Dante kriisiteraapia

„Jumalik komöödia“ on inimesele eksistentsiaalne teejuht: peale sügava refleksiooni kriisi olemuse üle leiab sealt tundelise, meelelise, ajaloolise ja eshatoloogilise teekonna sellest väljumiseks.

DANIELE MONTICELLI

Pühendan Stefan Peetri mälestusele

Meie aeg justkui ei julgusta mõtlema lootusest ja õnnest. Ukraina sõja kõikehõlmav kohalolu vangistab me tegemised ja mõtted segasesse ja ahistavasse olevikku ilma tulevikuhorisondita, mis võiks toimida õnnelubaduse ning lootuseallikana. Ja selles ei ole tegelikult midagi uut, kuna praegust sajandit on algusest peale iseloomustanud terav hädaolukorratunnetus, millest on saanud inimese olemise alaline kaaslane. Elame kriiside ajastul: terrorikriis, majanduskriis, pagulaskriis, pandeemia­kriis ja sõda koos üha süveneva keskkonnakriisiga, mis kipub kujutlustes võtma maailmalõpu apokalüptilist kuju. Meie noori painavat „ökoängistus“ ja nagu tegelikkusest ei piisaks, toidavad fantaasiat ka lugematutest raamatutest, filmidest, videomängudest jms pärinevad katastroofilised nägemused.

Ma ei ole ilmselt ainus, kes on kriiside kuhjumisel sageli kogenud võimetust. Püüd võtta aeg maha ja luua toimuva mõistmiseks sellega distants nurjub pidevalt üha uute kriisilainetuste pärast, mis nõuavad aktiivset sekkumist. Tegus sukeldumine kriisidesse kiirustab aga mõtlemist tagant, hägustab seda ja õõnestab võimet toimuvat adekvaatselt mõista. Kuidas siis mõtestada kriisi ja kuidas selles elada?

Saksa ajaloolane Reinhart Koselleck on kriisi mõiste teket ja arengut rekonstrueerides¹ jõudnud järeldusele, et lääne kultuuriloos on kriis järjest minetanud oma kunagist seotust subjektiivse otsusega, mis langetatakse mitme alternatiivi vahel. See seos oli oluline mõiste algses tähenduses Vana-Kreeka meditsiinis: kreekakeelne κρίσις tuleb verbist χρινω (krinō), mis tähendab eraldada, valida, otsustada. Meie kollektiivses kujutluses, väidab Koselleck, ei tähista kriis enam ajaloolisi pöördehetki, mil inimeste valik võib kujundada tulevikku ühes või teises suunas. Kriisiks nimetatakse pigem katastroofilist sündmust või protsessi, mida inimene kuidagi mõjutada ei saa ja millel on hukutavad tagajärjed.

Niisuguste meeleolude taustal ilmus möödunud aasta detsembris Tallinna ülikooli kirjastuse sarjas „Bibliotheca mediaevalis“ Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ kolmanda osa „Paradiis“ eestindus. Sellega jõudis lõpule Dante poeemi eesti tõlke avaldamise umbes 15 aastat tagasi alustatud protsess: „Põrgu“ ja „Purgatooriumi“ eestindus ilmus vastavalt 2011. ja 2016. aastal. Kui Sirp palus täistõlke valmimise puhul mult Dante teosele „arvustust“, jäin kõigepealt mõtlema, kas „Jumalikku komöödiat“ on veel üldse võimalik tänapäeval nii nagu mõnd teist raamatut „arvustada“ ja kui on, siis kuidas. Ehkki Dante monumentaalne poeem on kriitikule ammendamatu aines – autor ise pakkus keskaja eksegeetilise traditsiooni vaimus oma teosele neli tõlgendustasandit: sõnasõnaline, moraalne, allegooriline ja spirituaalne² –, on üsna raske pärast maailmakirjanduse kaanoni tuumikusse kuuluva poeemi seitse sajandit väldanud tõlgendamist kirjutada selle kohta midagi uut ja huvitavat. Üks lahendus oleks piirduda hinnanguga „Jumaliku komöödia“ eestindusele ehk tõlkele ja sellele lisatud uutele kommentaaridele. Ehkki see on ka kindlasti vajalik – selle juurde tulen põgusalt „arvustuse“ lõpus tagasi –, ei ole tõlke ja kommentaaride kvaliteet ilmselt põhjus, miks potentsiaalne lugeja otsustaks lõpuks „Jumaliku komöödia“ ette võtta.

Kimbatuses meenus mulle ühtäkki raamat pealkirjaga „Dante teraapia“. Olen seda korduvalt silmanud Milanos oma lapsepõlvekodus isa raamatukogu riiulil, kuid pole siiani jõudnud seda lugeda. Mõeldes nüüd selle raamatu pealkirjale ja praegusele kriiside ajastule, otsustasin arvustamise asemel läheneda Dante poeemile kui omapärasele kriisiteraapiale. „Jumalik komöödia“ pakub meile lugematute muude väärtuste hulgas ka sügava refleksiooni kriisi olemuse üle ning tundelise, meelelise, eksistentsiaalse, ajaloolise ja eshatoloogilise teekonna kriisist väljumiseks.

Dante ajastu kobarkriis ja sellest johtuv äng

Dante alustas „Jumaliku komöödia“ kirjutamist aastal 1307 ja lõpetas selle otse enne oma surma aastal 1321. Kogu selle aja rändas ta poliitilise pagulasena mööda Põhja-Itaalia linnade õukondi. Enne seda oli ta intensiivselt osalenud oma sünnilinna Firenze vaimses ja poliitilises elus, tegutsenud mõne kuu linna kõrgemas valitsusorganis, oma linna eest sõdinud ning seda diplomaadina teeninud. Firenze poliitikas esindas ta valgete gvelfide leeri, mis kaitses linna sõltumatust ja soovis sel otstarbel parandada suhteid Saksa keisririigi ülikutega. Tema vastasleeri esindajad ehk paavstile toetuvad mustad gvelfid ajasid võimule pääsedes Dante linnast välja ja pagulusse.

Dante aega võib pidada samasuguseks kobarkriisiajastuks kui meie sajandit. Käis halastamatu keisri ja paavsti võimuvõitlus, kusjuures vahel kasutasid Itaalia linnad seda ära, kuid vahel langesid ka selle ohvriks. Kirik, nagu Dante ei väsi „Jumalikus komöödias“ kaebamast, oli sisemiselt lõhestunud ja korrumpeerunud. See kõik kulmineerus vaid paar aastat pärast seda, kui Dante oli asunud kirjutama oma poeemi, paavstide nn Avignoni vangipõlvega.³ Toonases kriisis nägi Dante ühtlasi ka eshatoloogilist kriisi ehk antikristuse tegevuse märke.

Kultuuriliselt ja filosoofiliselt on keskaja suletud maailm „Jumaliku komöödia“ kirjapanemise ajal hakanud mõranema, inimese keskne koht Jumala korda peegeldavas universumis on vaikselt kõikuma löönud, kuid humanistlik maailmavaade pole veel astunud selle asemele. Last but not least, ladina keel ja selles kirjutatud luule ei täida enam oma funktsioone, kuid uus sellega konkureeriv väljendusvahend pole veel välja arenenud. Itaalia rahvakeeltes kirjutatud armastus- ja religioosse luule repertuaar on piiratud ja tugevalt regionaalne.⁴

Isiklikus plaanis lisandub sellele kõigele Dante puhul pagulase seisund. Kümme aastat varem (1290) oli ta kogenud traumat, mille põhjustas Beatrice surm.⁵ Dante väljendab nüüd teda valdavat tunnet selgesõnaliselt poeemi esimeses kolmes tertsiinis:

Just meie maise elu poolel rajal
end äkki leidsin keset sünget metsa,
sest õigelt teelt ma olin eksi läinud.

Kui õudne oli, öelda on mul raske,
see metsik mets ja tihe oksaräga;
ja mõelda sellest hirmus on veel nüüdki

ning vaevalt hullem taluda näib surma.
Kuid et sest heast, mis seal ma leidsin, vesta,
pean jutustama muustki, mida nägin.

„Põrgu“, I, 1–9

Avastamegi siin, et kobarkriis avaldub isiklikus plaanis kõigepealt eksistentsiaalse tunnetusena, eksiminekuna: süngus (originaalis „pimedus“), hirm, ängistav läbipääsmatus. Eksinuna on Dante oma painete metsas üksi, ehkki teeb juba poeemi esimeses reas meievormiga selgeks, et ei räägi ainult enda, vaid ka kõigi teiste kriisist. Kolmanda tertsiini viimasest kahest reast saame seejuures teada, et Dantet ootab lõpus midagi „head“, kuid sellest rääkimiseks on oluline jutustada ka raskest teekonnast, mis sinna viib. Tegu on omaette katsumusega inimesele, kes on „õigelt teelt eksi läinud“ ja alles otsib kogetud õuduste sõnastamiseks julgust ja vahendit. Nagu Dante XXVII laulus hiljem sügaval põrgus selgitab:

Kes suudaks kas või sidumata kõnes
ja juttu korrateski kirjeldada
seal siis mu nähtud verd ja hirmsaid haavu!

Keel kellel tahes kahtlemata keelduks,
sest meie vaim ja meel ja sõnavara
on jõuetud, et hõlmata nii palju.

„Põrgu“, XXVIII, 1–6

Kriis avaldub siin kognitiivse, aistingulise ja väljendusliku võimetusena: inimene ei suuda kogetut üksi vastu võtta ega sellele tähendust anda ning seetõttu ei suuda ta kogemust ka väljendada. Dante ei ole aga oma kaotsiolekus siiski üksi: teda on valmis kriisist välja aitama ja selleks vajalikul teekonnal juhtima Vana-Rooma poeet Vergilius, kelle vari elutseb paganate eelpõrgus, ja armastatud Beatrice, kelle vaim rõõmustab koos õndsatega paradiisis. Dante teraapias on see kriisi eksistentsiaalsete tagajärgedega toimetuleku esimene samm – üksi ei saa, vaid ainult nende abiga, kes meist hoolivad. Selleks et inimeses, kes on omadega põhjas, käivituksid otsingud, on vaja välist tõuget ja toetust. Vergilius ja Beatrice pole seejuures juhuslikud abistajad. Vergilius on „Jumalikus komöödias“ mõistuse ja Beatrice teoloogia allegooria, mida võib tõlgendada ka kolme kristliku vooruse kehastusena: usk, lootus ja armastus. Vergilius ja Beatrice selgitavad kõhklevale Dantele, miks on tal kriisist pääsemiseks vaja väisata lausa kolme teispoolsuse maailma. Tänu usaldussuhtele oma lähimatega hakkab vaikselt taastuma ka Dante maailma vastu kadunud usaldus. Mõistuse, usu, lootuse ja armastuse toel õpib Dante aistinguliselt, tundeliselt, kognitiivselt ja väljenduslikult mõistma oma hirme ning nendega silmitsi seisma („Põrgu“), toetuma oma kogemuse, mälestuste ja tunnete helgemale poolele ja unustama nende tumedama poole („Purgatoorium“) ning viimaks nägema maailma valgust ja laskma sellest kiirgaval armastusel ennast läbida („Paradiis“).

Põrgu ehk Vaata oma hirmudele silma

„Jumalik komöödia“ algab inimese kaotsisolekuga kaasnevast umbmäärasest, kuid kõikehõlmavast hirmust. Kriisi küüsi langenud inimene peab kõigepealt õppima hirmuga toime tulema. Selleks tuleb Dantel kogu sünge mets läbi käia ning sealjuures oma hirmu eri tahke tundma ja mõistma õppida. Põrgusse laskumine kehastabki seda teekonda, kuna põrgu on elu ööpool, meie tumedamate mõtete ja ängide sügavaim sopistus. Seepärast on Dante põrgu kõigepealt pimedus, segadus ja valu. Esimene aistinguline kontakt sellega põhjustab peategelases sügava ahastuse ja hämmelduse:

Siin kostis ohkeid, ulgumist ja karjeid,
siin oli õhk nii tähtedeta, pime,
et esiotsa tuli nutt mul peale.

Siin kuuldus mitmeid keeli, vihakisa,
kimedat kõnet, õudseid valuoigeid,
muid hirmsaid hääli, käteplaksatusi.

Kõik kokku oli kole lärm, see keerles
siin ajatus ja mustas õhuruumis
just nagu liiv, mis tuulispasas tuiskab.

Ja mina, uimasena hirmu pärast
siis küsisin: „Mis on see, mis ma kuulen? ..“

„Põrgu“, III, 22–32

Vergiliuse ehk mõistuse kindlakäelise abiga peab Dante õppima talle põrgu pimeduses ilmuvaid ja õudusfilmi meenutavaid hirmsaid pilte vaatama seni, kuni on tarvis, et mõista kogu kannatuse ja valu põhjusi, õppides samal ajal kontrollima oma lennukat kujutlusvõimet ja tugevamaid tundeid. See pole lihtne: Dante puhkeb pidevalt nutma, tunneb vastikust ja õudust, minestab korduvalt, võtab Vergiliusel käest kinni, poeb peitu tema selja taha ja hüppab talle sülle. Dante toetamiseks vahetab Vergilius pidevalt rolli: ta on kõigepealt õpetaja (maestro), kuid siis ka isa, ema ning keegi, keda meie nimetaksime psühhoterapeudiks.

Oma hirmudega toimetulemisel on Dantel mõistagi abiks ka raam, mille pakkusid talle keskaja kristlus ja kirik ning mida „Jumalikus komöödias“ kehastab Beatrice. Ehkki põrguasukate piinad äratavad peategelase hinges vahel sügavat kaastunnet, on kannatusel ja valul kristlikus maailmapildis siiski oma kindel koht, eriti kui tegu on õiglase karistusega pattude eest. Raamide olulisust kriisidega toimetulekuks käsitleb Dante „Põrgu“ XXVI laulus, kus Odysseus jutustab talle oma „hullust lennust“ ja hukust. Seesugust episoodi Homerose eeposes ei ole, kuid see esineb mõnes Odysseuse müüdi Dantele tuttavas versioonis. Nimelt tunneb Troojast Ithakasse tagasi jõudnud vana kangelane rahutust ja kibelust uuesti merele minna, võtta oma meestega ette enneolematu teekond läbi „väina, kus Herakles on püsti pannud piiri, et kaugemale tungida ei tohi“ („Põrgu“ XXVI, 107-108). Tegemist on Gibraltari väinaga, millest väljaspool asub Dante kosmoloogias suur Ookean, selle keskel aga purgatooriumi mägi. See ruum on inimestele keelatud ning üleastumine keelust põhjustabki Odysseuse ja tema kaaslaste laevahuku. Vähe sellest, Odysseus ei rikkunud teekonda ette võttes mitte ainult geograafilisi ja kosmoloogilisi, vaid ka moraalseid piire, sest hülgas oma perekonna:

.. ei austus vana isa vastu, mõte
mu armsast pojast, ei ka abikaasast,
et Penelopet rõõmustama peaksin,

siis suutnud summutada tulist iha,
mis kihutas mind uurima maailma
ning inimeste voorusi ja patte.

„Põrgu“, XXVI, 94–99

Odysseus on, nagu Vergilius teda nimetab, „eksisõitja“, kelle piiritu teadmisjanu paneb ta rikkuma inimese sise- ja välismaailmale seatud raame. Odysseus läheb seetõttu lõplikult eksi. Kadunud Dante, vastupidi, toetub piiridele ja raamidele, et leida uuesti oma teed. Ilmselt eristab just piiride kogemust korrastav ja tegevust suunav funktsioon Dantet kõige eredamalt tänapäeva inimestest, kes on peale Odysseuse piiritu modernsuse veel ka Ivan Karamazovi kahtluse ja Nietzsche nihilismi lapsed. Tõlgendavad raamistikud ja ka teatud vaimualandlikkus on vajalikud siiski meilegi, et õppida oma hirmudele kõhklemata silma vaatama, nii nagu Vergilius õpetab Dantet seda põrgus tegema. Ka Odysseuse „tuline iha“ on selles perspektiivis tunne, mis vajab taltsutamist nii mõnegi puhul. ⁶

Vergiliuse viimane õppetund Dantele on põrgus see, et õppinud oma hirmusid tundma ja kontrolli all hoidma, tuleb õppida neist ka lahti laskma, selmet jääda lummatult jõllitama:

Vergilius ent ütles „Mis sa vaatad?
Ja miks su pilku paeluvad veel ikka
seal all need kurvad köndistatud varjud?

[—] napp on aeg, mis meile veel on jäetud,
kuid küll veel näha, mis sul nägemata.“

„Põrgu“, XXIX, 4–12

See on vajalik hoiatus tänapäevalgi, kui kiputakse meedia vahendusel kriiside õudustest joobuma ja neist sõltuvusse langema. Dante teraapias on oluline mitte seisma jääda, vaid edasi liikuda. Jõudnud põrgu põhja, hakkab Dante oma sügavast masendusest välja ronima, läbides esialgu raskelt, kuid siis järjest kiiremini ja kergemini tõusva teekonna, mis viib ta purgatooriumi kaudu paradiisi.

Purgatoorium ehk Puhasta oma tunded ja lükka halvad kogemused kõrvale

Arusaam, et eksistentsiaalsest kriisist väljumiseks vajavad inimesed teatud sorti puhastumist, on üldlevinud mitmesuguses enesehoolepraktikas, olgu see siis usuline või muusugune, vana või tänapäevane. Purgatoorium ongi, nagu sõna ütleb, puhastumise koht. Põrgus pidi Dante silmitsi seisma elu ööpoolega ja õppima selle põhjustatud intensiivseid negatiivseid tundeid mõistuse abil kontrolli all hoidma. Purgatooriumis õpib ta kõigepealt oma tunnetes eristama helgemat poolt tumedamast ehk siis oma tundeid puhastama.

Ses mõttes ei ole juhuslik, et just „Purgatooriumi“ keskosas arutletakse kahe laulu vältel (XVII–XVIII) „Jumaliku komöödia“ ja kogu Dante poeetika tähtsaima tunde ehk armastuse ja selle kahetisuse üle. Armastus on nimelt see kõige võimsam tunne, „mis võib teisse / mis tahes voorust külvata, kuid samas mis tahes nuhtlusväärset teguviisi“ (XVII, 103–105). Purgatooriumi hinged ei ole suutnud vältida „võltsi näoga armastust“. Patud, millest nad puhastuvad, ongi seotud kolme tüüpi vale armastuse valimisega: valele objektile suunatud armastuse patud (kõrkus, kadedus, viha), leige armastuse patt (hingeloidus) ja mõõdutu armastuse patud (ihnsus, ahnus, pillamine, aplus, himurus).

Nendest pattudest puhastumine tähendab Dante kriisist väljumise teekonnal õige tundelise tasakaalu leidmist: kuidas armastada, ilma et see tekitaks endale ängi ja teistele kahju? See on osa maailma ja iseenese vastu usalduse taastamise protsessist. Heledus see­juures muudkui kasvab: väljunud põrgu tähtedeta pimedusest ja harjunud purgatooriumi uduga, valmistub Dante taevase paradiisi valguse apoteoosiks.

Enne tuleb aga lõpuni viia puhastumise protsess. Purgatooriumi mäe tipus leiab Dante Eedeni aia ehk maise paradiisi, mis on lääne kultuuriloo üks võimsamaid õnneseisundi kujundeid. Vergilius selgitab Dantele, et seal lõpeb „tarkuse ja kunsti“ osa ehk Vana-Rooma poeedi juhtimisel läbitud teekond peategelase tervenemise protsessis:

.. nüüd olgu sul oma süda juhiks.
Sul läbitud on järsud kitsad rajad.

Näe, vaata, sulle näkku paistab päike,
ja näe ka rohtu, lilli, puid ja põõsaid,
mida see maa siin võrsutab ja toidab. [—]

Ja minult märki ega sõna enam
sa ära oota; vaba, aus ja terve
on vaim sul, temal juhtida end lase.

„Purgatoorium“, XXVII, 131–141

Tundeliselt puhastunud ja turgutatud, on Dante vaim nüüd tõeliselt valmis vabaduseks. Eedenis, ütlemata kaunis looduslikus paigas, ei tunne oma teekonnal esimest korda üksi viibiv Dante enam mitte ängi, vaid rõõmu, lastes end hellitada ümbruse ilul ja rahul:

Mind valdas soov ses pühas, eluvärskes,
tihedas salus, kus noort päevavalgust
mahendas haljus, veidi ringi uita.

Ma jätsin kõhklemata seljataha
siis järsaku ja läksin jalutama
tasasel maal, mis hoovas hõrku lõhna.

Ning mahedat ja ühtlast tuulehingust
ma tundsin puudutavat oma laupa
nii kergelt nagu õhu pehmet paitust.

Ja lehed sellest värisedes tasa
kõik pöörasid end sinnapoole, kuhu
esimest varju heidab püha mägi,

ent mitte oma asendit nii muutes,
ei linnukestel puude ladvus laulmist
seepärast oleks katkestada tulnud:

ei, hommikule tervitusi rõõmsalt
nad lõõritasid, peidus okastikus,
mis nende laulu sahinaga saatis ..

„Purgatoorium“, XXVIII, 1–18

Idüllilise looduse vaimu kosutav ja taastav funktsioon pole meilegi võõras. Dantel tuleb aga Eedeni aias ette võtta veel üks tähtis samm, enne kui saab tõusta taevasse paradiisi. Ta peab end nimelt kastma Lethesse ehk unustuse jõkke ja jooma selle vett. Niiviisi unustab Dante kõik oma patud. Olles edukalt läbinud nii põrgu kui ka purgatooriumi kriisiteraapia, ei ole Dantel nimelt enam vaja mõelda õudustele, millega tal tuli silmitsi seista ja millest ta õppis ka lahti laskma. See erineb suurel määral praegusest läänemaisest arusaamast, et nii kollektiivseid kui ka omaenda traumaatilisi kogemusi tuleb igavesti mäletada ja läbi töötada – hoidmaks ära nende kordumist. Dante osutab, et unustamine või vähemalt oskus mineviku halb kogemus otsustavalt kõrvale lükata on edasiliikumiseks hoopis parem viis.

Paradiis ehk Märka maailma ilu ja koge seeläbi õndsust

Edasiliikumine tähendab nüüd Dantele kiiret tõusu läbi taevasfääride paradiisi ehk empüüreumi. Tema saatjaks on siin juba Beatrice: nagu Vergilius Dantega hüvasti jättes ütles, on talle nüüd juhiks ta oma süda. Dante ei ole pelgalt oma kriisist jagu saanud, vaid hakkab mõistma, mida tähendab täisväärtuslik ehk õnnis elu. Nagu ta juba „Purgatooriumis“ märkis: õndsad on need, „kel süda puhas“, kes on „vaimus alandlikud“ ja „halastajad“, „õndsad on rahunõudjad, kelle sees pole viha“.

Dante peabki viimaks õppima seda õndsust nägema, harjudes järk-järgult pimestava valgusega, millest paradiis on tehtud. See ei ole kerge ülesanne: nagu liigagi hästi teada, on õudust ja õelust enda ümber enamasti lihtsam märgata kui ilu, valgust ja õndsust. Isegi Dante paradiisi õndsad ei suuta vahel sarjamata jätta maise kiriku ja selle juhtide korruptsiooni. Dantet juhib aga armastatud Beatrice, kelle silmad ja naeratus muutuvad paradiisi tõustes järjest ilusamaks ja säravamaks. See on jumaliku alge ehk armastuse mõju, mis maailma ja inimesed läbib ning liikuma paneb ning mille nägema õppimine on Dante teekonna viimane ülesanne:

Mis nägin ma, see oli, nagu naeraks
kõik laotused, nii et mul vaimustusest
nii kõrv kui silm jõid enda lausa purju.

Oo rõõmu! tõesti võrratumat lusti!
oo täiuslikku armastust ja rahu!
oo ihast vaba jäävat külluslikkust!

„Paradiis“, XXVII, 4–9

Naermine, rõõm, lust, küllus, rahu ja lausa enda purjujoomine võtavad siin kuuel real kokku selle õndsuse, mida Dante on õppinud nägema ja märkama:

Niiviisi selgubki, et õndsus seisneb
just nägemises, millest tõugatuna
saab alguse ka armastuse vägi ..

„Paradiis“, XXVIII, 109–111

Märgatut tuleb aga ka väljendada ja jagada, kuna õndsus sellest ei vähene, vaid, vastupidi, võimendub. Dante kirjutab enda kohta kaunilt:

.. Olen üks, kes märkab,
kui puudutab mind armastuse hingus,
ja sõnadesse seab, mis sees mul kõlab.

„Purgatoorium“, XXIV, 52–54

Kui praeguse kriisidest räsitud maailma suures pildis on Dante imeilusana kirjeldatud „laotuse naeru“ raske näha ja ära tunda, tuleb otsida lähemalt, õppida märkama ja võimendama neid väikseid rõõmu-, lusti-, naeru-, rahu- ja armastusehetki, mis ometi täidavad ka meie argipäeva.

Niisiis, Dante teraapia on aistinguline, tundeline ja kognitiivne kriisist väljumise ja uuenemise teekond. Dante minategelane jõuab teadmatusest nägemiseni, pimedusest valgusesse ning hirmust rõõmu ja lustini. Ehkki Dante teekonnal on ka moraalne, kultuuriline, ajalooline ja eshatoloogiline mõõde – uuenema ei pea mitte ainult individuaalne hing, vaid ka keel, poliitiline süsteem, inimkond ja maailm –, on selle kõige aluseks ikkagi eksistentsiaalne tasand, mille puhul tuleb peategelasel kobarkriisiajastule vaatamata kõigepealt leida omaenda sisemine tasakaal ja rahu. „Jumaliku komöödia“ eksistentsiaalne teekond viib Dante sünge metsa ängist paradiisi valguse õndsuseni.

Ehkki üksikisiku panus sõja lõpetamisse või kliima soojenemise peatamisse on kaduvväike, on kõigil siiski võimalik tõhustada oma eksistentsiaalset toimetulekut kriisidega, andes panuse oma lähiümbruse ja -kondsete igapäevase ängi vähendamisse ja õndsuse suurendamisse. „Jumalik komöödia“ pakub selleks väärtuslikud abivahendid.

„Jumalik komöödia“ kui sündmus Eesti kultuuriloos

Lõpetuseks mõni sõna ka „Jumaliku komöödia“ eestinduse tähtsusest. Oma erakordselt keeruka vormi, sisu ning rikkalike kujundite tõttu on Dante poeemi tõlkimist peetud üheks raskemaks keele- ja luuleteoks üleüldse. Tõlkijatelt nõuab see suurepärast orienteerumist nii keskaja kui ka antiikkultuuris, samuti ajaloos, filosoofias ja teoloogias, teose sajanditepikkuse tõlgendustraditsiooni head tundmist ning luulekeele meisterlikku valdamist. „Jumaliku komöödia“ õnnestunud tõlget peetakse seetõttu sihtkeele ja -kultuuri küpsuse märgiks.

Dante teos on ilmunud rohkem kui 50 keeles. Euroopa suuremate rahvasteni on „Jumalik komöödia“ jõudnud XV sajandist peale tõlkena isegi korduvalt, teose tõlkijad ja kommenteerijad on aga sageli olnud oma aja tunnustatud kultuuritegelased. Dante teose mõju lääne kirjanduse ja kultuuri ajaloole pole seetõttu võimalik üle hinnata. Näiteks Venemaal on Dantes end ära tundnud võimude kiusatud luuletajad, nagu Mandelštam, Ahmatova ja Brodski.

„Jumaliku komöödia“ eestindamise lugu sai alguse 1910. aastal, kui Noor-Eesti ajakirja kolmandas numbris ilmus Villem Grünthal-Ridala tõlkes „Põrgu“ avalaul. Hiljem on ilmunud üksikute laulude eestindused Johannes Semperi, Uku Masingu, Ivar Grünthali, Aleksander Kurtna ja Harald Rajametsa vahendusel. Ülar Ploomi ja Ilmar Vene tõlgitud ja kommenteeritud „Paradiisi“ ilmumisega on „Jumalik komöödia“ viimaks eesti lugejale emakeeles tervenisti kättesaadav.

Rajamets, Ploom ja Vene on suutnud luua ligipääsetava teksti, mis ei sunni lugejat sisu mõistmiseks igal real kommentaaride poole pöörduma. See pole Dante teose tõlkimise puhul sugugi enesestmõistetav. Ehkki selle nimel on loobutud Dante värsisüsteemist, on luulevorm siiski säilitatud eesti kultuurile omasema värsimõõdu ehk enamasti jambilise üksteistsilbiku abil. Dante keele kujundlikkus on seejuures tõlkes säilinud ning eesti keeles huvitavalt ja leidlikult edasi antud.

Esiletõstmist väärivad ka põhjalikud ja originaalsed kommentaarid ning eessõnad, millega Ülar Ploom on varustanud „Põrgu“ ja „Purgatooriumi“ ning „Paradiisi“ eestinduse. Need on väga väärtuslik lisa Dante kommenteerimise ja tõlgendamise sajandipikkusse traditsiooni. Väga õnnestunud on ka pikad laulude kokkuvõtted, mis võimaldavad lugejal saada põhjaliku ja selge ülevaate kõikide laulude sisust.

Dante loomingu rahvusvaheliselt tunnustatud uurija Ülar Ploom on olnud „Jumaliku komöödia“ tõlke avaldamise 15 aastat kestnud protsessi väsimatu eestvedaja. Tuleb olla tänulik, et meie teadusringkonnas, kus väärtustatakse eelkõige kiire valmimistsükliga ja rahvusvahelistes väljaannetes avaldatud teadusartikleid, leidub siiski veel teadlasi, kes pühenduvad süvenenult maailma kirjanduse ja mõtteloo oluliste autorite ja teoste uurimise ja vahendamise aega nõudvale tööle.

„Jumaliku komöödia“ eestindamise lõpuleviimine on väga tähtis sündmus Eesti kultuuriloos. See pakub praegustele ja tulevastele eesti lugejate põlvkondadele hindamatu võimaluse tutvuda lähemalt inimkonna ühe kõrgeima vaimusünnitisega. Isegi 700 aastat pärast valmimist ei ole see lakanud kõnetamast: ei loeta ju Dante poeemi pelgalt kirjandus- ja kultuuriloo huvilistena, vaid kõigepealt ikka inimestena, kes oma olemuse mõistatusele lahendust otsivad.

1 Reinhart Koselleck, Crisis. – Journal of the History of Ideas 2006, kd 67, nr 2.

2 Dante seletab seda oma filosoofilises traktaadis „Pidusöök“.

3 Suurepärase portree maalib Dante ajastu kobarkriisist Umberto Eco oma detektiiviromaanis „Roosi nimi“.

4 Dante pühendas luulekeele küsimusele terve ladinakeelse traktaadi „De vulgari eloquentia“.

5 Armastusest Beatrice vastu ja tema surmast jutustab Dante luules ja proosas oma autobiograafilises teoses „Uus elu“ (tlk Rein Raud, 2012). Dante kantsoon Beatrice surmast on avaldatud Johannes Semperi tõlkes 1924. aasta Loomingus (nr 7, lk 481-482).

6 Vt nt Juri Lotman, The journey of Ulysses in Dante’s „Divine Comedy“. Rmt: The Universe of the mind. A semiotic theory of culture. Indiana University Press, 2000, lk 177–184; Юрий Лотман, Заметки о художественном пространстве. – Труды по знаковым системам 1986, nr 19, lk 25–43, https://dspace.ut.ee/handle/10062/25250