Kirjanik kalmistupingil

Nina Lykke satiiriline romaan „Ega me siin lõbu pärast ole“ paneb mõtlema tänapäeva kirjandusele esitatavate nõudmiste üle.

KÄRT HELLERMA

Nina Lykke romaan „Ega me siin lõbu pärast ole“ on raamat kirjanikest ja kirjandusest ning ei ole ka. Peategelasel Knutil on kirjutamistõrge, mis on kestnud juba aastaid. Ta tunneb end ebakindlana: asi on koguni nii hull, et ta ei kuulu enam enda arvates inimkonna hulka, sest „kõik teised on taibanud midagi, mida tema ei ole taibanud. Et maailmas on mingi suur ja põhjapanev saladus, mida kõik peale tema teavad“ (lk 11).

Satiiriku kilp

Elamise saladuse teema on kindlasti huvitav, peaaegu sama huvitav kui surma saladuse oma. Kahjuks Lykke seda oma protagonisti toel eriti edasi ei arenda, pigem kirjeldab mahlakalt Knuti saamatust igapäevaelus ja eelkõige tema elukutsega seotud nüanssides. Aga Lykke eesmärk polegi olnud kirjutada eksistentsiaalsete rõhkudega romaan: ta on valinud oma loo ja tegelaste edasiandmiseks satiirivõtme, mis lubab tal luua utreeritud tegelikkuse, keskkonna, mis vaeb päris otsesel moel tänapäeva maailma kitsaskohti, näidates eelkõige seda, kuidas üks inimene, kes on juhuslikult kirjanik, end selles keskkonnas tunneb.

Satiiriline lähenemine on kaval käik, sest annab võimaluse suhestuda laiemate probleemidega ja samal ajal hoida neist distantsi – satiirik kaitseb end satiiriku kilbiga. Ja see kilp on korralik ja tugev, hea šanss ratsutada ühelt naljakalt seigalt teisele, ning kingib lisaks teatud võimupositsiooni. Naljaks annab ju pöörata paljusid elunähtusi ja koomilisena näidata muu hulgas ka kõiki inimesi. Ka leiab igast eluvaldkonnast piisavalt koomikat, mida statistide kaudu eksponeerida. Seda on Lykke teinudki, võttes sihtmärgiks kirjanduse ja kirjanikud, tajudes sealjuures hästi piiri mõõdutundetu lõmpsimise ja hea satiiri vahel.

Knut on lahutatud, tal on olnud suhteid paljude naistega, aga need pole kuhugi viinud. Pojaga on tal pealiskaudne kontakt ja see rõhub teda. Halvad peresuhted võiks olla samuti selle romaani teema, aga need figureerivad pigem taustal, joonides alla konteksti, milles toimib peategelane. Esiplaanil on miski muu. Nimelt võib Knuti kaudu mõtteid mõlgutada selle üle, miks tänapäeva kirjanduses esineb inimene tihti naeruväärsena, kohmakana, igasugu häirete küüsis tegelasena. Tal on justkui ainult pealiskiht: ta on see, millisena ta paistab. Või millisena arvab ta end paistvat. See pärsib suuremate küsimuste esitamist elu kohta – miks mitte ka elu saladuse ja sellega seonduva kohta.

Knut on kuidagi haletsusväärne oma vanamoodsa ellusuhtumisega, aga mitte nii haletsusväärne, et mõjuks ebausutavana. Lykke kirjutab Knuti tegelaseks, keda kirjanikud isekeskis tihti kohtavad. Võib-olla liialdab ta küll mõne Knuti iseloomujoone või patoloogiagaga – näiteks käivad Knutil peal värisemishood –, aga üldiselt pole Knuti-sugune kirjanik ka meie kandis tundmatu nähtus. Raamat kulgebki suures osas Knuti meenutuste najal: tundub, et see mees on justkui mammut, kes on sattunud tänapäeva ellu, mida ta eriti ei mõista. Alles lõpus saabub paarikümnel leheküljel kulminatsioon, millele autor hakkab juba varakult vihjama. Nii on lugejal, mida oodata, ja tema ootusi ei peteta.

Tõsielukirjanduse karid

„Isiklik, eraviisiline – need sõnad on muutunud mõttetuks,“ leiab Knut (lk 37). Ja tal on selleks põhjust. Nimelt on temast oma elulooraamatus kirjutanud üks noor naine, keda Knut nimetab Tõsielukirjanikuks ja kes kirjeldab üksikasjalikult, kuidas Knut teda ühel kirjanike peol seksuaalselt ahistas. Knut aga mäletab sündmust teisiti: hoopis naine olevat talle ligi pugenud ja tema lähedust otsinud. Knut elab Tõsielukirjaniku raamatus kirjeldatut sügavalt üle, sest tunneb, et on võimetu oma versiooni kehtestama. See tekitab temas masendust ja viha, sest võidab ikka see, kes kirjutab, kes end näitab, kes „on pildil“ – ja Tõsielukirjanik seda on, sest tal on ilmunud riburada pidi eluloo­raamatuid, mis kõik on menukad.

Ent tõsielukirjanduse avaldamine pole sugugi ohutu, sest kui kirjutada päriselus aset leidnud sündmustest ja nendega seotud inimestest, siis ei pruugi nood kirjaniku nägemusega üldse nõustuda. Kui mõelda eesti kirjanduse peale, siis mäletan, et kui lugesin Olavi Ruitlase kuuldavasti elulise põhjaga suhtesaagat „Naine“, mida autor ise küll fiktsioonina esitles, tekkis mul kohe huvi, kuidas näevad võimalik prototüüp või -tüübid neidsamu sündmusi või episoode, mida Ruitlane on osava kirjanikusulega kirjeldanud. Kas nende kättemaks oleks sama magus, nähtuna nende vaatepunktist? Ka Mihkel Muti teostes figureerib irooniliseks töödeldud vormis elust tuttavaid figuure, kelle prototüüpe pole põhjust kadestada.

Laiemast (ilu)kirjandusmaastikust võrdlusi otsides leiab Lykke romaanile paralleele inglise kirjaniku David Lodge’i romaanist „Väike maailm“ (ee 1996, tlk Kersti Unt), kus ironiseeritakse akadeemilises ringkonnas aset leidvate intriigide üle ja pilatakse kirjandusteadlaste konverentsikultuuri. Lykke analoog on kirjanike festivalikultuur: kogu narratiiv ongi üles ehitatud sellele, kuidas Knut valmistub minema Lillehammerisse kirjandusfestivalile. Ent kui Lodge’i tegelased elavad kõrgklassi elu, reisivad lennukis äriklassis ja ööbivad kallites hotellides, siis Lykke tegelastel enam nii hästi ei lähe: Knut läheb festivalile esmajoones selleks, et mõned päevad söönuks saada.

Küll aga on Lykke poetanud oma teosesse moodsa ühiskonna uusi teemasid, näiteks transinimeste, gei- ja migranditeema. Knuti geist sõbral Frankil on pakistanlasest armuke M., kellega nad kokku-lahku käivad, aga tollega ei saa tal olema mingit kooselu. Pakistanlasest armukese suguvõsa sundis ta nimelt noorena naiseks võtma oma onutütre. Kuna neil on lapsed, ei õnnestu tal iial oma traditsioonilise abielu kütkeist pääseda. Pakistanlane M. ütleb Knutile kurvalt: „See lugu Frankiga on kena, aga see on umbes nagu süüa šokolaadi“ (lk 120). Knut kirjutab Norras perearstina töötava M-i elust romaani, aga kirjastus seda vastu ei võta, sest peab käsikirja liiga äärmuslikuks ja ebaveenvaks.

Provotseeriv kirjandus

Kas Tõsielukirjanikku saab uskuda, kui ta Lillehammeri festivalilaval väidab, et kirjutab tõsielust, et jõuda „elu tuumani“ ja „otsida tõde“? Tema meelest on elus liiga palju nalja ja naeru. Mõte võib olla ilus, aga ka ilusad mõtted mõjuvad teinekord karikatuurselt ning see tundub olevat üks selline juhus.

Knut aga korraldab festivalilaval – ta on sattunud koos Tõsielukirjanikuga esinema –, skandaali, mis ei vii kuhugi. Lõpuks siirdub Knut Lillehammeri kalmistule ja seab end ühele pingile istuma, sest tunneb, et elulained hakkavad üle pea kokku lööma. Kalmistupingil korraldab ta endale õllejoomise ja teeb mõnusa uinaku. Seal kohtub ta ka oma endise abikaasa Lenega, kes on teoses üks paremini kujutatud tegelasi, ilma koomilise pitserita laubal.

Lykke romaan on kindlasti mõnedes aspektides võimendatult kultuurikriitiline: nii näiteks osutab ta, et kirjanik on vaid see, kes suudab kirjutada ainult kuulsaid raamatuid (just sellise olevat Knut paarkümmend aastat tagasi kirjutanud). Ja kui seda ei tee, on tegu otsekohe nišitegelasega, kes elab peost suhu ja keda keegi ei märka.

Romaani üks kõrvalteema on ka meediaühiskonna mõju inimesele: see tähendab intiimsuse kadumist, kõik-müügiks-suhtumist, seksuaalsusega seotud teemade rõhutatud eksponeerimist. Meedia tõukab tagant inimeste tähelepanuvajadust ja keerab selle üle võlli. Juhtub, et kultuuriinimesedki esitavad kultuuri pähe seda, mis vähegi „äge“ tundub, mõtlemata sealjuures kuigi palju elu tuumale või elu saladusele. Pole siis ime, kui isegi kultuuriminister väljendab oma festivalisõnavõtus igatsust „provotseeriva kiränduse“ järele, mis „lõhuks müüte ja rikuks norme ja tabusid“ (lk 147).

Kriitikatule all on ka lugemisharjumuse kadumine. Raamatutest enam ei hoolita, raamatuid jagatakse taaskasutuskeskustes tasuta, hotelli puhketubades on raamaturiiulid, kus igaühel on voli võtta, mis iganes huvi pakub. Iseloomulik stseen leiab aset koolis, kus Knut esinemas käis. Õpetaja tutvustab talle lapsi, kahte tüdrukut, kes tahavad tema romaani kohta uurimistöö teha, aga nii, et seda ei peaks lugema. Õpetajagi kaitseb tüdrukuid, öeldes, et lapsel on tänapäeval ju nii palju kohustusi, nad lihtsalt ei jõua lugeda. Knut vihastab ja röögatab: „Te olete iga päev kuus kuni kolmteist tundi mobiilis. [—] Nii et ärge tulge mulle rääkima, et teil ei ole AEGA!“ (lk 76). Knuti raevupurskel pole mõtet – elu läheb omasoodu edasi.

Kirjandus ja ühiskond

Lykke viljeldav satiiriline, olgugi natuke pealispindne laad paneb tegelikult mõtlema tänapäeva kirjandusele esitatavate nõudmiste üle. Olen nimelt viimase aja kirjanduskriitikas kohanud soovi, et praegu tehtav kirjandus haakuks ühiskondlike probleemidega – ühesõnaga, poleks eskapistlik ja tolmune nähtus. Ent kui tänapäev nõuab kirjanikult haakumist põletavate teemadega, ühiskonnas oluliste sündmustega, siis mida see tähendab? Kas kirjandus peab ilmtingimata puudutama Ukraina sõda, Lähis-Idas eskaleeruvaid sündmusi, lekkivaid torujuhtmeid Läänemeres, eelarve puudujääki, turufundamentalismi, rääkimata kliimaprobleemidest?

Arvan, et see kõik võib olla, aga peaks esmajoones jääma ajakirjanduse ülesandeks, mitte kirjanduse omaks, sest kirjandus ei saa võtta üle ajakirjanduse rolli. Pealegi, vaevalt et ükski kirjanik tänapäeval n-ö tsitadellis elab. Igaüks teab, mis ümberringi toimub – iseasi, millisel kujul aktuaalsed teemad teostesse jõuavad. Sund sotsiaalseid probleeme, kas või nui neljaks, oma teostes kasutada mõjub nii, nagu oleks me tagasi Nõukogude ajas, mil kunstiteosed pidid vastama sotsialistliku realismi kaanonitele. Mis parata, ühiskondlike probleemide katselavana toimivad raamatud (filmid, etendused, kunstisaalis nähtavad taiesed jm) jäävad teinekord vaid laiendatud farssideks (kui on valitud iroonia või huumoriga vürtsitatud vaatenurk) või upuvad enda valitud olustikku. Kindlasti on need ka nii oma aja peegel, selle dokument, aga oma ajast need tihti kauem ei elagi.

Vastukaaluks võiks väita, et n-ö konstruktiivset eskapismi ei peaks keegi häbenema, sest parimad eskapistlikud teosed on jõudnud ajaülestena klassikasse: neid võib üha uuesti lugeda ja midagi uut avastada. Teose abstraktne kõnekus, üldinimlik, ajatu mõõde – teatud vaates ongi ju see puhas eskapism – teebki neist klassika. Hea kirjandus võib, aga ei pea ühiskonna reaalsusega ühte sammu astuma. Hea kirjandus pakub oma kujundimaailma ja tegelastega nagunii üldistusi, millest kumab läbi ka kirjutamise aja ühiskond, õieti inimene, nagu ta ajast aega on olnud.

Ka Lykke ei kirjelda inimajaloo koledusi ega koputa lugeja südametunnistusele, vaid ironiseerib peamiselt muutunud moraali üle, võttes vaatluse alla kõige silmakirjalikumana tunduvad ilmingud. Samuti on fookuses kirjaniku pisenenud koht ühiskonnas ja kirjanduse muutumine argielu ruuporiks. Paistab, et romaani keskses konfliktis on kirjanik pigem Knuti kui Tõsielukirjaniku poolt, ent selles ei saa siiski lõpuni kindel olla. Lykke auks tuleb öelda, et ta paneb lugeja kaasa tundma mõlemale.

Kindlasti väärindab raamatut Sigrid Toominga suurepärane tõlge.