Ilma sõjata sõjaromaanid

Rosa Liksomi „Väila“ värske tõlge ärgitab heitma pilku teistelegi soome romaanidele, kus on käsitletud Lapi sõda, sõja mõju ja tagajärgi naiste vaatenurgast.

PEEP EHASALU

Väinö Linna „Tundmatule sõdurile“ on ette heidetud mitmeplaaniliste naistegelaste puudumist. Kirjutas ju Linna sõjakeerisesse kistud meestest, kelle lahingutest tümaks tehtud meeltesse peale madonna ja hoora stereotüübi muud kuigivõrd ei mahtunudki. Tommi Kinnunen ja Rosa Liksom on 70 aastat hiljem toonud fookusse naistegelased, kes peegeldavad sõja olemust oma perspektiivist. Mehed sõjas „täidavad vaid käsku“, nende raskeid valikuid mõistetakse ja tuge leiab kamraadi õlast. Naised kannavad nii sõja ajal kui ka pärast sõja lõppu ebaõiglaselt suurt koormat, kuid neile ei anta ordeneid ega tänukirju. Nad on oma valikutes ja vastutuses üksi ja nähtamatud seni, kuni nende peal hakatakse sõjakaotusi välja elama.

Soome kirjaniku ja maalikunstniku Rosa Liksomi tuntuim teos on romaan „Kupee nr 6“, mis tõi talle 2011. aastal Finlandia auhinna. Romaani põhjal valminud mängufilmi eest noppis Juho Kuosmanen 2021. aastal Cannes’i filmifestivalil grand prix’. Liksomi seni viimane romaan „Väil“ jõudis samal aastal Finlandia auhinna lõppvooru ning pälvis lugejate lemmiku tiitli.

Johanna Laitanen / Like

Eesti lugeja teab rohkem soomlaste Jätkusõda, kus ka eesti mehed kaasa lõid. Põhja pool laastas aga 1944. aasta sügisest 1945. aasta kevadeni maad Lapi sõda, kus Soome oli sunnitud pöörama relvad endiste relvavendade sakslaste vastu ning lahkuvad Saksa väed jätsid endast maha põletatud maa.

Kinnunen saadab oma viis tegelast rännakule Norra rannikult Narvikist Rovaniemisse ja sealt edasi Kuusamo suunas – kodu poole. Rändajad on sõja kaotajaid, Saksa sõjaväelasi teenindanud naised, kes ise ei võidelnud, kuid püüdsid ellu jääda, võib-olla isegi elust veidi rõõmu tunda. Nüüd on neist saanud aga soomlaste (ja norralaste) silmis natside litsid, kaasajooksikud, moraalitud hoorad ning nad on häbimärgistatud – nende pea on aetud paljaks. Sellisena, alandatute ja tõugatutena, on nad nüüd koduteel. Kohati on neil raske mõelda endast kui sõja ühest osapoolest, ometi tajuvad nad end osalisena kurjas. Nad astuvad langetatud päi, kuni …

Väinö Linna ehitas oma tegelasele tausta ja andis karakteri, tegi nad lähedaseks – ja lasi seejärel surra. Sellesarnast moodust on kasutanud ka Kinnunen: ka tema tegelased lahkuvad ükshaaval raamatu lehekülgedelt, kuni järele jääb vaid üks. Lugeja osaks jääb aimata, milline on tegelaste edasine saatus. „Ei öelnud, et kahetseb“ on rännakuromaan, kuid rännak ei ole ainult geograafiline, vaid omandab lausa piibelliku mõõtkava. Samuti rännatakse teoses naiste mälumaastikel, heidetakse häbiga varjutatud pilke minevikku ja loodetakse paremat tulevikku.

Kinnunen on meisterlik, empaatiline ja detailitäpne jutustaja, kes tõstab lugeja ette naiste sõja ajaloo, annab naistele hääle ja rolli. Ta paneb lugeja mõistma, et naiste sõda kestis veelgi kauem, oli veelgi ebaõiglasem ning et nende sõjajärgne rehabiliteerimine laskis ennast oodata aastakümneid kauem kui meeste oma.

Meä jutustajad

Erinevalt Kinnuse kõiketeadvast jutustajast annavad Rosa Liksomi romaanides sündmusi edasi minajutustajad. Lapimaalt pärit kirjanik tunneb sealseid olusid ja inimesi ega ole kitsi kõike seda kogu oma värvikuses lugejaga jagama. Toonidest domineerib veripunane, ümbritseva kohati brutaalne ja julm kirjeldus, kuid jutustajad ei paisuta emotsiooni. Fraas „ma pugesin voodisse ja nutsin salaja“ annab lugejale edasi kõik olulise, jättes emotsiooni sügavuse tema enda otsustada. Kannatuste esitlus mõjub nagu sõjauudiste loend, mille jõhkrusega paraku harjub – mõeldagu kas või praegu Ukrainast tulevate uudiste peale. „Koloneliprouat“ seob tänapäevaga ka naisepeks kui traditsioon, kus kogu küla teab, aga ainus abi on arstiabi – muu on pere siseasi.

„Väila“ naistevastane vägivald on varjatum. Kõige ehedamalt tuleb see välja suhtumises pagulastesse. Laste massilises suremises pole ometigi süüdi pagulaste jaoks kokku klopsitud barakkide ebainimlikud tingimused? Ei, süü leitakse olevat emadel, kes rampväsinult, ilma arstiabi, soojade riiete, piisava toidu ja hügieenitingimusteta ei suuda oma lapsi elus hoida. Vaimne julmus on kohati veelgi jäledam kui jõhkra koloneli hoobid.

„Väil“ on esimene ilukirjanduslik teos, kus kirjeldatakse põhjalikult ja ajalooliselt täpselt soomlaste kogemusi Rootsi pagulaslaagrites. Lapimaa elanikud evakueerusid Lapi sõja jalust Rootsi üle Tornio jõe. Lühikese ajaga lahkus kodudest kolmveerand Lapimaa elanikkonnast. Sadade kilomeetrite kaugusele viidi ka kariloomi, kelle ajamine jäi sageli vaevalt murdeikka jõudnud tüdrukute tööks, sest emad hoolitsesid väiksemate eest. Peategelase ema oli viimaseid nädalaid lapseootel.

Soome kirjanik Timo K. Mukka sündis just evakuatsiooni ajal, 1944. aastal Rootsis. Kogu lühikeseks jäänud elu (Mukka suri 1973. aastal) Lapimaal veetnud Mukka teosedki paigutuvad kodukanti, neist kultusliku mainega „Maa on patune laul“ (1964) peab oma poeetilise naturalismi ja karuse Lapi looduse kujutuse poolest kahtlemata dialoogi nii Kinnuse kui ka Liksomi teostega.

„Väilagi“ võib pidada rännakuromaaniks nagu Kinnuse teost, ent Kinnunen juhib oma tegelasi kodu suunas, Liksomi nimetu minajutustaja liigub aga kodust kaugemale. Pagemise käigus ja põgenikelaagris on „Väila“ murdeealise minategelase õlule asetatud meeletu koorem, mille all vaene laps vaarub ja on murdumise äärel. Ent ta ei murdu, peab vastu. Tekstis on tunda pubeka trotsi oma põdeva ema vastu, kuid trots jääb hääletuks sisemonoloogiks. Liksom näitab ka hurraa-abistajaid, kes pakuvad põgenikele mingi pooliku lahenduse ja tunnevad end seejuures jumala asemikena. Esimeste raskuste kerkides annavad nad aga häbenemata mõista, et pagulased võiksid jalga lasta, sest nende abistamine on ära tüüdanud. Sõja tõttu Ukrainas on pagulaste teema jälle teravalt päevakorral. 2021. aastal ilmunud romaan aitab mõista inimesi, kes on sõja jalust pagedes olnud sunnitud oma kodu maha jätma.

„Väil“ tasub kätte võtta kohe pärast „Koloneliproua“ lugemist. Kui koloneliproua meenutab sõjaeelseid, -aegseid ja -järgseid aastaid, siis „Väilas“ on vaatluse all suhteliselt lühike periood sõja lõpus. Mõlema stiil on lakooniline, kirjeldused naturalistlikud ning kirjanik on kasutanud ka oma lapsepõlve keelt, meä keelt, mida räägitakse Rootsi piiri lähedal Tornionlaakso kandis. Teosed on meisterlikult eesti keelde ümber pannud Kadri Jaanits, kes on eesti murdeid kombineerides loonud kõigiti mõistetava tehismurde.

Võib-olla just Liksomi tegelaste napp ja kompaktne murdekeel laseb jutustajaid paista kohati lausa lihtsakesena, kes võtavad looduslastena, mida antakse, ja peavad vastu. Või kannan ehk endas tõlkija mainitud hoiakut, tajudes murdekeelt primitiivsemana?* Liksomi pealtnäha lihtsakoelistes kirjeldustes on siiski sügavusi, mis jätavad ajju kumisema mõne kõrvallause või loodushääle. Loodust võib pidada nii Kinnuse kui ka Liksomi teoste oluliseks kõrvaltege­laseks.

Koloneli auaste vastab Nõukogude armee polkovnikule. Nii sünnib tahtmatu paralleel ka „Koloneliproua“ ja Juhan Smuuli „Polkovniku lese“ vahel. Nii proua kui ka lese puhul kaasnevad ohvitseri abikaasa tiitliga privileegid ja eemalseisjate austus. Ka koloneliproua oleks võinud olla lesk, kui sõda oleks kulgenud teisiti või kui ta oleks oma tapmisfantaasia ellu viinud. Kui žanrierinevused kõrvale jätta, on mõlema puhul tegu pajatusega, kus siiras vaade seestpoolt mõjub lugejale kas õudse, naljaka, hirmutava ja grotesksena või kõike seda korraga. Erinevalt tõusiklikust ja muutumatust polkovniku lesest leiab aga koloneliproua pärast aastakümneid kestnud vintsutusi jõudu ennast lahti rebida nii mehest kui ka alguses siirast õnnetunnet tekitanud tiitlist.

Lootus jääb

Kinnuse tegelased on täiskasvanud, minevikuga naised nagu ka Liksomi koloneliproua. Kui viis Norrast koju rändajat tunnetavad oma osalust kurjuse käsilastena, siis koloneliproua laotab lugeja ette oma natsiks kasvamise loo. Saksamaal näeb ta laternaposti küljes rippuvat poodud juuti, kuid see tundus normaalne ja hoopis teistmoodi kui sama situatsioon hiljem kodumaal. Ja kuulge, no kellele ei meeldiks mõjukad mundris mehed! Sama ladusalt kirjeldab jutustaja ka oma pettumist natsismis. Liksom suudab mõne leheküljega kokku võtta sadade lehekülgede pikkused uuringud natsismi ja laiemalt kurjuse sünnist, võimulepääsemisest ja hukust.

Süütunde ja eneseõigustuse vahel kõigub ka „Väila“ nimetu jutustaja. Trööstitust reaalsusest hoolimata leiab ta lihtsaid rõõme, söandab arglikult unistada, rännak toob ka esimesed erootilised elamused. Tüdruk paneb lugeja uskuma, et sõda võib sandistada küll füüsiliselt, kuid inimlikkus on kõigis kusagil sügaval olemas.

Peale ajastu, keskkonna ja vaatenurga ühendabki kaht kirjanikku ja kolme teost lootus. Inimesed on võimelised muutuma, vastu pidama ja kohale jõudma – kuhu ja kuidas keegi. Rusuvast ajast ja ebaõiglusest hoolimata leidub alati neid, kes päriselt hoolivad ja aitavad.

Kas neid kolme romaani võib üldse nimetada sõjaromaanideks? Lahingutes ju ei käida, sõda on kaugel või seljataga. Usun, et võib: sõda ei peeta ainult mundris ja relvaga kaevikutes. Kinnunen ja Liksom teavad, et sõda võidakse võita või kaotada, kuid elu võidetakse tagasi tänu naiste kannatlikkusele.

* Kadri Jaanits, „Väila“ tõlkija Kadri Jaanits: see lugu elab lugeja peas oma elu edasi. – Postimees 29. III 2023, https://raamatud.postimees.ee/7742459/arvustus-vaila-tolkija-kadri-jaanits-see-lugu-elab-lugeja-peas-oma-elu-edasi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht