Kirjadesse kätketud Eesti

Eestis elanud hollandlanna Elisabeth van den Bosch-de Jongh toonitab kirjades sageli siinset provintslikkust ja kasinaid olusid, seda mahendavad aga osavõtlikkus ja sõbralik huumor.

LEENA KURVET-KÄOSAAR

Tänapäeval on kirjadel kultuuris kahetine staatus. Kultuuriloolise žanrina, mis jõuab lugejani trükki toimetatud, enamasti kommenteeritud ja sageli üsna mahukate väljaannetena, hinnatakse kirju (ja kirjavahetust) kõrgelt. Üksnes paari aasta sisse mahub mitme tähelepanuväärse kirjavahetuse ilmumine: mullu sügisel tulid välja „Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940“ ja Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949“ ning tänavu jõudis lugejani Jaan Krossi „Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberist 1946–1954“. Retseptsioonis ja saatesõnades on nende puhul esile toodud nende aja- ja kultuuriloolist väärtust, kuid ka kirjanduslikku potentsiaali ja seost autorite loominguga.

Enam kirju ei kirjutata. Üha enam on inimesi, kes ei ole oma elus ühtegi kirja kirjutanud ega saanud või kui, siis üksnes meilina e-posti kaudu, mis on aga suhtluskanalina oma rolli ammu ühismeediale loovutanud. Nii ei pruugi kirjale kui žanrile iseloomulikud jooned, mis omal ajal olid hästi teada igale kirjakirjutajale, praegu paikneda teadlikumagi lugeja tähelepanu keskmes, näiteks asjaolu, et (era)kiri on harilikult suunatud ühele kindlale lugejale, vahel ka kitsamale lugejate ringile, näiteks ühele perele või sugulastele. Kirja toon ja sisu, aga ka see, millisena kirjutaja end kirja saajale näitab, ja kirja „tõde“ sõltuvad kirjutaja eesmärgist ja tema suhtest, sh nn epistolaarsest ehk kirjavahetuse kaudu kujunenud suhtest kirja adressaadi või adressaatidega. Kuigi sellest annavad aimu ka ainult ühe osapoole kirjad, avaneb see täielikult vaid mõlema või kõigi kirjavahetuse osaliste kirjade kaudu. Käsitsi kirjutatud kirjade puhul annab kirja saajale autori mõtteist ja meeleoludest aimu ka käekiri, teksti paigutus paberil ja samuti kasutatud kirjatarbed.

Selleks et kirju või kirjavahetuse saaks avaldada, peab keegi olema kirjad alles hoidnud. Harva tehakse seda plaaniga kirjad kunagi trükki lasta, palju sagedamini on põhjuseks kirjade emotsionaalne väärtus nende saajale või saaja perekonnale ja suguvõsale. Välja arvatud juhul, kui tegemist on avalike kirjadega, on lugeja n-ö võõra silma rollis: ta saab teada asjust ja mõtteist, mis ei ole olnud talle mõeldud. Enne avaldamist kirjad toimetatakse, sageli varustatakse kommentaaridega ja ka tõlgitakse. Kirjadele antakse lõplik lihv raamatukujundusega. See n-ö raamistus suunab lugejat arusaama kujundamisel autori, tema maailma ja kirjades vahendatud (ajaloo)-sündmuste kohta.

Koostajate rõhuasetused

Püüan eelmarkeeritud tunnusjoonte kaudu läheneda Elisabeth van den Bosch-de Jonghi (hüüdnimega Bep) kirjadele, mis on ilmunud kogumikus „Kirjad läände. Jõuka hollandlanna kõrvalpilk Eestile, kirju aastaist 1917–1929“.

1889. aastal Rotterdamis jõukas munitsipaaljuhi perekonnas sündinud ja Hollandis hea hariduse saanud Elisabeth de Jongh abiellub 1912. aastal noore Hollandi inseneri Arie van den Boschiga. 1913. aastal kolib pere Tallinna, kus Elisabethi abikaasa ülesandeks on kaasa aidata Vene mereväe sadamate ehitamisele Eestis. Märtsis 1915 sünnib pere esimene laps, tütar Anneke, 1916. aastal teine tütar Jette, 1917. aastal tütar Beppie ja 1922. aastal poeg Govert. Novembris 1918 lahkub pere Eestist ning naaseb juulis 1920. Iseseisvas Eesti riigis saab Arie van der Boschist Hollandi konsul Eestis. Pere jääb Eestisse kuni 1928. aasta septembrini.

Raamatusse „Kirjad läände“ on koondatud Elisabethi kirjad perekonnale ning õdedele Anna Philipsile ja Cornelie Roelantsile ehk Corile või Corryle. 23 erakirjast enamik on saadetud Bepi perekonnale ning algavad pöördumisega „Mu armsad“ või „Kõik mu armsad“, mis näitab, et enamik perekonnale saadetud kirju ja tõenäoliselt ka õdedele saadetud kirjad on mõeldud laiemale perekondlikule lugejate ringile. Peale erakirjade sisaldab teos ka 14 Hollandi ajalehes Nieuwe Rotterdamse Courant ilmunud artiklit Eestist alapealkirjadega „Eraisiku korrespondents“ ja „Meie korrespondendilt“. Korrespondentkirjade juures on huvitav see, et kui välja arvata perekondlikku logistikat puudutavad teemad, ei erine enamik neist ei sisu ega tooni poolest kuigivõrd perekonnale saadetud kirjadest.

Raamatus on kirjad paigutatud peatükkidesse kirjutamisaasta järgi ning iga kirja pealkirjaks sisukorras on selle kirjutamisaeg (nt 16. august 1920) ja ilmselt koostajate lisatud alapealkiri. Neid täiendavad kirjade algusesse lisatud Küllo Arjakase kirjutatud lühikokkuvõtted, mis ühtlasi selgitavad kirjade pealkirju. Mitmekihiline raamistus suunab lugejat märkama rõhuasetusi või pöörama tähelepanu mõnedele kirjades mainitud sündmustele. Raamat sisaldab ka kogumiku toimetajate Frans Kochi (Elisabeth van den Bosch-de Jonghi lapselaps) ja Janar Lutsu lühikese eessõna, kus rõhutatakse kirjade väärtust ajalooallikana ning antakse ülevaade autori eluloost ja perekonnast, ning Madalmaade kuningriigi suursaadiku saatesõna. Joonealused märkused annavad lugejale informatsiooni nii kirjade „tegelaste“ kui ka kirjade ajaloolise tausta kohta. Pole kahtlust, et mulje, mille jätavad lugejale Elisabeth van den Bosch-de-Jonghi kirjad, neis sisalduv informatsioon ja sellele omistatav väärtus on koostamis- ja annoteerimistoimingutega tugevalt seotud.

Kõige enam jääb koostajate kommentaaridest silma autori klassikuuluvuse rõhutamine: teose alapealkirjaks on „Jõuka hollandlanna kõrvalpilk Eestile“, veel kord rõhutatakse seda saatesõnas: „Järgnevatel lehekülgedel avaneb Sul võimalus tutvuda kirjadega, mille on kirjutanud aastatel 1913–1928 Tallinnas elanud jõukas ja ühiskonna kõrgseltskonda kuulunud hollandlanna“ (lk 8). On huvitav, et samal ajal hollandi keeles ilmunud kirjavahetuse peakirjas ei ole autori klassitausta esile toodud, küll aga on saatesõna tunduvalt põhjalikum eelkõige ajaloolise tausta osas ning kirjad on pealkirjastatud vaid saatja ja saatmisaja järgi (nt „Bep’s brief van 16 augustus 1920“). On mõneti arusaamatu, mis eesmärki teenib autori staatuse rõhutamine. Kas meie, s.t eesti lugejad, peaksime kirju lugema aupaklikult distantsilt, tunnetades oma maa ja rahva majanduslikku ja kultuurilist mahajäämust kirjades käsitletud perioodil, või tundma ehk veidi rahvuslikku alaväärsustki? Võrdluseks võib välja tuua, et ühe teise, Eesti kultuuriloos märksa tuntuma XX sajandi alguses mujalt Eestisse elama asunud väärikast suguvõsast pärit intellektuaalsete ja loominguliste ambitsioonidega naise Aino Kallase biograafias on selle autor Kai Laitinen piirdunud olude osas vaid lühida märkusega, et tolle aja kirjanduselu „oli siiski tunduvalt vaesem kui Soomes“. Ühiskondlikku staatust rõhutav noot puudub siiski täielikult Hollandi suursaadiku Karen van Stegereni saatesõnas. Selle asemel toob ta esile hoopis eneseteostamise võimaluste avardumise: „Bepi tarkus, võimed, arusaamad ja anne oleksid teinud temast suurepärase suursaadiku … Soovin, et saaksin talle öelda, et naisena ei ole tal enam tarvis tahta olla mees, et teha tööd millegi nimel, mille oled ise üles ehitanud“ (lk 7).

Mitte pelgalt kõrvalpilk

Kirjakirjutaja suhtumine Eestisse oma majanduslike võimaluste ja harjumuspärase elulaadi pinnalt on vastuoluline. Bep toonitab sageli siinse elu provintslikkust või kasinaid olusid. Eriti 1920. aastate kirjades mahendab autori seisukohti aga mahe ja sõbralik, mitte ainult ümbritseva pihta suunatud huumor ning köitev ja narratiivsete võtete poolest rikkalik jutustamislaad. Enda ja oma pere ettevõtmisi vahendades kasutab Bep sageli näiteks otsekõnet. Hea näide on 1924. aasta jõulude ajal toimuma pidanud „kuulus saanisõit ühte Revalist umbes 30 kilomeetri kaugusel asuvasse maamõisa, kuid sajab vihma, seega ei mingit saanisõitu“ (lk 150). Bep kirjeldab haaravalt, kuidas Hollandist Eestisse talvemõnusid nautima sõitnud külalise optimistlik meelestatus teede hea seisukorra osas asendub sõidu kestel järk-järgult üha porisema ja vesisema sõidukogemusega. „Majahärra vaatab võidurõõmsalt tahapoole – kui pruuniks pritsitud ja porist tilkuva näoga saab võidurõõmsalt vaadata – ja lausub laia käeviipega: „Vene teed.“ See tähendab: „Mis te nüüd kostate?“. Tahame naerda, kuid mudakoorik hoiab lihaseid paigal“ (lk 151).

Teisal on Bep uhke oma elegantsete tualettide üle, mainides 1921. aasta oktoobris kirjutatud kirjas, et „siin oleme meie, madame Gilbert, Prantsuse saadiku naine, [—] madame Brenna, itaallanna, ja mina kõige paremini riietatud ja tooniandvad“ (lk 97). Samas kirjas sisaldub aga kõigist Bepi kirjadest ehk kõige tõsisem mõtisklus eluolu üle vastiseseisvunud Eestis vs. rahulikku ja jõukat elu nautivas Hollandis – vähemalt tema seisusega inimeste hulgas. „Kui mõtlen siis Hollandile,“ kirjutab ta, „on Erry [Bepi abikaasa] ja minu elu võrreldes paljude rahulike, rahulolevate, õnnelike Hollandi eludega siiski alati tormilisem olnud ja tunnen end jälle rahulikuna. [—] siinsete inimeste seas oleme äravalitud. Siin näiteks tundub jabur rääkida „moodidest“, inimesed on õnnelikud, kui neil on terved riided selga panna ja talvepalitu olemas“ (lk 97).

Pärast 1920. aastal Eestisse naasmist pühendub Bep heategevusele. Marienbergi [Maarjamäe] lossis, mis Eestis elamise ajal on perekonna (maa)elupaigaks, antakse ulualust mitmele Venemaalt lahkunud põgenike perele ja, nagu Bep kirjutab augustis 1920, ka üheksale Eesti ohvitserile. Kirjades pereliikmetele palub Bep põgenikele, eriti lastele, mitut puhku saata riideid ja kirjeldab oma pingutusi perede vajalike asjadega varustamisel. Ta osaleb mitmete heategevuslike pidude korraldamises, näiteks supiköögi ülalpidamiseks rahakogumiseks. Jätkuks lõbusale kirjeldusele, kuidas peo käigus õnnestus oksjonil üliedukalt maha müüa Prantsuse šampanja, nendib ta aga, et supiköögist ei piisa, kuna paljudel abivajajatel pole kuskil elada ega sageli ka külmaks ajaks riideid. Bep ei kurvasta siiski üksnes abivajajate viletsa olukorra, vaid ka varem kõrgematesse ühiskonnakihtidesse kuulunud inimeste allakäigu pärast: „kindral ja kulunud mundris kolonel ehtsa kerjuse kõrval, vanad rendisest elavad daamid tõeliste eitede kõrval, õpetajate lapsed kõrvuti sandilastega jne – kõigi seisuste pèle-mèle“ (lk 99). Bep ja tema pere tunnevad kaasa oma vara kaotanud baltisakslastele ning on kriitilised nende maade natsionaliseerimise suhtes. „Vana proua Stackelberg rääkis mulle,“ kirjutab Bep 1920. aasta juulis, „et [tema pojal] olevat õnnestunud 1/3 nende vanast mõisast r e n d i l e  v õ t t a [autori sõrendus] ja talle oli nende vanas lossis tagasi antud kolm tuba, mille ta ise uuesti pidi möbleerima“ (lk 58).

Nii kirjad pereliikmetele kui ka korrespondendina kirjutatu ajalehele Nieuwe Rotterdamse Courant sisaldavad ülevaateid kokkupuudetest mitmete vastse Eesti Vabariigi ministritega ning ka riigivanemaga. 1920. aasta oktoobris kaubandusministri Oskar Johannes Virkhausi auks korraldatud õhtusöögil meenutab see mees Bepile „Saksa koolmeistrit, kes peab keisrit vastu võtma – frakk, lilleline vest, valge, külje pealt haagiga kinnitatud lips, mida ta muudkui allapoole lükkas“ (lk 81). Samal nädalal (kunagi) jõukate põgenenud venelaste Bepi abikaasa auks korraldatud kitsastes oludes õhtusööki aga kommenteerib Bep tunnustvalt: „vaatamata sellele keskkonnale võis siiski ära tunda the first society“ (lk 82). 1925. aasta veebruaris toimunud Läti presidendi Jānis Čakste Eesti visiidi ja selle raames toimunud vastuvõtu ülevaates möönab Bep, et näeb peol „kõige moodsamaid õhtukleite ja ka härrade rõivastele ei saa midagi ette heita“, seevastu kui alles kuus-seitse aastat tagasi kandsid nüüd täiuslikult riietatud daamid „siidist ballikleidi all villaseid sukki ja saapaid“ (lk 176).

Sellegipoolest ei jää Bepi kirjadest muljet, et tema perspektiiv Eestist oleks üksnes pealkirjas välja pakutud staatuse kaudu määratletud kõrvalpilk. Kirjades tuleb Bep esile toimeka, positiivse ja välismaailmale avatud inimesena, kes elas Eestis täisväärtuslikku ja hoogsat, Hollandi omast põnevamat, kuid olude tõttu ka vähem turvalist elu. Korrespondendina kirjeldab ta detailselt 1918. aasta 23. veebruari ööd oma „moodsas suurlinlikus üürimajas“, mis korraga on muutunud lahingutandriks, kus majaelanikud on moodustanud nutika logistilise liidu bolševike arreteerimiste eest. See on vaid üks paljudest kogetud eluohtlikest ja hirmuäratavatest olukordadest tema Eesti perioodil. Ehk ei saagi talle väga pahaks panna temale omase otsekohesusega samas kirjas väljendatud hämmingut eestlaste soovi üle rajada oma vaba ja iseseisev riik. „See, et eestlased unistasid olla iseseisev rahvas nagu soomlased, ei tulnud meile kunagi pähe,“ kirjutab ta. „… meie suhtlusringkonnaks olid baltlased ja ametnikud, venelastest ohvitserid, eestlased olid teenijad. Seda, et nende seas oli haritlasi, intellektuaale, kes tahtsid neile kultuuri toonud baltlaste ülemvõimust vabaneda, ei olnud me kunagi märganud“ (lk 161).

Eesti riigivanem Jüri Jaakson ja Läti president Jānis Čakste 1925. aastal. Elisabeth van den Bosch-de Jongh on ühes oma kirjas nimetanud, et „Läti president võidab kõigi südamed. Kas oma auväärse kuju, naeratuse või hallineva habeme ja väärika esinemisega, seda ma ei tea, aga kõik on ühel meelel, et ta võib võistelda kõigi maailma presidentidega“.

Eesti Ajaloomuuseum SA / muis.ee