Tühi valge ja jääsinine

Taavi Suisalule iseloomulik hoiak kunstnikuna on teaduslik neutraalsus, ta loob tingimused kogemusteks, aga ei sunni neid vaatajale peale.

ANDRUS LAANSALU

Taavi Suisalu näitus „Arktika saatkond“ Haapsalu Linnagaleriis kuni 29. XII.

Taavi Suisalu avas Haapsalu Linna­galeriis Arktika saatkonna. Arktika on esindatud eeskätt materjalide, vormide ja meeleseisundite kaudu. Poliitilist esindatust pole, aga samblikud ja jää pole inimeste poliitikast ka kunagi väga huvitatud olnud (kuigi see mõjutab neid küll).

Kui keegi tahab Arktikat kaardil vaadata, siis kõigepealt tuleb kohaneda harjumatu vaatepunktiga. Tavaliselt me kaarti ega gloobust sellise vaatenurga all ei näe. On tunne, nagu oleks vaataja tõusnud lendu – ülevalt alla vaade muutub ühekorraga päriselt tajutavaks, kõik harjumuspärased mandrid ja saared paistavad arusaamatul moel korraga ning on koondunult ringi ümber tühja lageda ala. See nihestatus näitab, et ilmselt siis igapäevases uudisvoos Arktikat ja tema vaateid eriti ette ei tule.

Kogemuse mõttes on Arktika lava­tagune. Paljud on käinud teatris või Itaalias. Lava taga või Arktikas on käinud märgatavalt väiksem hulk inimesi. Seal on paljud asjad teisiti, need ei ole kirjeldatavad omaenese elukogemuse pinnalt – selle tarvis, mis neis kohtades toimub, pole inimestel häid kontekstuaalseid teadmisi. Lihtne kujundlik võrdlus töötab ka selles mõttes, et kui miski lava taga (või Arktikas) katki läheb, saavad sellest kohe osa ka inimesed teatrisaalis (või Itaalias) ning siis eelistaksid kõik, et nad poleks olukorraga kokku puutunud. Aga mis seal siis täpselt ikkagi katki läks või üleüldse toimus, seda ikkagi ei teata.

Kui kunstnik plaanib sellise teemaga midagi teha, peab ta paratamatult tuustima ringi lavataguses. Liiga palju on tihedaid detailidest koosnevaid seoseid ja ühendusi, mida ilma kohapealse kogemuseta pole võimalik ühendada. Eriti hea on, kui kunstnik suudab lavatagusele läheneda teadusliku järjekindlusega, aga kogutud materjalist paneb ikkagi kokku terviku, milles väljendub kohapealse füüsilise tegelikkuse olemus. Nii võib juhtuda, et tal õnnestub edasi anda suurt lugu, mida käivitatakse lavataguses, aga vaadatakse Itaalias.

Taavi Suisalu salvestas Arktikas jääd. Üks tema tegevuse tugipunktidest oli Ny-Ålesundi asula. Ny-Ålesund paikneb Svalbardil Lääne-Teravmägede saare läänerannikul Brøggerhalvøyal Kongsfjordeni ääres. See on üks maailma põhjapoolsemaid asulaid: talvel on seal umbes 25 ja suviti umbes 130 elanikku (selle jutu kirjutasin ma otse Vikipeediast maha, ise ma seal käinud ei ole, aga asukohad ja tingimused on Arktika tundma õppimiseks olulised).

Suisalu Arktika saatkond ongi kavandatud saatkonnaks, see ei ole kujundlik nimetus. Riigid on teistes riikides esindatud saatkondade kaudu. Saatkond koondab alati endasse mingis mõttes kokku otsekanalid esindatava riigi kultuuri ja omapära juurde. Arktikas elavad samblad, vetikad ja samblikud. Ehk siis sellised organismid, kes oskavad elus püsida seal, kus kõike elu jaoks meeldivat on vähe. Ühismeedias näeme aeg-ajalt sinist jääd. Sinine jää on väga ilus ja haarab meid alati emotsionaalselt kaasa. Ilu tuleb rohkem esile kui kusagil vaikselt tiksuv teadmine, et selle jääga ei pruugi asjad kõige paremas korras olla.

Seega tulebki Arktikat esindades esindada samblikke, samblaid ja jääd. Või midagi muud omapärast. Näiteks massiiv-valgest eristuvat kõikuvat silmapiiri – määratlematu kauguse kogemust. Selleks on Suisalu teinud ühe kõige leidlikuma videoprojektori ärakaotamistriki, mida ma ehk üldse kunagi olen tehnoloogiliste kunstide mänguväljakul näinud. Juba vähemalt 20 aastat räägime me sellel skeenel pidevalt üksteisele, et küll oleks hea, kui saaks seekord lahendada ekspositsiooni ilma videoprojektorit kasutamata, täielikult on ära tüüdanud. Ja iga kord tuleb lõpuks ikka ohates projektor üles panna.

Ja nüüd siis Arktika saatkonnas ma nägin, kuidas see olukord oli lahendatud kõige elegantsemal võimalikul moel. Paadist filmitud kõikuva silmapiiri videot asendas lihtsalt riba, mis oli otstest ühendatud väikeste mootorite külge. Otspunktid sõitsid üles-alla vastavalt sellele, kuidas silmapiir videos kõikus, nii et video vaatamiseks puudus igasugune vajadus. Seda seadeldist võib pidada ka arktilise hulluse simulaatoriks. Baturini „Karu südames“ õpetas vana nganassaan umbes selliselt, et kui sina talvel külmaga üle välja läheb, sina suusaninad vaatab, või ronk vaatab, aga ei vaata see suur valge, muidu menerik, arktiline hullus tuleb ja sinu ajud peast ära võtab. Arktika saatkonnas on võimalik seda olukorda täiusliku abstraheerituse tasandil katsetada – kogemuslikult selgub, kas kõikuv silmapiiri simulatsioon on päästev ronk või hoopiski hulluksajava tühja valge emanatsioon.

Muidugi ei pääse Arktika saatkonnas lihtsalt abstraheeritud tühja valge vaatamisega. Arktikaga külgnevasse mõisteplokki on praeguseks sügavale sisse sulanud kliimakriisi mõiste. Aga ma ei hakka Arktikast lähtuvatest kliimamuutustest kirjutama: ma lihtsalt ei oska seda veel teha. Ei saa muidugi üle Timothy Mortoni hüperobjekti mõistest – et kliimakriisi probleem on nii suur ja haaramatult mitmetahuline, et ükski varasem kogemus ei vii sisuliste järeldusteni. Sisuliste järelduste tegemiseks peaks olema teemale keskendunud ekspert. Samal ajal ei saa probleemi väljendumist lukustada eksperditasandile. Mida siis üldse niisuguses olukorras teha? Saab olla kunstnik, saab visualiseerida, saab anda edasi seisundeid ja tundmatu keskkonna olekuid – avada sissepääse lavatagusesse. Ning seda Arktika saatkond teebki.

Taavi Suisalule iseloomulik hoiak kunstnikuna on teaduslik neutraalsus, ta loob tingimused kogemusteks, aga ei sunni neid vaatajale peale. Ta isegi ei suuna vaatajat väga pingsalt kogemuse juurde. Kuid enamasti ta ei peagi seda tegema, sest tema ekspositsioonides tekib alatasa mingi suurem pingeväli, millesse vaataja paratamatult lülitub. Ehk siis seda võiks nimetada ka oskuseks ehitada üles üks sidus mänguväljak. Objektid sellel mänguväljakul võivad olla täiesti erinevatest kategooriatest (ja Arktika saatkonnas just nii ongi), aga nad kõik kuuluvad samasse tasakaalustatud reeglite süsteemi.

Kuidas näidata jääd inimestele, kes teavad jääd väga hästi, kuid ei tea arktilisest jääst mitte midagi? Kuidas muuta arktilise jää probleemistik nähtavaks ja kogemuslikult tähenduslikuks? Üks osa probleemist on tõsiasi, et arktilise jää dünaamikad ei moodusta mingit kergesti jälgitavat sidusat narratiivi. Hea lugu peab olema küllaltki lihtne. „Veelind sukeldus merepõhja ja tõi sealt üles tüki muda – sellest tehti maa.“ Selge, arusaadav. Nii see maa siia sai – no muidugi. Me oleme kümneid, võib-olla ka sadu tuhandeid aastaid üksteisele lõkke ääres selliseid, omaenda lähiümbrusest tuletatud tegelastega lugusid rääkinud. Ja neist lugudest ka enam-vähem niimoodi aru saanud, nagu rääkija soovis.

Aga nüüd – kusagil arusaamatus kauguses sulab jää. Miks ta seda teeb? Seda selgitatakse enamasti arvudega, graafikutega, teadusterminitega. Kuidas sellest peaks mingi räägitav lugu kokku tulema? 1. me ei näe, kuidas ta sulab, ja kas ta üldse sulab nii palju, nagu räägitakse?; 2. jää sulab igal kevadel, küll ta jälle ära jäätub; 3. Instagrami postituses on ju ilus sinine jäämägi, mis te hädaldate, jääd on seal veel küllalt; 4. jne. Ükskõik, kuidas sellele temaatikale ka läheneda, alati õnnestub konstrueerida mingi külgnev loojätk, mis lükkab probleemi teravuse kuhugi ukse taha ja ähmastab narratiivi. Siis minnakse õue ja kukutakse peaaegu ninali, sest seal on jää ja korraga ei tundugi mõte selle kahanemisest enam nii halb.

Aga kogu seda epistemoloogilist probleemi saab vaadelda ka hoopis teistmoodi, kunstniku meetoditega, sõnadeta. Bioloogiline evolutsioon on toimunud ilma keelemärkideta ja kui keelemärgid ka kirjeldavad probleemi, ei pruugi ükski kirjeldus olla piisav, et inimene probleemi olemusest aru saaks. Arusaamiseks on vaja kogemust. Kokkupuudet füüsiliste objektidega, mis kuuluvad probleemi lähiruumi. Siis on lootust, sest objektipõhist arusaamist on evolutsioon lihvinud oma algusest peale – umbes neli miljardit aastat.

Nii tuleb võtta jää olemus ja teha see just nimelt visuaalselt kohalolevaks. Lagunev jää liigub murduvate ja üksteisega põrkavate pankadena, mis enamasti moodustavad kergelt eri nurkade all kalduvatest tahkudest koosneva välja. Taavi Suisalu on võtnud selle arhitektoonilise komponeerimisprintsiibi ning ladunud eri suurusega monitoridest kokku samasuguse rüsijää vooluala. Kuigi põrandal, monitoride all, on näha lõputuid juhtmepuntraid, siis vaataja neid ei märka. Installatsioon on puhas ja tahulisusest hoolimata minimalistlik. Ekraanidel voolab jää. See on paljudes eri toonides, muutuvate faktuuridega ning muudab aeg-ajalt oma voolamise suunda ja kiirust. Kogemus vastab füüsilises plaanis täpselt eeldatavale jääl oleku tundele. Ja samal ajal on see ikkagi võõras, see tähendab ikkagi mingist teisest kohast pärinev, tundmatu või lavatagune jää.

Aga see jää ei ole Arktika saatkonnas ainus. Lisaks on seal veel ka külmkamber, mille sisetemperatuur kõigub 22 ja 24 miinuskraadi vahel. Selles kambris (mis viitab selgelt laboratoorsete jõujoonte kohalolule) on mikroskoopilised sinised jäämäed. Jäätisepulkade otsas. See ongi see ilus sinine, mida Instagramist näha saab. Just sellisena, nagu ta vees ujub.

On väga hea, et inimesed saavad lähedalt näha arktilist jääd. Looduse probleeme kirjeldav kunst teeb õigesti, kui ta säilitab oma objektides tiheda indeksilise pingevälja. Siin tähendab see seda, et nende mikroskoopiliste jäämägede moodustamiseks kasutatud vesi on ehtne arktilise liustiku vesi. Ja nende jäämägede vormid on salvestatud fotogramm-meetriliselt mõõdetud reaalsetelt (väiksemat sorti) jäämägedelt. Ehk siis – objekt ja materjal tulevad siin läbi väikeste tuletuskäikude ikkagi omaenda algkodust. Seda tüüpi kunstis võib kunstnik faktiga teha igasuguseid trikke, kuid enamasti hoolitseb ta siiski selle eest, et fakt ise oleks füüsilises plaanis täpne. Keegi ei taha, et tema fakt muutuks kujundlikuks. Arktika saatkond esindab Arktikat, ja see ei ole mingi väljamõeldud koht. Seal ei toimu väljamõeldud asjad.

Seda näitust võib tõepoolest vaadata näiteks jää sulamise uurimise faktoloogiale keskendudes (Jan Kausi ja Chat­GPTga koostöös on Arktika saatkonnale loodud ka tekstiline kiht). Kuid täpselt samal ajal võib seda näitust ka lihtsalt läbi elada, lasta jääl ambient-muusika kombel lihtsalt voolata – selles registris pole jääl rangelt võttes algust ega lõppu. Ja kas Arktika on oma saatkonnas kuidagi vähem esindatud kui Itaalia Itaalia saatkonnas või Jaapan enda omas? Vist mitte. Taavi Suisalu Arktika saatkond esindab tõepoolest samblikku ja jääd, kuid kindlasti tuleb selleks inimeste kommetest ja kultuurist kaugemale minna.