Kannatlikkuse ilu ja lihtsuse lunastus ehk Kuidas on nägemine seotud armastusega?

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ on raamat südamega nägemisest.

AIJA SAKOVA

Keegi ei saa endale seiklusi milleks ta on loodud alati ise välja vali da

Mariana Leky

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ on imeline raamat. See on üks nüüdisaja saksakeelse kirjanduse eredamaid ja omanäolisemaid näiteid. Raamat on pärjatud mitmete auhindadega ning püsis 65 nädalat ajakirja Spiegel menukite edetabelis. Oma pretensioonitu, ent äärmiselt väljapeetud jutustamisviisiga räägib Leky oma lugejatele näiliselt lihtsa, ent ometi väga erakordse loo. Kõik selles romaanis kulgeb mööda tavaliste inimeste kõige tavalisemat argipäeva, ent ometi tõstab Leky nii oma tegelased kui ka nende lood argipäevast kõrgemale. Ja just seda võimalust, argipäeva kütkest vabaks saamist ihkab ja otsib inimene kirjandusest.¹

Ka kõige lihtsam tegevus, kõige argisemad olukorrad muutuvad Leky teoses maagiliseks ja tähenduslikuks. Tema loodud maailm puudutab ja ülendab, tema keel loob maailma ja ilu. Katrin Kaugver on selle maailma tõeliselt meisterlikult eesti keelde ümber pannud.

„Mida siit näha võib“ algab proloogiga nägemisest. Pärast millegi või kellegi olulise vaatamist ilmub nähtu järelpilt veel kaua negatiivina vaataja silme ette: „Ikka ja jälle kerkib su silme ette äkki see järelpilt, see ilmub nagu elu ekraanisäästja, ja tihtipeale just siis, kui sa sellega üldse arvestanud ei ole“ (lk 8). Järelpilt on niisiis ootamatu, see võib ilmuda ootamatult just siis, kui me teda näha ei püüa. „Mida siit näha võib“ on niisiis kõigepealt romaan nägemisest.

Jutustuse tasandil räägib „Mida siit näha võib“ loo Luisest, tema lapsepõlvest ja sirgumisest naiseks ning teda ümbritsevast maailmast ja inimestest. Väikeses külas tunnevad kõik kõiki, on harjunud ja leppinud inimeste iseärasustega ning toetavad üksteist. Küla asub Saksamaal, ent võib olla kus iganes.

Luise elab vanaema Selmaga, kuna mõlemad tema vanemad on hõivatud oma (sise)elu ja iseendaga. Ema ei märka või ei oska tütrele olemas olla, isa jällegi on otsustanud maailmaränduri elu kasuks. Just vanaema Selma ja tema truu sõber, optik hüüdnimega Optik on Luise elu vääramatud ilmasambad. Nad mitte ainult ei ole talle füüsiliselt olemas, vaid toetavad ka maailma mõtestamises ning oma koha leidmisel maailmas.

Kui kümneaastane Luise küsib kaks kuud pärast oma parima sõbra õnnetut surma Optikult, miks ei juhtunud õnnetus tema, vaid just sõber Martiniga, vastab Optik, et see on küsimus, millele on anatoomilises mõttes vastata võimatu. „Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud. [—] See on ka üks väga raske küsimus. [—] Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. [—] sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest lõpuni. Mida vanemaks ma saan, seda kindlamalt ma usun, et meid leiutati üksnes sinu jaoks. Ja kui on olemas mingi hea põhjus olla leiutatud, siis oled see sina“ (lk 165).

Romaani keskne armastuslugu puudutab Luiset ja Jaapanis elavat munka Frederikku. Luise ja Frederik kohtuvad Saksamaal Luise kodukülas, kui naine otsib taga oma koera Alaskat. Luise armumine Frederikku on lootusetu, ent paratamatu. Juba esmakohtumisel leiab Luise endas ootamatu otsustavuse õigel hetkel jala ukse vahele panemiseks ning saavutab selle, et kontakt Frederikuga on loodud ja üheksa aastat kestev kirja­vahetus saab alguse.

Ühes oma kirjas kirjutab Frederik Luisele: „Mul on tunne, nagu oleks keegi, kes meile loodetavasti head soovib, pannud meid ühe ja sama laua taha istuma, teine teise lauaotsa. See laud on küll üheksa tuhat kilomeetrit pikk (selliste mõõtude puhul võib vist rääkida pidulauast), ent kuigi me ei näe teineteist, tean ma sind olevat laua teises otsas“ (lk 208).

Hoolimata Luise ja Frederiku vahelisest intiimsusest – nende kahe füüsilise armastuse jagamise stseen on tõeliselt ilus kombinatsioon delikaatsusest ja sensuaalsusest – sunnib Frederik Luiset temast mehena lahti ütlema. Võimatuna näiva ülesande peab Luise lahendama sisuliselt valetamisega. Ta peab lahti ütlema armastusest, olgugi et teab, et see on võimatu. Mehe soovil kirjutab ta Frederikule: „Käesolevaga kirjutan alla sellele, et me ei kuulu kokku“ (lk 202). Sedasi võtab Luise omaks, et tal puudub igasugune õigus oodata, et neist saab paar, kuid ometi ei ütle ta lahti armastustest. Talle on Frederiku armastamine paratamatus või tõsiasi, mis on vääramatu – see on kui ootamatult ilmuv järelpilt. Nii nagu Optiku armastus Selma vastu on tõsisasi, millest ometi terve eluaeg ei räägita. „Me võisime armastusega teha mida tahes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud“ (lk 195).

Armastus on siin miski, mis on olemas, kuid mida ei püüta eristada või esile tuua: „Kui me midagi vaatame, võib see meie pilgu eest kaduda, aga kui me ei püüa seda näha, ei saa see kuhugi kaduda“ (lk 120). Armastatu, kes võib ootamatult negatiivina silme ette ilmuda, ongi ühtlasi see, keda ei püüta eristada, ei püüta tundeid tema vastu selgelt sõnastada. Armastus on olemas isegi siis, kui teda ei nähta, või iseäranis siis, kui teda ei püüta eristada ja näha. Armastamine on selliselt südamega nägemine, millegi südamega tunnetamine.

Just seetõttu, et Luise on kogenud kaotust, aga ka vanemate emotsionaalset eemalolu, teab ta, mis on lahtilaskmine. See on talle aga võimalik tänu kahele ilmasambale, Selmale ja Optikule, kes teda tingimusteta armastavad – just see tagab Luisele võime armastada tingimusteta ka ise. Lahti lastes ja südamega nähes.

Nägemine on romaanis seotud veel ka nähtamatu ehk inimese siseilma nägemisega. Leky loos on palju müstilist, siin on tahte- ja (üle)loomulikku jõudu ning selgeltnägemist. Näiteks on okaapi ilmumine vanaema Selma unenägudesse üks raamatut läbivaid endeid, mida kõik osalised võtavad tõsiselt. Niisugune unenägu ennustab surma. Ennet ei kardeta, seda ei püüta varjata ega naeruvääristada, see on miski, mis on ja mida just sellisena võetaksegi. Okaapi ilmub romaani jooksul Selma unenägudesse päris mitmel korral.

Silmale nähtamatud on ka Luise tõrksus ja Optiku hääled tema peas. Luise tõrksus ilmub talle sümboolsetes olukordades naise tahtest sõltumata, tema roll on leida viisid, kuidas tõrksust aktsepteerida ja sellega toime tulla – kuidas tagada, et tõrksus ei muudaks teda laialivalguvaks. Optikul jällegi õnnestub oma sisemiste häältega teatav rahu sõlmida alles siis, kui need on nähtavaks saanud mõnele teisele peale tema enda, teisisõnu, Luisele ja Frederikule.

„Frederik pani mu isa otsmikulambi endale pähe. Isa pea oli suuremate mõõtudega kui Frederiku oma, sest isal olid juuksed peas, Frederik pidi lampi ühe käega kinni hoidma. Teisega võttis ta hõbedase ninapeegli. Optik vaatas Frederikule otsa. „Ma hakkan nüüd hääli uurima,“ ütles Frederik. [—] „Ma näen neid täiesti selgelt,“ ütles Frederik. [—] Muidugi ei uskunud optik sekunditki, et Frederik võis hääli näha. Aga see laps, kes optik kunagi oli olnud, uskus seda väga meelsasti“ (lk 168–169).

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ on niisiis raamat südamega nägemisest, nägemise ja armastuse seostest, kannatlikkuse harjutamisest, oma teed käimisest ja selle äratundmisest. See raamat õpetab ja näitlikustab kannatlikkust ja leplikkust tingimusteta armastuse teekonnal.

* Eve Pormeister, Ma näen aega. Vestlus Viivi Luigega. Rmt: Eve Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. EKSA, 2021, lk 454.