Piisake Kariibi kirjandusmerest

„Mangroovi ületamises“ avalduvad Maryse Condé loomingu põhiteemad: kolonialismi taak, armastus, eelarvamused, ebausk, vägivald, surm.

PILLE-RIIN LARM

Mäletate, kuidas viis aastat tagasi ei andnud Rootsi Akadeemia välja Nobeli kirjandusauhinda? Rühm Rootsi intellektuaale asutas toona Uue Akadeemia ning lõi uue kirjandusauhinna. Selle väljaandmisel taotleti läbipaistvust: kandidaate esitasid Rootsi raamatukoguhoidjad ning nende poolt oli võimalik hääletada üle kogu maailma. Kõige rohkem hääli kogus Maryse Condé. Talle järgnesid Haruki Murakami, Neil Gaiman ja Kim Thúy.

Condé on sündinud 1937. aastal Prantsusmaa ülemerepiirkonnas Guadeloupe’il ning elanud seejärel mitmel pool maailmas. Ta kirjutab prantsuse keeles ning teda peetakse üheks silmapaistvamaks Kariibi kirjanduse esindajaks. Condé on väljapaistev jutuvestja, kelle looming kuulub maailmakirjandusse, tõdesid ka Uue Akadeemia auhinna väljaandjad1 ning jääb üle nendega nõustuda.

Eesti keeles ei ole Condé teosed seni kättesaadavad olnud. Äsja Varraku „Moodsa aja“ sarjas ilmunud „Mangroovi ületamine“ sobib tutvuse loomiseks väga hästi. Siin avalduvad Condé loomingu põhiteemad: kolonialismi laastamistöö ja sellele järgnenud segadus, armastus kõigis varjundites, eelarvamused, ebausk, vägivald, surm. Teost raamibki surnuvalve: salapärastel asjaoludel sureb kauges kolkas sinna ilmunud võõramaalane ning kogu küla tuleb teda kombekohaselt ära saatma, tahetakse seda või mitte.

Igal peatükil on oma jutustaja/peategelane. Leinajate mõtiskluste kaudu saab lugeja Guadeloupe’i ühiskonnast kaunis põhjaliku ülevaate: paljurahvuseline ja -kultuuriline kooslus on ometi üllatavalt kapseldunud ja võõravaenulik, veel vaenulikum ollakse mõnigi kord omade suhtes, jäigalt peetakse kinni traditsioonilistest soorollidest ja vanadest uskumustest. Tuleb muidugi silmas pidada, et teose originaal ilmus aastal 1989 – võiks eeldada, et sellest ajast saadik on mõndagi muutunud, aga nagu kinnitab autor intervjuus Ulla Kihvale, Guadeloupe ei muutu.2

Romaani piires muutused ometi aset leiavad. Külla saabunud võõras annab mõne põgusa jutuajamisega või, veel vähem, pelga uudishimu äratamisega oma isiku vastu paljudele külaelanikele julguse murda nende harjumuspäraseks saanud muserdav käitumis- ja mõtlemismuster. Ükski tegelane ei ole läbinisti sümpaatne, ent autori hoiak jääb läbivalt mõistvaks. Mõne närukaela suhtes, tõsi küll, sugeneb teksti ka tajutav iroonia. Tõlkija Ulla Kihval on korda läinud anda edasi Condé rikkalik ja täpne keelekasutus – pea igal tegelasel on oma hääl. Värvi lisavad arvukad kreoolkeelsed fraasid, näiteks: Sa ou fè? Ola ou kaye kon sa? (Kuidas läheb? Kuhu sa teel oled?)

Pisut tagaplaanil, aga siiski väga tähtsal kohal on „Mangroovi ületamises“ looduse kujutamine. Mangroov on troopiline tihnik soisel rannikul. Teisal piiravad küla mäed, üleüldse asutakse saarel – tegevuspaik on korraga piiratud ja külluslik. (Muidugi mõjutab ja sümboliseerib see romaanis ka inimeste suhtlust.) Kus tahes võib välja ilmuda müstiline Xantippe, kes meenutab rohkem metsavaimu kui inimest – umbes nagu Meeme Andrus Kiviräha romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“. Condé kujutab loodust sedavõrd detailselt, et tõlkija on pidanud mitmekümne Guadeloupe’il kasvava taime nimetusele eesti vaste leidmiseks küsima abi Eesti Loodusuurijate Seltsi botaanika terminoloogia komisjonilt.3 Ja muidugi väärib eraldi tähelepanu teoses kujutatud värvikas matusekombestik, mis jääb praegu ruumipuudusel käsitlemata.

Mõne aja eest ilmus eesti keeles teinegi piisake Kariibi kirjanduse merest, Monique Roffey romaan „Black Conchi näkk“, mille on inglise keelest tõlkinud Eda Ahi. Kahe teose vahel on mõndagi ühist: mõlemad käsitlevad inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, aga ka meeste ja naiste suhteid, mõlemas teoses esineb needuse teema ning tuleb ette seletamatuid sündmusi. Intervjuus Julia Kuznetskile tõdeb Roffey, et maagilisus on mingil määral paratamatu: „Olen pärit paigast, kus maastik, arhitektuur ja poliitika sulanduvad ning ebarealistlikud, ebatõenäolised nähtused ongi tavalised. Kõik on Euroopaga võrreldes nii erinev – värvipalett näiteks –, on palav ja kogu aeg juhtub midagi veidrat.“4

Põnevad autorid, mitmekihilised romaanid, head tõlked. Loodetavasti toovad lähiaastad Kariibi kirjanduse eestindustele lisa.

1 Vt https://www.mynewsdesk.com/se/the-new-academy/pressreleases/maryse-conde-accepted-the-new-academy-prize-in-literature-of-sek-320-000-in-stockholm-2811878

2 Ulla Kihva, Maryse Condé ja ühiskonna mangroov. – Sirp 24. XI 2023.

3 Vt „Mangroovi ületamise“ järelsõna.

4 Julia Kuznetski, Pelgalt raamatu kirjutamisest maailma muutmiseks ei piisa. [Intervjuu Monique Roffeyga.] – Sirp 9. VI 2023.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht