Jaapani kirjanduse verstapost

Jutustuse „Noorsand“ üks põhiküsimusi näib olevat, kas lääneliku maailmavaate omaksvõtmisega kaasneb automaatselt elitaarsus ja pinnapealsus.

ELSBETH HANNA AARSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Jaapan on mulle alati meeldinud. Väga paljudel tuttavatel on olnud sügav jaapani periood või fännavad nad Hayao Miyazaki filme, animet ja väga maitsvat jaapani toitu. Minu Jaapan oli esmalt teismelise Jaapan: J-rock, J-pop, Harajuku linnaosa Tōkyōs, roosakaslillad juuksepikendused ja hirmkalliste moeajakirjade tellimine. Alustasin kolm korda jaapani keele õpinguid, hiragana ja katakana (silpkirja) sain selgeks, aga kanji’ga kaugele ei jõudnud. Aastast aastasse kirjutasin silpkirja märke vihikuservas läbi, krüpteerisin nendes sõnumeid ja kui autoaknad olid lumised, maalisin sinna sõrmega katakana’s enda ja kuulsate muusikute nimesid. Vahel ka eestikeelseid sõnu, jaapani märkides. Siis tuli pikem paus.

Kired õpetajate toas

Lugedes nüüd Maarja Jaanitsa tõlkes Natsume Sōseki (1867–1916) romaani „Noorsand“, leidsin lohutust: vähemalt XX sajandi alguses ei osanud teps mitte kõik jaapanlasedki kanji’s kirjutada, nagu selgub teose nimikangelase, Noorsandi kirjavahetusest armsa hoidja Kiyoga. Noorsandi nime lugeja muide teada ei saagi, aga näiteks inglise tõlkes mõjub sellena „Botchan“, ümber panemata jäetud jaapanikeelne „noor isand/meister“. Selleks et vana naise pikast tervitusest aru saada, tuleb Noorsandil silpkiri kokku veerida (lk 70–72) – ja see läheb tal päris vaevaliselt.

Sōseki teos on siiski kõike muud kui nurin memme silpkirjas mõtete üle. Nimikangelane saadetakse õpingute järel provintsi ehk Jaapani saartest väikseimale, Shikokule matemaatikat õpetama. Minek põhineb autori enda õpetaja­kogemusel ajast, mil ta töötas keiserliku ülikooli inglise keele ja kirjanduse õpingute järel Shikoku suurimas, ent pealinnaga võrreldes siiski tillukeses linnas Matsuyamas. Tõlkija järelsõnast leiab kirjaniku eluteest väga hea ülevaate. On toodud esile, et Sōseki lõi pinnase sellele, kuidas tulevane jaapani kirjandus end määratlema hakkas – olulisim ongi siinkohal suhtumine autobiograafilisse ainesesse.* Näiteks on „Noorsandi“ puhul teada, millist põhikooli teoses kirjeldatakse. Sōseki romaani enam kui sada aastat hiljem teisel pool maakera lugedes pole sel suurt tähtsust, aga kes teab, kas ja kui radikaalne oli omal ajal kirjaniku otsus kirjutada n-ö omast kogemusest?

Matsuyama kubiseb kuulujuttudest, üks õpetaja tahab teiselt naise üle lüüa, tekib intriig ja öeldul on alati tagamõte. Noorsand on lapsest saati olnud käreda natuuriga ning eelistab inimestele ausalt näkku öelda, mida mõtleb ja kuidas asjad õieti olema peaksid. Tema üllatuseks ei näe provintsirahvas olukorda üldse mitte samamoodi: puhevil olekuga õppealajuhataja räägib üht, aga mõtleb teist, pahur kolleeg osutub südamlikuks ja aateliseks inimeseks ning kehken­püksist kunstiõpetajat ei tee karvavõrdki meeldivamaks tõik, et ta pärineb Noorsandi sünnilinnast.

Kõik, mida Matsuyama elanikud teevad, näib Edost (Tōkyōst) tulnud minategelasele maitsetu, ebaotstarbekas ja arusaamatu. Ta on seejuures muhedalt irooniline, näiteks kui kurdab pansioni peremehe vanade esemete lembuse ning hangeldamishulluse üle, mida on koolitööga võrreldes vaat et hullemgi taluda: „Mõtlesin, et koolis saan küllap kõikidest raskustest kenasti üle, aga sellise antiigirünnaku all ma juba pikalt vastu ei pea“ (lk 28). Huvitav on koomika ja iroonia puhul ka jutustaja (autori) positsioon: Sōseki esindab läänes õppinud ja lääne väärtustega intellektuaali, pilab aga teoses läänelikkusega snoobitsemist. Autor on loonud põneva olukorra, kus on küll oma tegelastest targem, aga laseb sel tarkusel näida naeruväärne. Noorsandi karmist hinnangust ei pääse ka jaapani kultuur: „-teatri puhul näib kunst seisvat selles, et tuleb seda, millest lugedes ilusti aru saaks, niimoodi joristades välja hääldada, et see täiesti mõistetamatuks muutub“ (lk 80).

Jaapani kirjanik Natsume Sōseki Tōkyōs oma töötoas 1906. aastal, mil ilmus tema jutustus „Noorsand“. Teose taust on murranguline Meiji ajastu, mil traditsiooniline Jaapan põrkus läänemaailma mõjudega.

Tundmatu autor / avalik omand / Wikimedia Commons

Võrdlusmomente

Järelsõnas võrdleb tõlkija „Noorsandi“ eesti kirjandusklassika, Oskar Lutsu „Kevadega“. Tõepoolest võib tõmmata paralleele jaapani ja eesti koolipoiste vimkade vahel, ka ilmusid teosed ajaliselt lähestikku („Noorsand“ 1906. aastal, „Kevade“ kahes köites 1912. ja 1913. aastal). Sōseki jõnglased peidavad Noorsandi voodilinadesse tema öövalve ajal rohutirtse, nokivad tunni eel tahvlile kirjutatud teadaannetega linnahärra kulinaarsete eelistuste, näiteks tempura või nätskete riisijahust pallikeste söömise kallal („Õpetaja tempura“ ja „Lõbumaja dango on nii hea, nii hea“, lk 29–30) ja levitavad kuulujutte, mille kõrval näivad Joosep Tootsi tembud kahvatumadki. „Kevadeski“ esineb kiusu ja vägivalda, kuid vähemalt õpetajaid Paunveres otseselt ei narritud (kui mitte arvestada köstrile antud ebaviisakat hüüdnime ja läbisegi külvatud peenart). Tundub, et kumbki autor ei mõista paharette hukka: selleks on teoste keel liialt soe, humoorikas ja nimitegelased armsalt eneseiroonilised. Küll aga erineb naljatasand: Lutsul on põhijantijateks Paunvere kooliõpilased, Sōsekil käib lahing õpetajate toas, täiskasvanute vahel.

Olgugi iroonilised, esitavad Luts ja Sōseki oma tegelaste suu kaudu olulisi küsimusi. „Kevadest“ jäävad kõlama Arno mõtlik-murelikud küsimused inimhinge sügavate tunnete kohta. Noorsand võib provintsilinna sajatada, aga juba järgmisel lehel pärib ta eksistentsiaalselt, küllap ka kimbatusest, kas ausus polegi siis oluline: „Mina olen ausa meelega inimene ja sellepärast ei teagi, mida teha. Ja mõelge ise, kas saab siis maailmas olla nii, et aus meel ei käi üle kõige?“ (lk  9). Hiljem, kui kolleegid Noorsandi lihtsameelseks nimetavad, nendib ta: „Mis teha, kui elame maailmas, kus süütus ja otsekohesus välja naerdakse“ (lk 50). Ikka juhtub nii olema, et inimesed, kes teevad head, ei oska sõnu seada ja vastupidi – suured sõnameistrid osutuvad parajateks kaabakateks (lk 60). Rohkem ma siin lugemisrada ette käia ei soovi, kuid võin käsi südamel öelda, et naersin Sōseki romaani lugedes mitu korda kõva häälega.

Kui teosele midagi ette heita, siis sedasama liigset naljatamist: lugejana sooviksin Noorsandi ja ühiskonna hõõrumiste vahel siiski viivuks hinge tõmmata. Puhuti näib, et teda häirib kooli- ja linnaelus iga viimne kui isik või element. Jutustuse seisukohast mõjub see ebausutavalt, eriti kui arvestada oskuslikkust, millega teos on komponeeritud: üllatus on õiges kohas, vihjed hoiavad pinget üleval, lõpplahendus kumab taustal, aga autor ei reeda seda enne haripunkti, mille järel saab loole lihtsalt ja lakooniliselt punkti panna jne.

Võib kõlada kulunud tõena, aga kirjanikud elavad omas ajas. Juhuse tahtel sattusin enne Sōseki romaani lugema šveitsi autori Robert Walseri just samast ajast pärit teost „Abiline“ („Der Gehülfe“, 1908; ee 1984, tlk Rita Tasa). Selle raamatu peategelane asub pealinnast Bernist eemal väikses kohas tööle ühe (peagi laostuva) inseneri sekretärina. Ja seal, Bärenswili külas, ei kuulu ta hiliskapitalistliku kodanluse hulka, ütleb, mida mõtleb, ja tõmbab endale nõnda pahandust kaela. Olgu tsaari alluvuses Paunveres, helveetide kaunil mägimaal või kaugel Jaapanis – soodsatel juhtudel peegelduvad autorite tegelaskujudes ühiskondlikud muutused ja ajastu teravamad küsimused.

Sōseki jutustuse taust on murranguline Meiji ajastu (1868–1912), mil traditsiooniline Jaapan põrkus läänemaailma mõjudega. Üks autori põhiküsimusi „Noorsandis“ näib olevat, kas lääneliku maailmavaate omaksvõtmisega kaasneb automaatselt elitaarsus ja pinnapealsus. Teoses kujutab puhevil, kuid Euroopa kultuurist pealiskaudsete teadmistega intellektuaali provintsikooli õppealajuhataja, iga ilmaga palavat punast särki kandev Punasärk. (Vahemärkusena: Noorsandi õpetajatele pandud hüüdnimed on eesti keeles suurepärased! Eriti meeldis inglise keele õpetaja hüüdnimi Talimelon, mille puhul on võimalik rõhuga mängides jaapani keele kõla matkida, Arno Talile mõelda või lihtsalt melonite kohta uusi teadmisi saada.)

Maarja Jaanitsa tõlgitud „Noorsandi“ ongi väga hea lugeda: tekst on suupärases ja ladusas eesti keeles. Tõlge valmis meistri-selli programmi raames Alari Alliku juhendamisel. Peatükid on mõnusalt kompaktsed, mis tuleneb sellest, et kirjanik avaldas romaani järje­jutuna ühe ajakirja veergudel. Ma ei tunne jaapani keele dialekte, aga küllap seal kaugel Shikoku saarel üht erisugust dialekti räägiti ja räägitakse. Eesti keeles ei ole tõlkija üle pingutanud, lihtsalt „ei“ asemel on öeldud „es“ ja „pole“ asemel „põle“. Lugejana unustan, et kuskil on keeruline kanji, erinev kultuuriruum ja ajastu, teistsugune kasvatus, maa, geograafia, helid, lõhnad.

Väga ajatu näib noore provintsi saadetud õpetaja tõdemus: „Ajalehed luiskavad täiesti ohjeldamatult. Kindlasti pole valetamises ja tühjast-tähjast kära tõstmises ajalehtedele maailmas võrdset“ (lk 110). Sama kindlasti ei pea paika mõne välismaa tuttava torkav märge, et jaapani kirjandust on tõlkes hea lugeda vaid inglise keeles, kuna teistes keeltes tekst enamasti ei töötavat. Töötab ikka küll, väga hästi.

Loodetavasti tõlgitakse eesti keelde veel palju jaapani kirjandust, sest kanji äraõppimiseni ma suure tõenäosusega lähitulevikus ei jõua. Kuigi, väga tore oleks muidugi teada saada, milline näeb välja „silmnägu“ tähistav märk!

* Vt Edwin McClellani eessõna Sōseki viimaseks jäänud autobiograafilise romaani „Michigusa“ (1915) inglise tõlkele. Rmt: Natsume Sōseki, Grass on the Wayside. Tlk Edwin McClellan. Tuttle, 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht