Mitte tuhkatriinulugu, vaid antiiktragöödia

Kristina Sabaliauskaitė: „Olen rõõmus, et „Peetri keisrinnat“ loetakse ja et see on soojalt vastu võetud ka Eestis, aga ma ei ole üldse õnnelik, et see on poliitiliste sündmuste tõttu nii aktuaalseks muutunud.“

PILLE-RIIN LARM

Hea ajaloolise romaani vältimatud komponendid on kindlasti haarav narratiiv ja ajalooline usutavus, aga ka ajatu sõnum ja autori keeleanne. Leedu autori Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ puhul on kõik need tingimused täidetud. Vähe sellest: lisagem uudne vaatenurk pealtnäha tuttavale teemale, teksti ebatavaliselt tugev aistingulisus, üha kasvav päevakajalisus ja veel mingi sõnastamatu koostisosa. Mis siis imestada, et „Peetri keisrinnast“ on saanud nähtus. Tiina Katteli vahendusel on nähtusele osaks langenud ebatavaline menu ka Eestis. Uurisin romaani fenomeni kohta selle autorilt Kristina Sabaliauskaitėlt.

Lubage hakatuseks avaldada nii kahetsust kui ka soovida õnne. Nimelt vestlesime nelja aasta eest teie tetraloogiast „Silva rerum“ ning Baltimaade kultuurist.¹ „Silva rerum“ ei ole minu suureks kurvastuseks veel eesti keeles kättesaadav. Seda soojemalt on diloogia „Peetri keisrinna“ vastu võtnud nii kriitikud kui ka lugejad.

Jah, minu opus magnum on tetraloogia „Silva rerum“ – ühe pere lugu läbi nelja põlvkonna, 150 aastat Rzeczpospolita ehk Poola-Leedu ühisriigi aja- ja kultuurilugu. See on väga mahukas teos, mis nõuab väljaandjalt ja tõlkijat pikaajalist pühendumist. Kuid praktika näitab, et kui kusagil piiri taga on ilmunud „Peetri keisrinna“, järgneb sellele ka „Silva rerum“. Kaheldamatult on „Peetri keisrinna“ mu kõige edukam raamat, millest on saanud taasiseseisvunud Leedu suurim bestseller ning mis oma aktuaalsuse tõttu on välisriikideski leidnud suurt vastukaja. Olen rõõmus, et seda loetakse ja et see on soojalt vastu võetud ka Eestis, aga ma ei ole üldse õnnelik, et see on, kahjuks, poliitiliste sündmuste tõttu nii aktuaalseks muutunud.

„Peetri keisrinna“ essents on tabavalt sõnastatud teie veebilehel: „Aeg. Vägivald. Tema lugu: ida ja lääne kokkupõrge ühes mürgises abielus.“² Tema on mõistagi Katariina I, Venemaa tsaari ja esimese keisri Peeter I abikaasa ning hilisem valitseja. Kuidas jõudsite Katariina I tegelaskujuni?

Kirjutades 2011. aastal ilmunud „Silva rerumi“ II osa ja uurides Peeter I ning August II Tugeva kohtumise kohta Biržais, jäi mulle silma, et Peeter I naine oli leedulanna. Mõtlesin, et vaat kui huvitav, kui aega on, tuleks asja uurida. Tegin umbes kümme aastat tööd. Lugesin teaduskirjandust, hiljem teisi allikaid ja ausalt öeldes otsisin põhjusi temast mitte kirjutada: on see ju selline Peeter I temaatikal loodud telesarjades, populaarsetes ajalugu käsitlevates ajakirjades ja romantikakirjanduses ärapeetud „sensatsiooniline“ biograafia. Voltaire nimetas teda XVIII sajandi Tuhkatriinuks, ainult et mina nägin tema saatuses ja abielus Peeter I-ga mitte muinasjuttu, vaid kreeka tragöödiat, kus leidub kõike: lapsetapp, inimese tegudest solvatud jumalad, igaveste arhetüüpide konfliktid. Katariina on nii Niobe, Rhea, Kybele, Semiramis kui amatsoon. Selles teemas oli näha ka kultuuride, mentaliteetide ühenduspunkti – aga ma olen ju kunsti- ja kultuuriloolane …

Mida rohkem ma ajaloolisse materjali süvenesin, seda enam mõistsin, et ei andesta endale, kui ma sellest ei kirjuta. Peeter I ja Menšikovi hääled on väga hästi kuulda nende korrespondentsist, aga Katariina oli kirjaoskamatu, ta dikteeris oma kirjad ning hiljem kustutati ta üleüldse Venemaa ajaloost. Seepärast tahtsin talle hääle anda, avada tema isiksust ja jutustada see lugu naise positsioonilt. Panin portree kokku dikteeritud kirjadest ja kaasaegsete tunnistustest Katariina ja tema käitumise kohta erinevates olukordades.

Katariina I päritolu suhtes puudub üksmeel. Teatakse, et tema pärisnimi oli Marta ja et ta pärines lihtrahva seast. Tõenäoliselt sündis tulevane keisrinna praeguse Läti alal, ent teda on omaks pidanud ka eestlased ja poolakad. Teie romaanis on ta leedu päritolu.

Marta Skowrońska päritolu varjutavad paljud moonutused, see on fragmentaarne. Üks põhjustest on see, et kuni XX sajandi alguseni häbenes Romanovite dünastia tema päritolu, varjas ja peitis seda arhiivides mitmel moel, sest pidas teda genealoogiliseks häbiplekiks, mis segab teiste Euroopa dünastiatega abielude sõlmimist. Tuginesin vaid faktidel, mis on allikates kinnitust leidnud. Esiteks on tema ees- ja perekonnanimi Marta Skowrońska tõepoolest teada, sest on fikseeritud veel tema eluajal, kui Peeter I andis salajase käsu otsida ta pereliikmeid, aastatel 1721–1723 korratakse seda tsaari kantselei dokumentides seoses tema vendade ja õdedega. Hiljem, 1726. aastal, toob Katariina nad Tsarskoje Selosse ja kindlustab nad rahaliselt. Keisrinna käsul anti 1727. aastal tema õe Kristina perele Gendrikovi (Heinrichov) ja vennale Karolile Skowroński krahvitiitel.

Teiseks – kui võtta kätte aastate 1682–1684 (sel ajavahemikul sündis Marta Skowrońska) Euroopa kaart ja otsida sealt Lätit, siis saab selgeks, et Marta Skowrońska sünnikoht Jakobstadt asus toona Kuramaal, Leedu suurvürstiriigi läänis.

Kolmandaks ei kujuta ma ette, millele tugineb väide, et ta oli pärit lihtrahva hulgast: Skowroński on kõrgest seisusest Mõlema Rahva Vabariigi genealoogiates fikseeritud oma vapiga aadlisuguvõsa nimi. Veelgi enam – ka Marta sugulaste perekonnanimed Hahn (ema neiupõlvenimi) ja Wiesiołowski (onu ja tädi) on sinivereliste nimed.

Neljandaks pole ma kordagi kuulnud, et Poola ajaloolased oleksid nimetanud Marta Skowrońskat poolatariks.

Seepärast ei kujuta ma ette, miks peaks kahtluse alla seadma tema Leedu päritolu või perekonnanime, kui see kõik on veel tema eluajal dokumentides fikseeritud. Oletan, et küllap on Katariina eestlastele lähedane tema hilisema eluperioodi tõttu, kui ta koos Peeter I reisides sageli praeguse Eesti linnu külastas ning abikaasa talle vallutatud territooriumil valdusi kinkis ja talle imelise Kadrioru lossi ehitas.

Olete tõdenud, et traditsiooniline ajalooteadus põhineb faktidel ja huvitutakse ennekõike arengu seaduspärast, kuid see on mõnevõrra puudulik, kui kõne all on emotsiooni osa ajaloosündmuste käigus: „Sellest arusaamiseks on vaja empaatiat ning ajalookirjanik võib siin avastada huvitavaid asju.“³ Missugune tundmus on keskne „Peetri keisrinnas“? Võib-olla hirm?

Ei, ütleksin, et võimuihalus, võimu­ahnus, võim kui narkootikum. Just iha võimu ja vägevuse järele sunnib tegema kompromisse oma südametunnistusega, see õgib lõpuks nagu vähk ja muudab isiksuse tundmatuseni. Ellujäämine ükskõik millise hinna eest – kas see on tõesti alati väärt selle eest makstud hinda? Ja lõpuks, mis siis alles jääb? Seepärast on romaanis väga oluline teine, Katariinaga paralleelne õhkõrn saatuseliin, mille jätsin vaevu nähtavaks, tähelepanelikule lugejale märkamiseks. See on Loviisa von Burghausen, kes oli täpselt samasugune sõjavang nagu Katariina, kuid valis teise tee – mitte kunagi harjuda kurjuse ja vägivallaga, hakata vastu iga oma olemuse killuga. Elada oma elu ilma südametunnistuse kompromissideta lihtsalt märtrina ja jääda ellu, jätta endast maha memuaarid ja olla barbarite vägivallaajaloo tunnistajaks tulevastele põlvedele. Jätan need kaks paralleelset saatust lugeja pilgu alla ja oletagu tema, nagu Katariina, millisele Memlingi „Viimse kohtupäeva“ kaalukausile nad satuks.

Aga tegelikult on see raamat lihtsalt Ajast – selle kogemusest, ajaloost, tsüklilisusest või sirgjoonelisusest, selle metafüüsikast … Kogu Peeter I draama oli seotud sooviga ajast üle hüpata, seepärast oli ta natuke nii Kronos, kes oma lapsed alla neelas, kui ka Janus, kes vaatab minevikku ja tulevikku. Lõik, kus Katariina mõtiskleb jumal Januse kuju üle, paljastab selle draama.

Kas jälgite oma teoste retseptsiooni ja mil määral see riigiti erineb? Kas miski „Peetri keisrinna“ eesti, läti, hollandi või sloveeni tõlke vastuvõtu puhul on üllatanud?

Ei, teose vastuvõttu ma eraldi ei jälgi, mulle antakse ainult teada kordustrükkidest või kohast bestsellerite edetabelis, aga vahel jõuab see lihtsalt ise minuni, kui sõidan teise riiki ja puutun sellega otseselt kokku. Nii oli Madalmaades, kus viibisin neli kuud pärast raamatu ilmumist ja kuu pärast Ukraina sõja puhkemist. Nägin, et raamatut loetakse väga palju, tsiteeritakse ühismeedias, selle üle arutletakse ülikoolides, see kajab vastu ajalehtedest ja meediast ning aitab hollandlastel sügavamalt mõista vene kultuuri ja mentaliteeti. Hollandis on juba ilmunud neli kordustrükki kümnetes tuhandetes eksemplarides ja see on kurvastavalt aktuaalne, sest terved romaani lõigud on justkui praegustest pealkirjadest võetuna – Ukraina linna Baturõni maatasa tegemine, põletatud maa taktika ja vägivald, vägivald, lõputu vägivald ja inimeste alandamine … Mul endal on praegu raske lugeda neid mõne aasta eest kirjutatud sõnu, sest kirjutades arvasin, et see venelaste julmuse ja vägivalla DNA ehk tasapisi hääbub, et ehk jäid venelaste viimased teiste rahvuste vastased kuritööd, genotsiid ja vägistamised Teise maailmasõja aega … Kuid raamatut loetakse praegu ka nagu aktuaalset ajaloolist dokumentalistikat, kahjuks.

Hiljuti ilmus Eesti Ekspressis põhjalik artikkel, kus antakse edasi Eesti, Läti ja Leedu julgeolekuasutuste juhtide ja töötajate vaade Venemaale. Artikli autor Eero Epner märgib, et Baltimaade eriteenistused ei räägi talle mitte Putinist, vaid meenutatakse hoopis Peeter Esimest, kes lasi tappa kõik rootslasi pooldanud venelased: „„Peksa omasid, et võõrad kardaksid,“ alustab Arnold Sinisalu ja lõpetab Aleksander Toots venekeelse põhimõtte. „Vägivald on nende ajalooline muster ja see ei muutu,“ lisab Sinisalu rahulikult oma ümmarguste prillide tagant. „Inimelul ei ole seal mingit väärtust.““⁴

Siin ehk peitubki Katariina I isiksuse erakordsus. Vähemalt teie romaanis püüab ta tasakaalustada märatsevat tsaari ning säästa inimesi. Iseasi, kas seda osati hinnata. Kas Venemaa ajalooline muster – vägivald – on ka teie hinnangul muutumatu?

Kõigepealt ei nõustu ma mingil juhul Peeter I ja Putini võrdlusega. Teadagi tahaks Putin end kõrvutada selle tähendusrikka isikuga Venemaa ajaloost. Kuid selleks pole mingit alust: Peeter I jaoks oli lääs alati imetluse ja sinnapoole pürgimise objekt, tema kujuteldav missioon oli „ajast üle hüpata“, et Venemaa jõuaks oma mahajäämusest Euroopale järele ja saaks täisväärtuslikuks, tsiviliseeritud riigiks. Pealegi ei sallinud Peeter I silmaotsaski korruptsiooni, riigikassa afääre, võitles nende vastu, valides ise üsnagi tagasihoidliku ja spartaliku eluviisi. Tema ideaal oli hollandipärane töökas, konsensuslikul printsiibil toimiv kogukond. Seega oli ta hoopis teist laadi inimene. Peeter I kavatsus oli üllas ja visionäärlik, kuid tema probleem oli see, et olles ise vägivalla produkt (piisab vaid lapsepõlves nähtud ja teda traumeerinud julmuste meenutamisest), üles kasvanud pidevas vägivallas, polnud tal vahendeid ja oskusteavet, kuidas seda ellu viia, tahtis ta ju kümnendiga saavutada selle, mille teised rahvad olid saavutanud sajanditega. See oli omamoodi võimatu võidujooks ajaga, seepärast keskendus ta ise vägivallale.

Katariinal oli teatav selgroog, moraalne kompass ja tunnistajad kirjutavad, et ta ei kartnud otsustavatel hetkedel nõrgemate eest välja astuda, Peeter I-le vastu hakata. Mõistagi läbis ta Peeter I-ga koos elatud 24 aasta jooksul teatava moraalse transformatsiooni – ega ma ilmaaegu räägi „hinge kõõrdsilmsusest“. Kuigi ise degradeerunud, siiski tühistas ta pärast Peetri surma oma lühikese valitsusaja jooksul küllaltki paljud tema julmadest seadustest, tegi need humaansemaks. Kuid nagu näitab ajalugu: oli juba liiga hilja. Elu Peeter I-ga oli Katariinal nagu romaanis kirjeldatud maamehel – lõpuks eemaldati tal hiigelsuur kasvaja ja selgus, et ilma selleta ei suuda ta elada.

Leedu keelest tõlkinud Tiina Kattel

1 Pille-Riin Larm, Leedu asjade mets. – Sirp 20. IV 2018.

2 „Time. Violence. Her Story: the clash of the East and the West in one toxic marriage“. – sabaliauskaite.com

3 Leedu asjade mets.

4 Eero Epner, „Inimelul pole seal mingit väärtust“: vastuluure juhid räägivad avameelselt Venemaa julmusest. – Eesti Ekspress 5. X 2022.

Loe ka Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ arvustusi: esimesest osast on Sirbi veergudel kirjutanud Aleksandra Murre, teisest osast Andra Teede.