Intensiivne inimlikkus kahel pool merd

D. Nurkse poeetilises ümberasumissaagas „Hääled üle vee“ kuulatakse ja kuuldakse palju, kuid seda võib kõrvutada ka raskete aegade maalikunstiga.

ENE-REET SOOVIK

Inimeste hargnemine ja heidetus kodukohast kaugele hajalasse on osa meie maailmast, mida paratamatult märkame ja küllap püüame ka mõista. Nii pälvis äsja Henrik Visnapuu preemia Tiina Kirss, kelle töö andnud väljapaistva panuse eesti elulugude uurimisse ning pagulus- ja ümberasumiskogemuse salvestamisesse ja mõtestamisesse. Tänavu on mööda saamas kaheksakümmend aastat 1944. aasta suurpõgenemisest. Argielus ümbritseb meid juba pea kaks aastat arvukalt inimesi, kes on olnud sunnitud kodust minema, kusagile pagema, lahkuma ja kohanema. Selle reaalsuse keskele saabus mullu tasa ja tähelepandamatult D. Nurkse nimelise autori luulekogu „Hääled üle vee“ – raamat, milles ajalootormid puhuvad inimesi paigalt ning viivad otsima oma maad, kohta ja kodunemist teisel pool ookeani. Paljudele Eesti lugejatele on autor arvatavasti tundmatu, ent tegu on tunnustatud Ameerika nüüdisluuletajaga, kelle algselt 1996. aastal ilmunud ingliskeelne kogumik, originaalpealkirjaga „Voices over Water“, jõudis eesti keelde Märt Väljataga vahendusel. Need aga, kellele Nurkse nimi kõigepealt seostub tehnikaülikooli Ragnar Nurkse nimelise instituudiga, on täiesti õigel teel, sest Dennis (kirjanikunimega D., sündinud 1949) on tõepoolest rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlase Ragnar Nurkse poeg.

Veebiavarustes saada olevad entsüklopeedilised elulooandmed ja autori­intervjuud kõnelevad D. Nurkse Harvardi haridusest, millele järgnes aastaid kestnud priitahtlikult valitud sinikraetöö, tema rollidest inimõiguste eestkõneleja ja loovkirjutamise õppejõuna ning muidugi tema tosinkonnast luulekogust ja nende eest teenitud tunnustusest. Lugejatele, kel on rohkem aimu Briti kui Ameerika nüüdisluulest, osutub ilmselt vägagi kõnekas asjaolu, et nüüdseks eesti keelde tõlgitud raamat anti 2011. aastal välja ka Suurbritannias, kus see jõudis uue luule auhinna Forward Prize nominentide lõppnimistusse. „Edasi“ preemia kaliibri näitajaks võib ehk olla tõik, et eelnenud aastal oli sama auhinna pälvinud nobelistist iirlane Seamus Heaney, samal aastal aga kuulus nominentide sekka toona juba elava klassiku staatuse saavutanud mõttetiheda ajaloolis-religioosse luule suurkuju Geoffrey Hill ja auhinna võitis (siinmail küll pigem romaanikirjanikuna tuntud) šotlane John Burnside. 2011. aasta lugemiselamusi kokku võttes nimetas narratiivse luule meister ning ennistine Poet Laureate Andrew Motion Nurkse raamatut – tema definitsiooni kohaselt „(fragmentideks murtud) ambitsioonikat saagat emigreerumisest ja ümberasumisest“ – üheks kahest kõige muljetavaldavamast luulekogust, mida ta aasta jooksul oli lugenud (mastaabi mõttes võib taas mainida, et teiseks teoseks oli Alice Oswaldi „Iliasest“ inspireeritud kogumik „Memorial“).

Ka eestikeelse väljaande lakatekst pakub tekstiruumi sisenemise läveks välja vaieldamatu klassika mõõdupuu, kinnitades, et raamatut võib võtta lausa „Tõe ja õiguse“ mõttelise järjena. Siinkirjutaja sellele väitele küll alla ei kirjutaks, kuid jumalasõna ja rasket töörabamist ja abikaasade vahelist kasvavat kaugust luuletustesse tõepoolest jagub ning kahtlemata annab see hinnang aimu ka luuleraamatu lineaarselt narratiivsest laadist. Läbi raamatu kolme osa, mis kannavad pealkirju „Lahkumine Eestist“, „Kõrg-Kanada“ ja „Lihavõttelumi“, jälgitakse ümberasujatest abielupaari elukäiku kodumaal ning kanna kinnitamise lugu Kanada preerias – näib, et Alberta provintsis. Viimastes luuletustes jõutakse välja Ameerikasse, kus raamatu vältel abikaasade vahel vaheldunud jutustajaperspektiivi võtab lõppsõnas üle lapselaps. Ühtlasi seob koherentne narratiivne telg iseseisvalt toimivate tugevakujundiliste üksikluuletuste jada suuremaks sidusaks tervikuks. See ning raamatu pühendus autori 1928. aastal Eestist Kanadasse lahkunud vanavanematele ärgitab eeldama, et sündmused, mille kohta lugejale küll hoolega teada antakse, et need on välja mõeldud, võiksid siiski ajas ja ruumis olla hõlpsalt ning täpselt paika naelutatavad. Nurkse aegruum on aga vastukäivate ajamarkeritega luuleline legendimaastik, sealsed vahejuhtumid kujundlikult kummastavad, peategelastest üle rulluvad ajalooliste sündmuste lained määratlematud, neist kaugel ja mõistetamatul moel alguse saanud, ebapüsivad ja oma vägivaldses rabeduses meeleheitlikud. Geograafiagi on kohati kummaline või suisa sobimatu, harvad kohanimed kuidagi kiivas või ootamatud, nii et õigupoolest on ruumi keeruline kaardile kanda.

Seega küsimustega, mis oleksid õigustatud realistliku ajalooromaani puhul – mis siis ikkagi kujutatud ühiskonnas õigupoolest toimus ning kus või millal peategelasi üle ookeani läkitanud juhtumused täpselt aset leidsidki –, sellele luuleraamatule läheneda ei tasu. Küll aga võib Nurkse luulekogu küllap olla assotsiatiivselt kõnetanud mitmeid XX sajandi alguskümnetel Euroopast üle käinud turbulentside poolt üles juuritud rahvuslikke ja religioosseid rühmitusi või neist huvitujaid – mulle meenus näiteks teisest Kanada preeriaprovintsist Manitobast pärit mennoniidi juurtega kirjaniku Sandra Birdselli romaan „The Russländer“ („Venemaalane“, 2001), milles naise vaatepunktist kujutatakse praegustel Ukraina aladel tsaari soosingus elanud mennoniitide kogukonna armutut hävitamist revolutsioonijärgsetes pogrommides, ühiskonnas valitsenud seadusetut segadust ning traumeeritud ellujäänute ümberasumist Kanada preeriatesse.

Nurkse raamatut rikastab mõlema abikaasa perspektiivi esitamine. Tema kujundirikas keel vahendab eredalt esile tõstetud üksikasjadele keskendudes kummagi maailmanägemist, suhestumist oma pere, kogukonna ning neid ümbritseva maa ja ilmaga, kaasaelamist ja empaatiat jagub mõlemale. Kummalgi kõnelejal on oma isikupära, kuid lugejaga jääb pikemalt raamatut oma lapsepõlvemälestustega alustanud ning lõpuks abikaasa surma üle elanud naine, rannarahva seast pärit koolitatud muusik. Nurksele tuleb au anda naisperspektiivi vahetu ja veenva esitamise eest nii mõttekäikude ja emotsioonide visandamisel kui ka esemelise eluilma angažeerimisel (muu hulgas leiab raamatust näiteks hüva nõu viledaks kulunud voodipesu lappimiseks). Poeetiline lähenemine uues maailmas loodava uue elukohaga kohanemise raskustele tuletas meelde Margaret Atwoodi luulekogu „Susanna Moodie päevikud“ („The Journals of Susanna Moodie“, 1970) – XIX sajandi uusasuka päevaraamatutest lähtuvat luulekeelset rajamaakujutust. Nurkse raamatut on seatud kõrvu ka Kanada-Briti luuletaja Nancy Mattsoni kogumikuga „Maria katkestab vaikuse“ („Maria Breaks Her Silence“, 1989), mis on luuleline tõlgendus samuti XIX sajandil Ameerika kaudu Kanadasse emigreerunud soomlanna elust. Nii tundub täiesti loogiline, et kõneldes oma Ameerika luuletajate hulgast pärinevatest eeskujudest on Nurkse esile tõstnud selliseid lihtrahva elu poeetiliselt kujutajaid ning eri vaatepunktidega mängijaid nagu Gwendolyn Brooks ja Randall Jarrell. Luuletaja on intervjuudes maininud sedagi, et kirjutamiseks keskendudes ta tõepoolest istus pimedas toas, püüdes kuulata oma vanaema häält – või siis kogu raamatu kui sellise oma (siinkohal võib ka meenutada, et vanaema Viktoria Nurkse oli konservatooriumi haridusega ning rannarootsi juurtega).

Nagu pealkirigi mõista annab, ongi häältel ja helidel selles kogumikus oluline osa – mitte niivõrd luuletuste kõlapildi või onomatopoeetilisuse koha pealt, kuigi eufoonia printsiipi hindav tõlkija näikse olevat oma valikutes mõnelgi korral sellele mõelnud, vaid sisulises plaanis. Teoses kuulatakse ja kuuldakse palju, kostab dialoogi, muusikat, loodus- ja inimhelisid. Ka ähvardavad muutused ja murdepunktid võivad end kõigepealt ilmutada kuulmise kaudu: Egiptuse nuhtlusena saabuv tirtsuparv annab endast märku järk-järgult valjenevate helidega, mis alguses oleks otsekui pärit siitsamast õmbluslaualt, võimalik, et vägivaldse otsa leidnud abikaasa surnukehast kuulutab koera ulgumine. Ilmikjutlustaja peres kasvanu lapsepõlve saadab isa ümisetud „Kindel linn“, mille taustal lapsed oreliviledena sirguvad, hiljem tõuseb naise enda klassikalises repertuaaris esile samuti luterlikult taustalt võrsunud Brahms. Raamatu lõpus Ameerika sulatuspotti sattunu võib sealse ühiskonna paljurahvuselist kirevust esimest korda hoomata üürimaja korteriustest läbi kostva muusika mitmekesisuse kaudu. Ent raamatu vältel saab korduvalt kuulata ka vaikust ning saaretüdruku lapsepõlvega alanud elukaare seob viimaks ringiks lõpukujund, ainuke minevikust kaasa võetud pilt – medaljonil klavikordi taha vaikust mängima hangunud laps-Mozart.

Viimase luuletuse inimkujutised – lisaks ajaülesele Mozartile ka seinafotol päevapoliitiliselt kätlevad ajalikud Kennedy ja Truman – ongi ainsad pildilised kujutised kuulmisele keskendunud kogumikus. Vaatamist vajav on Nurkse kogus helilisest kahtlemata tagasihoidlikumal kohal, värvi on vähe ning see on sageli must, teinekord mattub maailm läbipaistmatusse uttu. Ning kõik ümbritsev ei kõlbagi kõigile kaeda – nii katab isa väikese tütre silmad, et laps ei näeks, kuidas kõlvatuks kuulutatud naisterahvast aerudeta paadis merele lükatakse.

Paradoksaalselt tekitas just see stseen, mida ühel tegelasel Nurkse luulemaailmas näha ei lubata, tugeva emotsionaalse visuaalparalleeli, mis sedapuhku maalikunstis – paadipõgenik Eerik Haameri 1945. aastal Göteborgis valminud maaliga „Väljatõugatu“, millel sama saatus ootab vallasema rinnalapsega. Ka Ruhnus ehk Runöl, kus pallaslane Haamer maalimas käis, olid elanikkonna seas rõhuvas ülekaalus arhailise kultuuri ja tugeva religioosse identiteediga rannarootslased, nii et oma emaga rootsi keelt kõnelnud vanaema häälest tuge leidnud luulekogu Eesti-osa kokkupuutepunktid Haameri Eesti-perioodi Ruhnu inimrohkete rannarahvapiltidega tunduvad küllaltki loogilised. Kui Nurkse luule kõrvale avada Reeli Kõivu Haameri-raamat, mis kaasnes 2008. aasta näitusega „Kahel pool merd“, ilmneb ühisosi teisteski aspektides. Heledas värvigammas „Natüürmort piibliga“ (1934), mille esiplaanil pühakiri ja kaltsunukk, kõlab kokku nii ava- kui lõpuluuletuste poolt genereeritud kujutluspildistikuga. Uut põldu rajatakse nii luule-Kanadas kui ka maali-Eestis alet põletades („Uudismaa“, 1942), loomadega varjutakse metsas nii Nurkse luules kui ka maalil „Metsavennad. (Maastik hobustega)“ (1941). Ikka kulgevad kodust välja aetud inimesed teadmatusse, olgu siis mööda teed nagu inimesed maalil „Evakueeritavad“ (1943) või kipakas paadis lainetaval merel („Põgenemine“, 1945), ja ikka on nad esiplaanil. Ning Nurkse luulekogu võikski ehk kokkuvõttes iseloomustada kunstnik Eduard Rüga sõnadega kolleeg Haameri kohta: „Inimene on talle keskseks probleemiks, ürgne loodus taustaks.“*

Eerik Haamer. Evakueeritavad. Õli, lõuend, 1940.

 Eesti Kunstimuuseum

* Reeli Kõiv, Eerik Haamer. Tartu Kunstimuuseum / Kumu kunstimuuseum, 2008, lk 28.