Heitlus vormiga

Ei kool, perekond ega aristokraatia suuda oma kivinenud või lihtsalt narride arusaamadega murda tõelist isiksust.

SIIM LILL

Poola kirjaniku Witold Gombrowiczi (1904–1969) teosed on eesti lugejatele tuttavad. Tõlkes on need ilmunud just sobivas järjekorras, kusjuures kõik on tõlkinud Hendrik Lindepuu. Esmalt „Päevaraamatud“ (1969, ee 1998), mida peetakse Gombrowiczi tippteoseks – see on teadlikult konstrueeritud kirjandusteos. Seejärel said ühtede kaante vahele näidendid („Laulatus ja teisi näidendeid“, 2004), mille hulgast tõi eri aegadel osa lavale või mida tahtis tuua Mati Unt. Lõpuks valimik jutte tema debüüdist „Mälestused küpsemise ajast“ (1933, ee „Neitsilikkus ja teisi jutte“, 2015). Sellele järgneb nüüd „Ferdydurke“ (1937), omamoodi vastus debüüdile, millele sai osaks tollase kirjandusringkonna halvakspanu. Üksnes Bruno Schulz, keda Gombrowicz pidas iseenda ja Stanisław Ignacy Witkiewiczi kõrval poola avangardi musketärideks, arvas, et teos on paljulubav.

Kuidas vormida inimest?

Aadlisoost Gombrowicz kasvas üles kultuuris, kus vanad hierarhiad varisesid, ning teda ennastki tõmbas juba noores eas kindlaks määratud ja jäikade vormide juurest eemale: „Teenijad! Teenijad! Nemad tundsid elu. Nemad töötasid tõsiselt, samal ajal kui meie sõime praetud hanesid. Meie tarbisime. „Hea ühiskonna“ peened hõrgutised, epikuurlus, mugavusearmastus, sübariitlus, aeglus, kõik need asjad tabasid mind, kui ma olin alles 10-aastane.“¹ See ei tähenda muidugi, et tegu olnuks naiivse lihtsuse­ihalusega. Siin võib näha autori juba lapseeas tekkinud püüdlust pürgida autentsuse poole, mitte leppida pealesurutud vormidega – teemad, mis saadavad teda kogu elu. „Inimkonna needuseks on, et meie eksistents selles maailmas ei salli mingit kindlaksmääratud ja püsivat hierarhiat, sest kõik voolab lakkamatult, paigutub ümber, liigub, ja igaüks peab olema tajutud ja hinnatud igaühe poolt, aga tumedate, piiratute ja nürimeelsete arusaam meist ei ole vähem tähtis kui taibukate, valgustatute ja õrnatundeliste arusaam“ (lk 10–11).

Gombrowiczi elutee sarnaneb teiste XX sajandi alguse suurte omaga. 1939. aastal suundub ta ookeaniaurikuga Argentinasse, kuhu jääb Euroopas piire nihutanud sõja tõttu 1963. aastani. Sääl teeb ta muu hulgas koostöös kirjanik Virgilio Piñeraga „Ferdydurke“ esimese, hispaaniakeelse tõlke. Elu lõpus saab tema elupaigaks Prantsusmaa, kus kirjutatud romaan „Kosmos“ ja juba mainitud päevaraamatud toovad talle ka rahvusvahelise tuntuse.

„Ferdydurke“ on mitmekihiline teos juba pealkirja poolest, mis viitab Sinclair Lewise „Babbitti“ peategelasele.² Romaani ajalik kiht jääks võib-olla märkamatagi, kui puuduksid Lindepuu suure­pärased kommentaarid ja järelsõna. Peamine kaasaegsete etteheide Gombrowiczi debüüdile oli ebaküpsus, ent teoses, mis juhtumisi just ebaküpsuse teemat avabki, mängitakse taotluslikult kahe maailma piiril. Gombrowicz torkab valusalt kriitikuid ja kogu omaaegset suurt kirjandusmängu, tõmbab peene irooniaga sellele vee peale. See on siiski ainult raamatu pealmine kiht: „[T]õeliselt ambitsioonikas kunst [—] peab edestama oma aega, olema homse päeva kunst. Kuidas sobitada seda kapitaalset ülesannet päevakajalisusega, tänase päevaga? [—] Kunst peab seega olema tänaste arusaamade lammutaja tuleviku tõdede nimel.“³ Meenuvad Vassili Kandinsky sõnad, mis ta ütles Schönbergi kirjeldades: „Igale ajastule on antud mingi vabaduse määr. Ja selle vabaduse piire ei või ületada ka kõige geniaalsem jõud. Kuid igal juhul tuleb see määr ammendada, mida tehaksegi. [—] Siit saab alguse „tulevikumuusika“.“⁴

Gombrowicz seisab teose alguses nagu Dantegi metsas („Ja mis kõige hullem, see mets oli roheline“, lk 7). Eksirännakud viivad peategelase kolme eripalgelisse keskkonda: vanamoodsasse kooli, ülimodernsesse kodumiljöösse ja aadlimõisa. Kõik need keskkonnad ja sealsed inimesed üritavad raamatu alguses nooreks muundunud peategelast vormida, ent ebaõnnestunult.

Olgu öeldud, et „Ferdydurke“ on tohutult naljakas raamat. Rõõm on lugeda teost, mille autori kirjandusfilosoofia keskseim mõiste on Lindepuu sõnutsi „tegelikkus tõe, ehtsuse ja olemuslikkuse tähenduses“ (lk 11), ning tõdeda, et inimese süvakihtide ja „inimestevahelise kiriku“ kirjeldamine võib olla nii mitmel tasandil nauditav: ühel ajal naerda ja tunda õudu, nautida lausete voolavust ja heituda nende tähendusest.

Kool vs. iseolemine

Peategelane satub vana koolmeistri Pimko haardesse (prototüüp on üks tollane tunnustatud klassikaline filoloog ja professor) ning too veab ta kooli. Seal algava esimese vormimiskatse võtab hästi kokku direktori tänukõne: „Pepu, pepu, pepu! Aitäh, et meeles pidasite, kulla kolleeg! Tasugu sulle Jumal uue õpilase eest! Kui kõik oskaksid nõnda tillulillutada, oleksime kaks korda suuremad, kui praegu oleme! Pepu, pepu, pepu. Kas te usute, et täiskasvanud, meie pool kunstlikult lapselikuks tehtud ja ära tillutatud, on veel parem aines kui naturaalsed lapsed? Pepu, pepu, ilma õpilasteta ei oleks kooli ja ilma koolita ei oleks elu! Ma jään ka edaspidi meelespidamisele lootma, minu õppeasutus vajab kahtlemata tuge, meie pupupeputamise meetoditel ei ole võrdseid [—]“ (lk 43).

Meenuvad Stefan Zweigi mälestused kooliajast: „Veel aastaid hiljem tundsin sest süngest ja lohutust majast möödudes kergendustunnet, et mul enam ei tarvitse astuda sesse meie nooruse vangimajja sisse, ja kui selle auväärt asutuse viiekümnendal aastapäeval korraldati aktus ja mind kui kunagist tipp­õpilast paluti tulla pidama ministrile ja pürjermeistrile pidukõnet, keeldusin viisakalt. Mul polnud põhjust olla sellele koolile tänulik ja iga sellelaadne sõna olnuks vale.“⁵

„Ferdydurke“ peategelane kohtub eri tüüpi õpetajatega ning eri ideaalide eest võitlevate õpilastega. Ta on sunnitud osa võtma võigastest tegudest, ent sellest hoolimata ei suuda väline teda vormida, sest õpitav ja kooli ideaalid põhinevad väljakujunenud elututel stampidel ja mustritel. Kirjandusest ja elust (ent kas ei paikne kõige eesrindlikum kirjandus alati südamearteril?), mis ei peegelda autentsust, iseolemist (ja seda mitte õnnetus new age’likus mõttes⁶), ei pea Gombrowicz miskit: „Selle asemel et kunst teid teeniks, teenite teie kunsti – ja alandlikult kui lambukesed lasete sellel pidurdada teie arengut ja tõugata teid passiivsuse põrgusse“ (lk 89).

Hää näide on koolis suurte kirjanike, kaanoni õpetamine. Praeguses koolisüsteemis peab lugema, sest ikka on nõnda tehtud ning miski peab ju olema kindel ja kõige alus, kuigi enamasti leitakse need alustalad üles alles hiljem, iseseisvalt; alles siis, kui vastik sunniviisilisus on ajaga maha kulunud. „Suur luuletaja! Jätke see endale meelde, sest see on tähtis! Miks me teda armastame? Sest ta oli suur luuletaja. Suur luuletaja! Laiskvorstid ja puupead, ma räägin teile heaga, taguge see endale peakolusse – ütlen siis veel korra: suur luuletaja, Juliusz Słowacki, suur luuletaja, me armastame Juliusz Słowackit ja vaimustume tema luulest, sest ta oli suur luuletaja. Pange kirja oma koduülesanne: Miks suure luuletaja Juliusz Słowacki luules särab surematu ilu, mis äratab vaimustust?“ (lk 49–50).

Kuna kool ei suuda peategelast murda, peab ta koolmeistri eestvedamisel asuma elama ülimoodsa perekonna juurde, kus on ka peaaegu laitmatult moodne peretütar. Alguse saab äraspidine armulugu. Mis sellest loost saab ja kuidas satub peategelane mõisa, jäägu juba igaühe enda lugeda. Olgu õrrituseks esile tõstetud üks stseen ultramoodsa perekonna lõunalauast: „„Palun, Wiktor, võta soola,“ ütles ta, ulatades mehele soolatoosi tõelise truu kaaslanna või Wellsi lugeja toonil ja lisas, pilk pisut tulevikku ja pisut avarusse suunatud, toonitades sotsiaalse ebaõigluse ja ülekohtu nuhtlusega võitleva inimindiviidi humanitaarset mässu: „Surmanuhtlus on igand““ (lk 147).

Püüdke vabaneda vormist

„Hieronymuse“ sarja raamatud on õnnistus, mille olemasolu üle tuleb lõputult rõõmustada. Vahest on Lindepuul jaksu tõlkida veel mõni Gombrowiczi kolmest tõlkimata romaanist, sest on vähe kirjanikke, kelle iga teos on pärl. Tema puhul ei saa kuidagi öelda, nii nagu ta ise ütleb essees „Poeesia vastu“ Brochi, Joyce’i ja Kafka kohta, et nood on suured, ent külmad, ning nende suurteosed pole kirjutatud mitte lugejale, vaid Kunstile mõeldes.⁷

Seniks jätkem meelde Gombrowiczi õpetus, mis kehtib ikka veel: „Vaat – juba on käes õige aeg, juba on löönud ajalookella tund – püüdke vormist võitu saada, püüdke vabaneda vormist. Lõpetage enda samastamine sellega, mis teid määratleb. Teie, kunstnikud, püüdke kõrvale põigelda igast oma eneseväljendusest. Ärge usaldage oma sõnu. Ärge usaldage oma usku ja tundeid. Taanduge sellest, mida te olete väliselt, haaraku teid hirm igasuguse eneseväljenduse ees, nii nagu väriseb linnuke mao ees“ (lk 92–93).

Nõnda iseendaga vastamisi olles, Pythagorasena allilma laskudes, olemise õuduse, eluminutitega määratud sõnade arvu ees seistes, sünnib tõelisus, sünnib inimene, kes on valmis tõelisteks tegudeks: „Tahad teada, kes sa oled? Ära küsi. Tegutse. Tegutsemine määratleb, paneb su paika. Teod aitavad sul ennast leida. Aga tegutsema pead kui „mina“, kui indiviid, sest vaid isiklikes tarvetes, kirgedes, vajadustes ja kalduvustes võid kindel olla. Vaid selline tegutsemine on vahetu eneseloomine, enda tõeline välja­kaevamine kaosest. Ülejäänu – kas see pole mitte skemaatiline retsiteerimine, ersats, kitš?“.⁸

1 Eva-Liisa Linder, Witold Gombrowiczi dramaturgia. Vormiteoreetiline analüüs. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2010, lk 8.

2 Eesti keeles ilmus „Babbitt“ 1935. aastal Johannes Seilenthali tõlkes.

3 Witold Gombrowicz, Päevaraamat. Tlk Hendrik Lindepuu. Vagabund, 1998, lk 28.

4 Vassili Kandinsky, Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal. Tlk Krista Simson ja Mall Ruiso. Ilmamaa, 2020, lk 33.

5 Stefan Zweig, Eilne maailm. Tlk Jaan Kross. Eesti Raamat, 1988, lk 30.

6 Vt nt Charles Taylor, Autentsuse eetika. Tlk Märt Väljataga. Hortus Litterarum, 2000. Vrd ka Jungi individuatsiooniga, nt Carl Gustav Jung, Mina ja alateadvus. Tlk Merike Steinert. Sator, 2015.

7 Witold Gombrowicz, Päevaraamat, lk 372.

8 Samas, lk 278.