Sic transit gloria munni!

Tugevaid kujundeid osavalt käsitlev Jaanus Samma on heaks duellandiks sümbolistlikult viljakale Elisar von Kupfferile. Kahe autori vaheline dialoog ei ole ülearu sõjakas.

HANS ALLA

Näitus „Elisarion. Elisar von Kupffer ja Jaanus Samma“, kuraatorid Kadi Polli, Andreas Kalkun ning Hannes Vinnal. Kumu 3. korruse B-tiivas 22. III 2024 – 8. IX 2024.

Palun külastajal, kes läheb Kumu teise korruse saali vaatama näitust „Elisarion. Elisar von Kupffer ja Jaanus Samma“ võtta samasugune hoiak, nagu Evelyn Waugh’ romaanis „Tagasi Bridesheadi“ (1945) võtab kangelane Charles Ryder 1920. aastail ülikooli saabumisel. Rebasele õpetust jagada võtnud vanem onupoeg käsib: „Hoidu anglokatoliiklastest, nad on kõik sodomiidid ja imeliku hääldamisega“ (tlk Henno Rajandi) ja lugejale tehakse kohe selgeks, et sihilikult ei võtnud Charles ühtegi nõo nõuannetest kuulda. Teadke siis, et teid on hoiatatud tõelise usu ja homoseksuaalsuse pahelisuse eest ning see ei veennud teid, vaid pani silmad särama!

Näituse on kureerinud kunstiloolane Kadi Polli, etnoloog Andreas Kalkun ning ajaloolane ja konservaator Hannes Vinnal. Lisaks von Kupfferile ning Sammale astub mahuka ruumiinstallatsiooniga üles ka Karl Joonas Alamaa, kelle nime näituse pealkirjas ei ole kajastatud.

Tunnistan oma esialgse võrdluse piiratust: katoliiklikus ja inglaslikkus on siinkohal aktsidentsid, mille rolli täidavad sakslus ja uususund klarism, homoseksuaalsus jääb seevastu võtmemõisteks, mis omakorda Waugh’ kangelase loo edenedes jääb vähemtähtsaks. Ma loodan, et näitust külastanutele ja romaani lugenutele kangastub kahe olukorra samalaadsus selgelt nagu mullegi.

Amblast pärit rantjee

Elisar von Kupffer (1872–1942) sündis Amblas aadlisugu tohtri pojana ning noormeheks sirgus Jootme mõisas. Noorepõlvefotodelt vaatab näitusekülastajale-kataloogisirvijale vastu peenete näojoonte ja keigarliku vuntsiga kõrgi silmavaatega noormees – saks nagu ennemuiste. Von Kupffer õppis üürikest aega Berliinis kunsti, pärast akadeemiat veetis ülejäänud elupäevad 1942. aastani Itaalias ja itaaliakeelses Šveitsis seltskondliku pidepunktina ning oli ühtlasi uususundi klarism (sks klar – ’selge’) looja. Viimasest tõukuvalt saatis ta oma päevi õhtusse ka maalikunstniku, helilooja, luuletaja ja kirjutajana, ning mis kõige tähtsam – avaliku homoseksuaalina. Klarismiga oli seotud ka von Kupfferi eluaegne partner, filosoofiks tituleeritud Eduard von Mayer (1873–1960), Ukrainas valdusi omanud saksa aadlipere võsuke.

Kahe mehe ümber kerkis viimaks Minusios pühamu – Sanctum Artis Elisarion, mis tänapäevani toimib Šveitsis klarismi, von Mayeri ja von Kupfferi muuseumina – ja jüngrite koolkond, noored mehed, kes järgisid õpetajate sõnu ning nende sarnaselt idealiseerisid antiikset kargust ja ilu, varakristlikku härdust ning mida kõike veel üks Esimese maailmasõja järgne sünkretistlik religioon endasse haarata suutis. Klarismi keskne müsteerium seisnes näituse saatetekstide ning von Kupfferi maalide põhjal otsustades transtsendentaalses sooüleses armastuses.

See on maise armastuse pühitsus, mis saab täiuslikuks sugude ühinemises terviklikuks inimeseks (à la Platoni „Pidusöögis“ Aristophanese kõnes kirjeldatud täiuslikud kahesoolised ürginimesed) ja saavutab seeläbi õnnistuse ja taevase armastuse. Sellest, kuidas von Kupfferi enda maalid tema sõnumisse sisse kirjutatud kahepalgelisust reedavad, tuleb juttu allpool, aga olgu etteruttavalt öeldud, et see paljastus on suuresti Samma ja von Kupfferi vahelise dialoogi teene.

Siinkohal soovin tuua nii kväärajaloolise kõrvalepõikena kui ka üldisema võrdlusena esile isiku, keda tunti kui Public Universal Friendi (1752–1819). Sarnaselt von Kupfferiga oli tegemist uue usundi loojaga: Public Universal Friend oli kveekerlusest tõukunud lahkusuline Ameerika jutlustaja, kes õpetas kristlikus raamistuses naiste emantsipatsiooni, seksist hoidumist ning patsifismi. Temagi ümber kogunes kogudus ja kogukond – sel puhul siis perepeadena toimivatest (lesk)naistest, mis oli omal ajal sama veider kui von Kupfferi häbenemata geisuhe. Mõlemale suurkujule oli tähtis soodualismi ületamine, von Kupfferil müstilise armastuse, Public Universal Friendi puhul aga tema enda elu kaudu.

Tütarlapsena sündinud Friend heitis endalt oma soo ja naiseliku nime kaunis noorelt ning esitles end elu lõpuni sootuna. Mõlemat võib pidada hõbekeelseks šarlataniks, kväärpoliitiliseks teerajajaks või hoopiski nende usku pöörduda: mõlema puhul oleksid kõik kolm varianti arvatavasti ekslikud. Public Universal Friendi üldinimliku kveekerluse ning taotluslikult elitaristliku klarismi võrdlemine võiks olla üks kiht, mida vabama fantaasialennu puhul saaks kasutada Kumu näituse lahti muukimiseks. Sest muukimist näitus vajab, see ei anna end lihtsalt kätte ning sel korral on keerukus väga tänuväärne.

Baltisaksa aristokraadi autogünefiilia

Von Kupfferi naivistliku keele ja võib-olla koguni kohmaka pintslikäega loodud maalid kujutavad eranditult alasti meesterahvast, kelle prototüübiks on ta ise. Võiks arvata, et see ongi keha ja lihaliku armastuse vooruslikkust õpetava usujuhi puhul kohane, kuid praegusel juhul annab see tõik aimu ka tema õpetuse sisemistest vastuoludest. Von Kupfferi töödel näeme eneseteadlikke androgüünseid mehi – vastuolu, mida aitaks kujundlikult kirjeldada kaunis ohtlik termin autogünefiilia. Sõna pärineb Kanada-Ameerika seksuoloogilt Ray Blanchardilt, kes 1980.–90. aastatel kirjeldas transsoolisuse tüpoloogiat ning liigitas osa transnaisi autogünefiilideks – need on transinimesed, kelle seksuaalne tung on suunatud iseenda kui naise vastu. Sügavamalt seksuoloogiat tundmata on mulle jäänud kindel mulje, et seda terminit (nagu ka Blanchardi tüpoloogiat laiemalt) on kasutatud transinimeste vaenamiseks ja peaks tänapäeval pidama pseudoteaduseks.

Kuid kujundina (rõhutan, et kujundina, mitte tõsiseltvõetava seksuoloogilise kategooriana ei von Kupfferi ega kellegi teise kohta) passib autogünefiilia von Kupfferi tegevust maalikunstniku ja õpetajana kirjeldama – need kaks rolli olid tema elus lahutamatud, nagu nähtub ka maalidelt. Tema maalide figuurid, von Kupfferi enda blond ihu ja mõned brünetid analoogid, on üksteisega väga sarnased – maalide autor võiks olla ka Narkissos von Kupffer.

Idealiseeritud meesterahvad viitavad androgüünsusele ning sellisena heidavad kinda kriitilise pilgule – nad on äratuntavad nii androgüünide kui ka meestena. Von Kupfferi figuurid pole tõelised androgüünid, sootud või sooülesed olendid, vaid mehed, kes täiustuvad vastavalt klarismi müstilisele programmile. Me ei näe näitusel ühtegi naist või naiselikku alget, kes mehelikule rituaalsele jõule väljakutse esitaks või temaga võrdsel alusel seguneks. Klaristlik ideaalinimene (sest kõik von Kupfferi figuurid on veatuks ja muretuks idealiseeritud) on naise teinud kasutuks – vajadus naise järele on ületatud –, kasvatanud omaenda mehelikkuse kõikehõlmavaks. Sellega esitab von Kupffer sarnase soomudeli, nagu on seda anekdootlik lihtsustus Aristotelese sookäsitlusest, kus erinevalt kahe soo õpetusest võis rääkida erinevatest täiuslikkuse astmetest – mees on inimese parem versioon kui arengus teataval hetkel toppama jäänud naine.

Lõviosa klaristlikest teostest said lõuendile 1905. ja 1930. aasta vahel, kuid natsionaalsotsialismi kunagise populaarsuse taagast ei jäänud puutumata ka von Kupffer. Näituse seinalehel viidatud kargus ja rangus (miks mitte ka klaarus), mis 1930. aastatel maalidele ilmuvad, on kuraatorite järgi paralleelne muudeski saksakeelse maailma alternatiivsemate kogukondade samalaadsete natsilootustega – sellest ideoloogiast loodeti teatavat uue maailma toojat, vanade normide mahakiskujat. Kas natsiideoloogia ja preisi sõjaväelise kultuuriga peaks seostama von Kupfferi uudissõna „arafrodiit“, jääb mulle mõistatuseks. Arafrodiit loodi asendama hermafrodiiti, esimene on Arese ja Afrodite nimede süntees, teine tunduvalt vanem termin, Hermese ja Afrodite nime segu.

Matsirahvaga dialoogis

Nagu eespool sai lubatud, tuleb rääkida sellest, kuidas Samma ja Alamaa tööd kõnelevad von Kupfferiga. Samma tööd, mida lõviosas on ka varasematel näitustel nähtud, astuvad von Kupfferiga selgesse konflikti. Ainus uus töö, mille Samma sellele näitusele valmistas, on umbes 10 minuti pikkune videoinstallatsioon, kus von Kupfferi kirjutatud koorilaulu taustal kujutatakse elava õrnusega tema panoraamset maali „Õndsate selge ilm“. Seda ei tohiks lugeda negatiivse kriitikana, pealegi, kui ma ei eksi, pole teost „Kodavere välikäimla, 2016“ (2018) Tallinnas varem eksponeeritud.

Tugevaid kujundeid osavalt käsitlev Samma on heaks duellandiks sümbolistlikult viljakale von Kupfferile. Kahe autori vaheline dialoog ei ole ülearu sõjakas, vaid Samma nagu ironiseeriks von Kupfferi üle. Vanema kunstniku maalilt ei leia me ühtegi varjamata peenist, Samma pareerib oma klaasist ja kivist üledimensioneeritud nokudega („Antiigijäänuk“ 2019–2024). Von Kupfferi liblikalembust illustreerima toodud lapse­põlvenaabri liblikakogu vitriinkastid (enda omadest pidi von Kupffer loobuma Jootme mõisast lahkudes) on vastasseisus Samma „Loputuskasti keti käepidemete kollektsioonidega“ (2017-2018).

Maalidega on teistlaadi kontrastis ka Samma „Pulmavaipade“ seeria (2023) kus hõllanduslike erootiliste olendite asemel on meestevaheline armastus kujutatud rahvuslikus vormis ja emotsionaalses lihtsuses (kuid mitte lihtsameelsuses) kui tavaline armastus, mitte maailma muutev müstiline akt.

Kodavere kiriku XX sajandi alguse kemmergu detailid on näitusel punkt, mis markeerib kõige antielisarionlikumat momenti. Von Kupfferi hellitatud lootus saab põrmustatud seal, kus maarahvas pärast teenistust kempsus käis ning võluvaid roppusi seintele sodis („Kui sa situd, ära köhi…“ jne)

Alamaa takunöörist installatsioon on näitusekoosluse kõige enam küsimusi tekitav osa. Mitte et see halb oleks. Laest labürinte moodustavate kardinatena langevad nöörid on osaliselt kokku põimitud ja samas suunavad vaatajat tavapärast liikumisloogikat eirama. Installatsioon ühendab kaheks jaotatud saalis n-ö von Kupfferi poolt ja Samma poolt, käitub sillana, seda sama funktsiooni kannab ka materjali robustsus ja matslikkus.

Lõviosa Alamaa takunöörist jääb sümbolistlike ning usuliste maalide juurde. Võib-olla loen nöörkardinaist liialt palju välja, aga ehk viitab Alamaa nagu Sammagi oma kemmerguteostega mõnele seksuaalpraktikale, näiteks shibari’le? Sellele tõlgendusele annaks jõudu juurde mõni pühasebastianlik figuur, kes oleks nagu peksuks mõisa­tallis kinni seotud. Võib-olla jääb tundliku ja pehme käsitlusega Alamaa töö kahe vanema kunstniku jõulise märgilisuse varju just seepärast, et pole nii üheselt tõlgendatav. Afektiivselt lummav oli see töö igatahes ning mind hoidis end neisse nööridesse mässimast vaid kunsti­saalietikett.

Väga mitmekihilisel näitusel tuleb vaatajal ära teha arvestatav seostamistöö, et märgata teoseid ja autoreid üle sajandi siduvaid niite. Sellest pole lugu, eriilmeliste autorite kätkimine on hea võte, kuidas von Kupfferi muidu naiivsete ja suvalistena näivate töödega sina peale saada.