtivatel positsioonidel on endiselt mehed ning kus patriarhaalsed võimustruktuurid annavad eelise ühiskonnas läbilöömiseks jätkuvalt meestele; sõdu alustavad, peavad ja lõpetavad samuti mehed, ning mina – naisena – ei tohi olla isegi (märgatavalt) vihane selle kõige peale!

Diskursuse, kes tohib ja kes ei tohi mida öelda või kui palju, ning eriti – kui vihaselt – on sedasi kaaperdanud (peamiselt) üks ühiskonnagrupp ning igasugune selle tagasi kaaperdamise katse tühistatakse kohe, see tembeldatakse sageli kas hüsteeriaks, irratsionaals(us)eks, liiaseks või emotsionaalseks. Mustanahaline kväärist feminist Audre Lorde on sellest nähtusest tabavalt kirjutanud. Autor meenutab, kuidas rääkis ühel konverentsil vihast kui mitmekordselt (nt rassi, seksuaalsuse, klassi kaudu) marginaliseeritud naisele väga olulisest ellujäämistaktikast rassistlikus ühiskonnas ja üks valge naine ütles talle selle peale: „Rääkige mulle, kuidas te end tunnete, kuid ärge öelge seda liiga karmilt, muidu ma ei kuule teid.” Mille peale Lorde tõstatab oma essees küsimuse: kas see on (agressiivne) sõnastus, mis takistab naist kuulmast, või hoopis sõnum ise, mis ähvardab valge naise elu ja arusaamu põhjapanevalt muuta?*

Viha õigete asjade pihta

Viimati kergitas Ukrainas toimuva Venemaa agressiooni kunstiline kajastamine, Rebeca Rosalia Parbuse ja Estookini „Hetk“ ühiskonnas tuliseid küsimusi teemal „kas sellist kunsti on ikka vaja?“. Nii mõnegi suust võis kuulda, et kuigi see oli ilmselgelt õnnestunud kunstiaktsioon (nt minu silmis), siis kas ei olnud tegemist pigem lahtisest uksest sissemurdmisega.

Näituse peamiselt magalapiirkondadesse paigutamise tõttu toimis lisaks võimalikule dekolonisatsiooni taotlusele paraku ka stereotüübi kinnistamine: Lasnamägi kui „äratamist“ vajav zombide koht. Ma ise siiski pigem tervitan kunsti, mis suudab tekitada poleemikat muu hulgas ka sellesama kunsti vajalikkuse üle. Leian, et ühiskonnas peab olema ruumi suurtele ja trans­gressiivsematele/poleemilisematele, aga ka näiteks Kapajeva moodi abstraktsematele ja poeetilisematele, kusjuures sugugi muide mitte vähem vihasematele teostele ja žestidele.

Kunsti asi ei ole olla ilus, nunnu, peamiselt pisikestesse saalidesse ära mahtuv, akadeemilist sõnavara eviva kontseptsiooniga ja nõnda vaid teatud kontingendile ligipääsetav nähtus. See, kuivõrd ühiskond sellist kunstilist „äratamist“ vajab, on muidugi iseküsimus ja sõltub suuresti kunsti vastuvõtjast. See, millele nii Estookin ja Parbus kui ka Kapajeva oma töödes, küll erinevat taktikat kasutades, viitavad, et a) me ei tohiks muutuda tuimaks selle suhtes, mis toimub praegu Ukrainas (aga ka Gazas, lisaksin siinkohal), b) pahameel, mida nii suur osa inimestest koges pommitatud magalaid nähes, peaks olema suunatud agressorite ja mitte kunsti ja nende tegijate vastu c) õudsed kujutised ajavad meid kohati rohkem vihale kui tõik, et siinsamas kõrval juba kolmandat aastat järjest tapetakse ja vägistatakse inimesi, peaks olema päris tõsine mõtlemiskoht meile kõigile.

Sestap ärgem kartkem viha, vaid suunakem see õigete asjade pihta, sest kui miski teeb viha, aitab see tihtipeale edasi elada, nagu Lorde on oma essees tabavalt sedastanud, aitab vastu hakata – aitab ellu jääda.

* https://www.blackpast.org/african-american-history/speeches-african-american-history/1981-audre-lorde-uses-anger-women-responding-racism/