Varisevate siluettide varjus

Anna Mari Liivranna üks iseloomulikumaid võtteid on Anu Põdrale omane julge feminiine materjalikäsitlus.

MARYLIIS TEINFELDT-GRINS

Anna Mari Liivranna näitus „Varisevate siluettide varjus“ galeriis Tütar kuni 16. IX.

Anu Põdra näitus „Haprus on vaprus“ Kumus 17. III – 6. VIII 2017.

Kuus aastat tagasi, 2017. aastal, oli mul suurepärane võimalus veeta suvi kunstimuuseumis. Parasjagu täitis Kumu viimast korrust Anu Põdra (1947–2013) retrospektiivnäitus „Haprus on vaprus“, mida väisasin külastusjuhina kui mitte sadu, siis kümneid kordi kindlasti. Ega need korrad ei olnudki niivõrd külastamised, nagu näituse puhul tavapärane. Minu kokkupuutepunkte saaks ehk tabavamalt nimetada näitusesaalis viibimisteks. Eriti kui kõrvutada mu seal oldud tunde keskmise näitusekülastaja paari minuti jooksul teostele heidetud põgusa pilguga.1 Ühe suve olin ümbritsetud Anu Põdra loomingust. Kuna olen erialalt tekstiilikunstnik ja minu fookuses on ennekõike töö materjaliga, siis pani mind Põdra materjalikäsitlus, eeskätt skulptori ja naisena, aktiivselt kaasa mõtlema. Mu viimatine näitusekülastus Tütre galeriis on mõned need mõtted varjust välja toonud.

Anu Põdra valik töötada selliste orgaaniliste ja hävivate materjalidega nagu tekstiil, isekeedetud seep, rabe meditsiiniline plast, võidunud lamba­nahk või džuudist köis on kindlasti silmatorkav. Ta väärtustas teoste puhul ka neist maha jäävaid mälestusi, kogemusi, efemeerseid materjale, hüljates julgelt teoste ajas püsimajäämise,2 ehk ka nagu temast märksa noorem kunstnik Anna Mari Liivrand teoste varjumänge ja siluette, millest tuleb juttu edaspidi. Erinevalt oma skulptoritest kolleegidest ei eelistanud Anu Põder kivi, savi ega metalle, mida võib vaadata kui naiselikust kodusfäärist väljapoole jäävaid materjale ja mis nii kergesti ei hävine. Selline materjalivalik sunnib vaatlejat teostega suhestuma mitte pelgalt pilguviskega, vaid ka füüsiliselt, sest kasutatud materjalid on igapäevased, olmelised ja ajas kuluvad, vananevad, kaduvad. Nad on meile tuttavad: seepi on käes hoidnud igaüks. See ei ole näitusekülastajale võõras materjal, nagu on seda tõenäoliselt marmor või vask.

Selle suve keskel avas skulptor Anna Mari Liivrand (1993) Eesti ühes uuemas kaasaegse kunsti galeriis oma isikunäituse „Varisevate siluettide varjus“. Liivranna üks iseloomulikumaid võtteid on Anu Põdrale omane julge feminiine materjalikäsitlus: ka tema kombineerib omavahel argiseid materjale ja elemente, nagu kunstküüned, kontaktläätsed, merevaik, kalaõli, siid ja vill, martsipan, kassikarvad, roosiessents, pärlid, tarkusehambad, Linnupiima kompvekid jm. Just sääraseid kaduvaid, justkui klassikalisele skulptorile sobimatuid materjale on nähtud ka tema varasematel näitustel, nagu näiteks „Kildumatu“ Hobusepea galeriis, „Sängid ja vulinad“ Draakoni galeriis, „Argimõtete märjad südamikud“ galeriis Mihhail ja „Karikakra torge“ Arsi projektiruumis. Tütre galeriis on eksponeeritud noore, ent loome­viljaka kunstniku joonistusi ja skulptuure, mille vahel eksleb õrn lillelõhn. Ka seekord näeb üllatavat materjalivalikut, mistõttu on näitus kui kureeritud materjalide assortiikarp.

Anna Mari Liivrand ei ole aga õrn lilleke, mis sest, et teda kirjeldatakse kui kunstnikku, kes on loomeolemuselt tundlik ja kelle töö fookus on haprusel ja kaduvusel.3 Tema töid läbivad küll naiselikud teemad ja sümbolid, millega kõneletakse elu kandmisest, muundumisest, hääbumisest ja taassünnist. Teostest kumavad läbi kodusfäär ja suvekodu loodusvaated. Kunstnikku on paelunud rituaalid ja igapäevasus, ornament ja dekoratsioon, ent ometi on näituse läbivad motiivid mürgised taimed, nagu ussilakk, piibeleht, karuputk ja radioaktiivsed muteerunud karikakrad. Põrandal vaasis seisev valge liiliaõis on tuntud kui patukahetsuse sümbol, mille leiab paljudelt neitsi Maarjat kujutavatelt piltidelt. Ruumi on vallutanud tume kalmistu meeleoluga rohkelt okkaid täis piirdeaed, kus ripuvad kas sinna asetatud mälestusesemed või andamid. Ehk on tegu hoopistükkis möödujate, aiast läbi pugejate ja üle hüppajate isiklike asjadega, mis on aia külge kinni jäänud, mille aed on keha küljest rebinud.

„Kooruvad pisarad“ on näituse üks kõnekamaid skulptuure, mille ümber kõndides tikub mõtetesse paratamatult „Kes aias, kes aias“ viisijupp. Laste laulu­mängu peamotiivid on aed, roosipõõsad ja mesilased. Neid kolme ühendab potentsiaalne terav torge, mis võib läbi pista, kraapida, kriipida või rebida lõhki seelikusaba sitsiriide. Ka skulptuuri paigutus ruumis ja suhe teiste teostega kutsub teoseid ja ka külastajaid mõtetes piirdeaiast sisse lükkama või ehk mõnda näitusekülastajat laulujuppi vilistades aeda kinni panema.

Kuigi Elnara Taidre kirjutab näituse saatetekstis, et noore kunstniku näitust kannab helge tuleviku ootus4, tajun näitusel kibedat torget, väikest mürgist annust, ohvriande ja tumedaid hirmutavaid siluette, mis minuga näituse­saalist koju kaasa tulevad. Tajun näituse taga seismas tugevat naist, kes keevitab oma teostele okkaid külge. Tõlgendan seda vastureaktsioonina, iseäranis kui vaadata tagasi Eesti kunsti lähiajaloole. Ka Anu Põdra kunst oli vastureaktsioon, millest kirjutab Rebeka Põldsam Anu Põdra näitusekataloogis: „Eesti kultuuriruum on olnud naise subjektsuse suhtes kurt ja pime, pidades isiklikul tasandil mõtestatud kunstiloomingut marginaalseks või koguni piinlikuks, kui see on naise loodud.“5 Pehmete materjalidega töötav naissoost kunstnik on kui ise endale risti peale tõmmanud.

Mõni teadjam võib ju vastu vaielda ja öelda, et ajad on teised, näituseruumis kohtab igat sorti materjale aina enam ning mõnele tabumaterjalile osutamine on muutunud naeruväärseks tähelepanekuks. Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna magistrantuuris läbivad kaasaegse kunsti õppekava noored kunstnikud (seal on õppinud ka Liivrand ja artikli autor), kes oma mõtteid pronksi ei vala. Kes tikib penoplasti, kes korjab hagu, kes graveerib seepe, kes käib Paljas­saares jalutamas ja lõket tegemas, kes kaardistab Tallinna avaliku ruumi skulptuure ja paneb naistele riided selga, kes lihvib euroaluseid … Sellegipoolest muutuvad väärtushinnangud aegamööda, sest põhinevad ajaloopagasil, mida on raske seljataha jätta. Noored kunstnikud kogevad seda omal nahal teravalt: neil tuleks justkui pugeda Liivranna kalmistu­aiast sisse ja välja, kui rebitakse katki püksid ja kuuehõlmad, kraabitakse marraskile nahk. Noor naissoost kunstnik võtab kätte keevitusmasina, tinutuskolvi ja istub tisleripingi taha, et panna natukene kergema südamega ritta nips­asjakesi, sättida näitusesaalis lilli vaasi ning joonistada hariliku ja geelpliiatsiga dekoratiivseid loodus­elemente.

1 Lisa F. Smith, Jeffrey K. Smith, Pablo P. L. Tinio, Time Spent Viewing Art and Reading Labels. – Psychology of Aesthetics Creativity and the Arts, 2017, nr 11(1).

https://www.researchgate.net/publication/296475094_Time_Spent_Viewing_Art_and_Reading_Labels

2 Eesti Kunstimuuseumi arhiivi videointervjuu Anu Põdraga, 2007.

3 Kaarin Kivirähk, Ilu sureb viimasena. – Postimees 11. VI 2022

4 Elnara Taidre, Varisevate siluettide varjus. Näituse saatetekst.

5 Rebeka Põldsam, Haprus on vaprus. Rmt: Anu Põder. Haprus on vaprus. Eesti Kunstimuuseum, 2017, lk 18.