Kirjanduse lendav vaip

Patrick Deville: „Kui olen mõnel maal kogunud materjali järgmiste raamatute jaoks, olen tutvunud ka sealse kirjanduselu ja kirjanikega, et kutsuda nad festivalile.“

TRIINU TAMM

Hiljuti külastas Tallinna prantsuse romaanikirjanik Patrick Deville, kes on pälvinud mitmeid nimekaid auhindu. Viimati tunnustati teda 2021. aastal Prantsuse Akadeemia suure kirjandusauhinnaga kogu senise loomingu eest. Vestlesime tema romaanidest ja kirjandusfestivalist, mida ta korraldab ja kuhu on tänavu oodatud ka eesti kirjanikud.

Absoluutselt modernne Alexandre Yersin

Triinu Tamm: Eestis tuntakse teie loomingut eelkõige romaani „Katk ja koolera“ järgi, mis ilmus Prantsusmaal aastal 2012. Eesti keeles jõudis see lugejateni huvitava kokkusattumisena 2020. aasta kevadel, kui kogesime parasjagu omal nahal, kuidas on elada koos kulutulena leviva nakkushaigusega, mille vastu pole vaktsiini ega ravimit. Romaani peategelane on Šveitsi arst, mikrobioloog, maadeuurija, etnoloog, fotograaf, kartograaf, meteoroloog, loomakasvataja ja taimearetaja Alexandre Yersin. Yersin elas aastatel 1863–1943 pika tegusa elu, tuvastas muu hulgas katkubakteri, mis ongi tema järgi saanud oma ladinakeelse nime Yersinia pestis, ja töötas välja katkuvaktsiini. Millal ilmus Alexandre Yersin esimest korda teie huviorbiiti ning millal ja miks otsustasite teha temast oma romaani peategelase?

Patrick Deville: Kõigi minu raamatute tegelased on päriselt elanud inimesed. Ma ise ütlen oma romaanide kohta, et need on „romans sans fiction“, see tähendab, et neis pole fiktsiooni, pole väljamõeldud tegelasi ega sündmusi. Juba 25 aastat olen kirjutanud seda sorti romaane, tsüklit „Abrakadabra“, ning kogu selle aja on minuga kaasas käinud kamp tegelasi, kes aeg-ajalt vilksatavad mõnes romaanis kõrvaltegelasena, aeg-ajalt kerkivad olulisele kohale, neist saavad peategelased.

Alexandre Yersin ilmub esimest korda romaanis „Kampuchéa“, mis avaldati 2001. aastal. Seal räägin ma Auguste Paviest, kes tegutses XIX sajandi lõpukümnendeil Kagu-Aasias diplomaadi ja kartograafina. Ühel tema ekspeditsioonil osales ka Yersin, kes oli kolm aastat n-ö professionaalne maadeavastaja. Prantsuse kolmas vabariik maksis talle palka, et ta kaardistaks territooriume, kus Prantsusmaa soovis oma mõjuvõimu laiendada. Edasi uurides sain teada, et Yersin oli midagi palju enamat kui lihtsalt väike maadeavastaja. Samuti sain teada, et tema arhiivid on Pariisis Louis Pasteuri instituudis kättesaadavad. Siis otsustasingi, et temast saab minu uue raamatu peategelane, õigemini temast ja teda ümbritsenud „väikesest kambast“, kuhu kuulusid eri aegadel Louis Pasteur ja tema vastloodud instituudi noored innukad teadlased, aga ka näiteks Paul Doumer, Indo-Hiina kindralkuberner, või siis Nha Trangi kaluriküla elanikud.

Tamm: Alexandre Yersini nimi pole tõenäoliselt Eesti lugejale tuntud, oletan, et nii on see ka Prantsusmaal. Kas sellepärast otsustasite sisse tuua luuletaja Arthur Rimbaud’, kelle elukäik jookseb romaanis paralleelselt Yersini omaga?

Deville: Muuseas, kui Rimbaud suri, oli ta täiesti tundmatu. Kui suri Yersin, oli ta ehk veidi unustatud, aga siiski kuulus. Nüüd on asi vastupidi: Rimbaud on tõeline täht, isegi kultusautor, Yersin aga vajunud unustusehõlma.

Minu üks eeskujusid kirjanikuna on Plutarchos ja tema „Paralleelsed elulood“, küll selle vahega, et Plutarchos oli moralist, mina ei ole. Leian, et need paralleelsed elukäigud justkui valgustavad teineteist. Yersin oli teadlasena geenius: nii kui ta midagi ette võttis, nii ta ka midagi avastas. Rimbaud oli luulegeenius. Nende kirjavahetusi lugedes torkab silma mitmeid sarnaseid hoiakuid. Huvitav kokkusattumus on seegi, et mõlemad kirjutasid võõrsil pikki ja põhjalikke kirju emale ja õele, nad kirjutasid lausa vahetpidamata, ja neist kirjadest leiab palju väärtuslikku infot nende elu kohta. Rimbaud’ Aafrikast saadetud kirjadest õhkub soovi saada maadeavastajaks ja inseneriks, nagu Yersin seda oli. Yersin tõlkis oma eluõhtul kreeka ja ladina poeetide teoseid, Rimbaud alustas oma luuletajateed ladina keeles luuletades. Eluajal need kaks meest ei kohtunud ja võimalik, et nad ei olnud teineteise olemasolust isegi teadlikud.

Tamm: Yersini elu motoks oleks justkui olnud Rimbaud’ kuulus maksiim „Tuleb olla absoluutselt modernne“. Seda printsiipi järgis Yersin oma elus tõesti igal sammul, isegi kõige argisemates küsimustes.

Deville: Nii see on, Yersin on absoluutselt modernne arstiteaduses, vaktsiininduses ja bakterioloogias. Ta oli esimene, kes hakkas Aasias tootma kautšukit ja hiniini, esimene, kes sõitis seal ringi autoga. Muu seas segas ta kokku ergutava toimega pruuni joogi ehk „pika elu eliksiiri“, millele andis nimeks Kola-Canelle, aga ei võtnud sellele patenti. Nha Trangi külas ehitas ta oma maja katusele väikese ilmajaama. Tema uudishimu oli piiritu ja kõikehõlmav.

„Abrakadabra“

Tamm: Nagu juba öeldud, on teie romaanide aineseks ajaloolised isikud ja sündmused. See tähendab muidugi, et kirjutamisele eelneb põhjalik eeltöö. Kuidas sünnib üks romaan?

Deville: Esimene etapp on kõige pikem: sinna mahub töö arhiivides, samuti vestlused ja intervjuud asjatundjatega, loen ka kohalikku ajakirjandust, tutvun kirjandusega. Ma käin alati ise ka nendes paikades, millest ma oma teostes räägin, ja elan seal pikemat või lühemat aega. Seejärel hakkan otsima teosele sobivat vormi, teen valiku, mis läheb sisse, mis jääb välja, otsustan, kuidas kogutud materjali liigendada, millisest vaatenurgast jutustada, ka see võtab omajagu aega. Kirjutamine on lõpuks kõige lühem etapp, enamasti kaks-kolm kuud. Kirjutan võimalikult kiiresti, et lugu oleks kirja pandud otsekui ühe hooga, et selles oleks kergust, kuigi infot on palju, ja ka omamoodi lõbusust.

Leian, et ka Joyce’i, Prousti ja kindlasti ka Becketti teostes on huumorit, mis mõistagi ei välista tõsidust. Yersini puhul tajusin väikest ohtu teha temast pühak. Tema elu oli laitmatu, tal polnud justkui ühtegi puudust. Negatiivsest kangelasest, lurjusest, on lihtsam kirjutada.

Tamm: Räägime veidi lähemalt „Abrakadabrast“. See on originaalne ja ambitsioonikas kirjanduslik projekt, romaaniseeria, mille eri osade tegevus leiab aset maailma eri paigus ja eri aegadel. Mis neid romaane seob ja miks selline koondpealkiri?

Deville: Pakkusin mõtte oma kirjastajale välja juba rohkem kui 25 aastat tagasi ja ega ta sellesse kohe vist väga tõsiselt uskunud. Nüüd, kui on ilmunud tsükli kaheksas raamat „Fénua“, mille tegevus toimub Polüneesias, ja järgmine, India raamat, on peaaegu valmis, on ta juba vähem skeptiline. Kokku on tsüklisse mõeldud 12 raamatut ning neid kõiki ühendab väljamõeldise puudumine, nagu juba mainitud. Need paigutuvad teljele aastast 1860 kuni kirjutamisajani, mis nihkub muidugi kogu aeg edasi. Nagu öeldud, liigub osa tegelasi raamatust raamatusse, aga kõik romaanid on ikkagi iseseisvad tervikud. Otsustasin kohe alguses, et tsüklisse mahub kaks mõttelist ümbermaailmareisi: üks läänest itta (tegevuspaikadeks Kesk-Ameerika, Ekvatoriaal-Aafrika, Kagu-Aasia, Mehhiko) ja teine idast läände (Amasoonia, Polüneesia, India, Araabia poolsaar). Keskpaigas ja lõpus on aga raamat, kus tegevus toimub peamiselt Prantsusmaal.

Ka pealkiri on elust enesest. Kui olin laps, kinkis tädi mulle raamatu „Lendav vaip“. See oli esimene raamat, mille ma ise läbi lugesin, kui olin tervisehäda pärast kipsis, lausa poolteist aastat, ega pääsenud üldse liikuma. Kui raamatu peategelane väike Michel ütleb „abrakadabra“, tõuseb vaip lendu ja ta saab käia kaugetel maadel. See jättis mulle sügava mulje. Kirjutan tegelikult ka selle pärast, et mind üllatab elus olemine üleüldse. Ma ei näe sellel mingit põhjendust. Me ei saa valida ei sajandit, kohta ega näiteks keelt, millesse me sünnime, ja korraga, abrakadabra, siin me nüüd oleme. Mina igatahes olen pidevalt imestunud selle üle, et ma elan.

Tamm: Peab tõesti kaaluma, milliseid raamatuid lapsele lugeda anda. Teie näitel on näha, et lapsepõlve lektüüril võib olla edasisele elule otsustav mõju.

Deville: Jah, kindlasti. Täiskasvanute maailm on mulle tegelikult alati tundunud absurdne ja mitte kuigi huvitav. Sellest ka tahtmine, isegi vajadus kirjutada lugusid.

Tamm: Teie romaanides kohtab põnevaid ajaloolisi isiksusi, nii kangelasi kui ka kaabakaid, on teadlasi, meresõitjaid, poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke, revolutsionääre, seiklejaid. Aga üks raamat, tsüklis kuues „Taba-Taba“ räägib teie enda loo, räägib teie perekonnast.

Deville: Juhuse tahtel sain ühel hetkel enda valdusse meie perekonna arhiivi. See juhtus, kui suri seesama tädi, kes oli mulle kunagi kinkinud raamatu lendavast vaibast. Olin kuulnud legende, et tädi majas on kolm tuba, kus hoitakse perekonna arhiivi, aga ma polnud seal kunagi käinud. Mulle tundus, et keegi ei olnud, arhiivist ainult räägiti. Selgus aga, et arhiiv ongi olemas – toad olid maast laeni kraami täis. Selles peres ei visatud absoluutselt mitte midagi ära: alles olid hoitud päevikud ja kirjad, igasugused ajaleheväljalõiked, aga ka ostutšekid, üüriarved, prillide tellimislehed … Ja niiviisi alates teisest keisririigist. 1862. aastal asus mu esiema perega Egiptusest ümber Prantsusmaale. Nad kolisid vahetpidamata ja hoidsid ometi kõik paberid alles. Teise maailmasõja ajal olid need pangas hoiul ja tänu sellele ka säilisid. Kusjuures minu perekonnas ei olnud ühtegi erilist inimest, see oli täiesti tavaline prantsuse perekond.

Kirju läbi vaadates tekkis mul mõte teha reis läbi Prantsusmaa ja külastada kõiki neid kohti, mis olid ümbrikel kirjas, see tähendab paiku, kus nad olid elanud. Tegin nii tervele Prantsusmaale tiiru peale. Otsustasin jutustada meie perekonna loo, liikudes ajas meesliini pidi, ja eks raamat räägi ka Prantsusmaa ajaloost üldisemalt. „Taba-Tabad“ lugedes avastas oma perekonna loo ka minu poeg, kellega otsustasime teha koos järgmise reisi läbi Lõuna-Ameerika. Lugu sellest reisist on kirjas romaanis „Amazonia“, kus muu kõrval jookseb rööpselt veel mitmeid isade-poegade lugusid.

Aasta 1860

Tamm: Teie romaanide tegevus ei liigu ajas lineaarselt, aga varem või hiljem tuleb mängu aasta 1860. See aastaarv kordub kõigis teostes. Miks?

Deville: Nojah, see aasta võiks olla ka 1859 või 1861. Võtsin sümboolseks punktiks aasta 1860, sest mulle näib, et sel ajal hakkavad peale suured muutused, mis panevad aluse moodsale ajastule, maailmakorrale, kus me elame ka veel praegu. Toimub teine tööstusrevolutsioon, leiutatakse kapitalism. Euroopas annavad tooni Inglismaa, Saksamaa ja Prantsusmaa, kelle vahel tekib majanduslik konkurents, tahetakse oma kaupu müüa. Esimese hooga toob see kaasa väga ilusaid ja romantilisi maadeavastamise lugusid, sest selleks, et kaupu müüa, on tarvis rajada raudteed, maanteed ja sadamad. Nii saadetakse teele maadeuurijad ja kartograafid ning kui kaardid on olemas, järgneb koloniseerimine, maailma euroopastamine, kogu planeet peab muutuma euroopalikuks. See kestab Esimese maailmasõjani – see on Euroopa enesetapp.

„Katku ja koolera“ tegelased olid noored XIX sajandi teisel poolel: nad on positivistid, teaduse edusammud näiteks meditsiinis või tehnikas süstivad neisse tohutu optimismi. 1914. aastal nad avastavad, et uute avastuste tõttu bakterioloogia ja keemia vallas saab toota uut tüüpi massihävitusrelvi, et uued teadmised füüsikas teevad inimeste tapmise veelgi efektiivsemaks – unelm puruneb. Euroopastumine toimis siiski veel Teise maailmasõja lõpuni, seejärel leidis aset ameerikastumine ning nüüd oleme ilmselt tunnistajaks hiinastumisele. Tegelikult nägin oma romaanide jaoks ainet kogudes, et juba XIX sajandil oli sama lugu: nii kui kusagil midagi teoksil oli, olgu Indo-Hiinas, Ladina-Ameerikas või Aafrikas, varem või hiljem olid platsis ka hiinlased.

Tamm: „Katkus ja kooleras“ valitsev optimism tuleviku osas ja usk teadussaavutustesse on tõesti lausa nakkav. Meil siin oli veel 30 aastat tagasi tunne, et kõik on justkui võimalik ja tulevik on helge. Kuidas teile tundub, kas see aeg on nüüd läbi ja selline tunnetus on jäänud lõplikult minevikku?

Deville: Nostalgiat ja ka optimismi on väga erisugust, oleneb, kust vaadata. Oma teostes katsun küll hoolega vältida eurotsentrismi, aga eks pean tunnistama, et mu raamatud on läbi ja lõhki prantsuse raamatud, minu vaatepunkt jääb ikkagi prantslase vaatepunktiks. Ja minu meelest ongi oluline, et vaatepunkte oleks palju ja igaüks oleks jätkuvalt omamoodi: et prantslased jääksid prantslasteks, eestlased eestlasteks jne.

Kui rääkida lähiajaloost, siis on selge, et teie kogesite hiljuti midagi erilist, ja selge on ka see, et teile lõppes üks ajastu siis, kui lõppes Nõukogude okupatsioon, ja mitte siis, kui lõppes külm sõda või langes Berliini müür. Kõik oleneb alati sellest, missugusest vaatepunktist vaadata. Siin olles tajun ma täiesti selgesti, et Tallinn on maailma keskpunkt. Helsingi on siit kaheksakümmend kilomeetrit põhja poole, väljasõidu ajal Lahemaale nägin teeviitu osutamas Peterburi ja Stockholmi suunas ning selle kõige keskel on Eesti. Siit vaadates on Saint-Nazaire tõeline Ulthima Thule … Sellepärast ma leiangi, et on oluline reisida, lugeda, olla teadlik oma vaatepunktist.

Kui vaatan tulevikku, katsun ikka olla optimist, see on mulle isegi nagu kategooriline imperatiiv. Milleks muidu üldse elada? Usun näiteks, et ka tulevikus on raamatutel lugejaid ja raamatukogud jäävad alles. Ja kuigi lugemisviisid ja vahendid muutuvad, siis ei kao kuhugi vajadus lugude järele ja lugemise mõnu. Ma ise olen n-ö paberipõlvkonnast ja mitte eriti e-raamatute usku, teen alati raamatutesse märkmeid, et hiljem oleks hea orienteeruda. Kui satun kellegi koju ja seal ei ole raamatuid, lähen ärevusse. Tõsi, näiteks Vergiliuse teoseid loen ma prantsuse keeles ja trükitud raamatust, kuigi Vergilius ei teadnud nendest asjadest midagi. Nii et infokandjad pole nii väga olulised, oluline on mälu.

Tähenduslikud kohtumised

Tamm: Teie romaanides tuleb sageli ette tähenduslikke kohtumisi: elu viib justkui juhuslikult inimesed kokku ja algab üks uus lugu. Tundub, et usute kohtumistesse ka päris elus. Te juhatate Saint-Nazaire’i linnas kirjanike ja tõlkijate loomemaja, kuhu on oodatud kirjanikud ja tõlkijad tervest maailmast*, ja korraldate kirjandusfestivali „Meeting“ ehk „Kohtumine“, kuhu teil on sel aastal plaanis kutsuda ka eesti kirjanikke.

Deville: Juhatan seda loomemaja tõesti juba üle 25 aasta. Umbes sama kaua olen korraldanud ka rahvusvahelisi kirjanduskohtumisi, mis toimuvad novembrikuus. Igal aastal on fookuses kaks maad ja nende kirjandus. Tavaliselt on kutsutud riigid olnud seotud minu raamatuprojektidega. Kui olen elanud mõnel maal ja kogunud materjali järgmiste raamatute jaoks, olen alati tutvunud ka sealse kirjanduselu ja kirjanikega, et kutsuda nad festivalile.

Eestiga on lugu veidi teisiti: ma ei kirjuta parasjagu raamatut, mille tegevus siin kandis aset leiab, kuigi mine tea, mis mõtted võivad veel tulla. See, et ma nüüd siin olen, on tõesti juhus: kuulsin oma kirjastajalt, et „Katk ja koolera“ ilmus eesti keeles ja tõlkija sai ka auhinna ning see viis mu mõttele, et võiks teha koostööd Eestiga. Tänavuse festivali pealkiri on „Tallinn – Dakar“ ja selle peakülalised on niisiis Eesti ja Senegali kirjanikud. See festival ei ole kommertsüritus ega ka oma ala professionaalide kohtumispaik, nagu seda on kirjandusmessid. Soovin, et seal oleks keskmes tõesti kirjandus, looming ja loomine, toimuksid kirjanduslikud kohtumised, kus saaksid kokku kirjanikud ja lugejad.

* Maison des Écrivains Étrangers et des Traducteurs ehk MEETi koduleht https://www.meetingsaintnazaire.com. 1992. aasta novembris käis seal külas ka Balti kirjanike delegatsioon, eestlastest olid esindatud Arvo Valton, Mats Traat, Ilmar Laaban, Ilmar Jaks, Heino Kiik. Üks kohtumine on jäädvustatud ka videos, vt https://www.meetingsaintnazaire.com/-Les-Pays-Baltes-.html.