Reisile mesilastega ehk Hallist tsoonist välja ja tagasi

Andrei Kurkovi „Hallide mesilaste“ tõlge jõuab meieni õigel ajal. Pealtnäha lihtsa olmeloo taga peitub keerukas mõtisklus sõja, eluvalikute ja inimloomuse üle.

BORIS VEIZENEN

Andrei Kurkov on kahe kultuuriga seotud autor: olemuselt ukraina kirjanik, kuid kirjutab vene keeles. Kahetisus on omane ka tema loomingule, kus põrkuvad minimalistlikud olmelised romaanid ja suurejoonelised maagilis-realistikud alternatiivajaloolised seiklused. 2018. aastal ilmunud romaan „Hallid mesilased“ kuulub pigem esimesse rühma, kuid näitab võrreldes teiste teostega suuremat küpsust ja pakub enam mõtteainet.

„Hallid mesilased“ on mitmekihiline romaan, mida võib käsitleda väga erinevalt. Võib vaadelda seda kui realistlikku kahe sõjapoole vahel asuva halli tsooni elukroonikat ühes kõikide tulistamiste, ebamugavuste ja tavalisest rohkem tähelepanu nõudvate olmevajadustega. Võib mõtiskleda autori poliitiliste hoiakute üle ja diskuteerida, kas sõjas saab jääda neutraalseks. Võib vaadelda üksildase mesiniku elu läbi Henry David Thoreau „Waldeni“ prisma, uurida tegelase sisemisi otsinguid, tema suhteid ümbruskonnaga, eelkõige loodusega ja just mesilastega. Samuti võib romaani vaadelda reisikirjanduse seisukohast ning analüüsida muutuvaid oma ja võõra piire. Hoolimata näilisest lakoonilisusest ja lihtsusest on „Hallide mesilaste“ puhul võimalikud kõik need käsitlused.

Tavaline imemesinik

Tuleb alustada peategelasest. Sergeitš on üksildane mees, pool Ukraina ja separatistide vägede vahel asuva Mala Starohradivka küla elanikkonnast. 50. eluaastale lähenev endine kaevur on juba aastaid pidanud mesilasi ja sellega isegi teeninud, kui külastajad, kaasa arvatud kunagine kuberner, tulid tema juurde sooviga magada tarudel, millel olevat ravivõimeid. Näib, et Sergeitš kuulub nn lihtsa inimese kategooriasse: tahab elada vaikset rahulikku elu, on tavaline tööinimene, ei paista välja oma intellektuaalsete võimete poolest. Ei saa ka väita, et ta on läbinisti sümpaatne: romaani keskel astub ta väga kergelt suhtesse üksildase poemüüja Galinaga, aga jätab ta siiski maha, samuti loobub peategelane võimalusest külastada oma endist naist ja tütart, kelle kohta ta peaaegu midagi ei tea. Sergeitši tundeline piiratus ei ole tingitud elust hallis tsoonis, vaid on n-ö tavaline.

Teisalt hakkab peategelase vajadus moraalselt õigete valikute järele romaani vältel üha rohkem kasvama, kiskudes teda eraklusest välja. Kui teose alguses leiab Sergeitš, et tema ainus naaber, koolipõlvevaenlane Paška ongi ta ainuke sõber, siis hiljem matab ta oma eluga riskides lumme tundmatu sõduri laiba, seejärel astub välja teiste kõrvaltegelaste eest ning aitab koguni kunagise tuttava tütrel Ukrainasse põgeneda. Niisuguses kontekstis on „Hallid mesilased“ eelkõige moraalse eneseotsingu lugu.

Sisemiste ja geograafiliste piiride paralleelne laienemine on küpse reisikirjanduse kõige selgem tunnus ning töötab ka siin: suveks kodukülast ära sõitnud Sergeitš muretseb algul ainult oma mesilaste heaolu pärast, kuid õpib reisi ajal paremini tundma nii teisi inimesi kui ka iseennast. Talle saab selgeks, et tema koduküla on seal, kus temagi – tegu paistab olevat peategelase arengu märgiga, ta on justkui õppinud olukordi läbi nägema, kuid hiljem selgub, et õppetund ei ole täielikult omandatud.

Riskantne reis leiab aset romaani keskel. Enne seda kirjeldab Kurkov elu hallis tsoonis, sealset surnud vaikust, äkilisi tulistamisi ja alalisi ohte. Tagasivaadete ja unenägudega vürtsitatud kirjelduses pööratakse tähelepanu eelkõige põhivajadustele, nende olemasolule või puudumisele: piiratud toiduvalik vanadest varudest, köetud ahi, veel üks elatud päev. Ilukirjandusel on imevõime kujutada ka niisugust piiratud eluolu hubase ja armastusväärsena, kuid üha rohkem tajume lugedes, et niisugune argipäev ahistab peategelast. Looduslähedaselt filosoofilise erakluse asemel tunnistame enesesse kapseldumist, millest võib areneda hingetummus. Sellest tummusest päästavad peategelase ta mesilased, kelle eest ta usinalt hoolitseb.

Looduse tarkus

Mesilased on kirjanikke alati intrigeerinud. Ühes omapärasematest teostest, Maurice Maeterlincki „Mesilaste elus“, on proovitud hinnata mesilaste elu ja käitumist inimmoraali normide alusel, võrreldud mesilaste toodetavat mett inimeste loodud vaimse kultuuriga. Kurkovi romaanis saab omakorda mesilastest teatud eetiline ja käitumuslik mõõdupuu, mille järgi hinnatakse kõike muud, eelkõige inimesi. Mesilaste elu tõendab nii loodusliku korra tarkust kui ka traditsioonilisi väärtusi: „Nad elasid, töötasid ja surid niimoodi ja just siis, nagu loodus oli ette kirjutanud, andes oma tegemised üle järglastele, kes olid samades tarudes sündinud“ (lk 192). Sergeitši arvates võiks inimkond mesilastest eeskuju võtta: „[J]ust mesilastelt võiksid inimesed õppida, kuidas korda kaitsta. Ainult et mesilased on tänu oma korrale ja tööle tarudes kommunismi üles ehitanud“ (lk 289).

Andrei Kurkov, üks tuntumaid tänapäeva Ukraina kirjanikke ja Ukraina PEN-klubi president. Kurkovi teosed on tõlgitud mitmekümnesse keelde, eesti keeles eelnesid romaanile „Hallid mesilased“ „Võõra surm“ (2007) ja „Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest“ (2014). Foto on tehtud 16. IX 2022 Hamburgis festivalil „Harbour Front“.

Ulrich Perrey / dpa / Scanpix

Loomulikult on arusaam looduse kirjutamata seadustest, mis väljenduvad mesilaste elus, kunstlik konstruktsioon, Sergeitši puhul ka mõneti naiivne ning ka muutuv. Näiteks arutleb ta kaalutledes, kas jääda kokku poemüüja Galinaga või rännata edasi, et „nii on looduse seadus juba korraldanud, et kõik elusolendid tahavad elada paarikaupa. Kõik, välja arvatud mesilased“ (lk 204). Mesilaste näide pakub mehele kinnitust, et temagi ei pea elama „paarikaupa“.

Mõtisklused mesilaste elust võimendavad Sergeitšis ettekujutust, et ta on ise üks neist – traditsioonilisele eluviisile truuks jäänud ja eesmärgistatud tööle pühendunud mesilane. Kogedes reisi vältel esimest korda suutmatust sulanduda uude keskkonda, tajub ta, „nagu oleks ta mesilane võõras tarus“ (lk 282). Mesilased on Kurkovi romaanis nii väline põhjus, mis viib peategelase ta halli tsooni eraklikkusest välja, kui ka idealiseeritud absoluut, millega ta tahaks samastuda ja mille kaudu on võimalik näha oma erinevust teistest inimestest. Ning loomulikult jäävad teised inimesed võrdluses mesilastega kaotajaks: Sergeitš on veendunud, et „inimesed on mesilastest halvemad“ (lk 268), ehkki head inimesed on sama head kui mesilased. Teisal: „Looduse tarkus – vaat mis Sergeitšit vaimustas. Kõikjal, kus talle oli nähtav ja arusaadav looduse tarkus, võrdles ta seda tarkust inimeste eluga. Võrdles ja sülitas“ (lk 339).

„Hallid mesilased“ ei oleks huvitav romaan, kui ei pakuks uusi põnevaid tõlgendusi ja edasiarendusi „ideaalse looduse“ klišeele. Mida enam puutub Sergeitš kokku teiste inimestega, seda enam muutuvad inimesetaoliseks ka tema mesilased ning teenivad temalt esimesed etteheited. „Koju jõudnud mesilased, õietolm käppadel, tunglesid ava juures, tõukasid üksteist eemale, üritades esimesena sisse pääseda. „Miks te peate ennast ülal nagu inimesed?“ ütles ta neile etteheitvalt“ (lk 292). „„Miks te siis olete nagu inimesed?“ küsis ta mesilaselt kibedusega“ (lk 370). Pärast seda, kui üks mesilastaru on ootamatult Vene võimude kätte uurimisele viidud, hakkavad naasnud mesilased Sergeitšile väga imelikud paistma. Ta näeb õudusunenägusid, milles mesilased ronivad tarust välja inimestena, kahtlustab, et tarru on peidetud biorelv ning et halliks värvunud mesilased hakkavad nüüd teiste järele luurama. Paradoksaalsel ja mitte eriti usutaval kombel otsustab peremees nendest hallidest mesilastest vabaneda ning viskab taru pihta granaadi. Sedavõrd lõplik lahendus on paljuski vastuolus Sergeitši sisemise arenguga. Ilmselge, et hallid mesilased osutavad talle endale kui halli tsooni „sõja elanikule“ (lk 167), kes kannatab tulistamise all. Paistab, et granaadi viskamisega asub ta tegelikult oma rõhujate poolele, näitab lugejale inimloomuse tumedamat külge, kus viha ja vägivalla taga on alati hirm. Kahjuks ei leia see sümboolne tegevus romaani lõpus edasi mingit järelkajastust.

Võõravihast rikutud saatused

Kui isegi Sergeitš astub romaani lõpus osale oma mesilastest vastu, kuna nad paistsid talle teistest erinevad, siis pole ime, et ka tema reisikogemused kinnitavad taas vanu oma ja võõra kuvandeid ning nendest sõltuvat inim­käitumist. Hoolimata dekoratsioonide erinevusest on peategelase viibimine Ukrainas Vesele külas ja Venemaa poolt okupeeritud Krimmis lahendatud sama stsenaariumi järgi: esialgsed head muljed ja positiivsed kontaktid, millele järgneb enese tajumine võõrana, pärast seda konflikt ja kiire lahkumine. Donbassist saabunud külalisse suhtuvad kahtlusega nii mõned ukrainlased kui ka venelased. Üks purjus vaimuhaige lõhub Sergeitši autot kirvega, kuna arvab, et too on süüdi tema sõdurist sõbra tapmises. Krimmi venelased panevad pahaks, et ta suhtleb tatarlastega, ja avaldavad lootust, et tatarlased viiakse nende „ajalooliselt maalt“ minema. Kui alguses näib, et Sergeitš hindab halli tsooni sõja kogemuse tõttu Vene ja Ukraina poolt ühtviisi kriitiliselt, leides, et „võim mõnitab inimest nagu varemgi“ (lk 191), siis tatarlaste pere ahistamine Vene võimude poolt lisab tema arusaama korrektuure. Veelgi suurem muutus leiab aset siis, kui Sergeitš haarab ise relva ja pöörab selle nende vastu, kelle eest on eluaeg hoolt kandnud.

Nagu mainitud, võrdles Sergeitš end mesilastega, kes ei ela „paarikaupa“. Saatuse kurb iroonia on aga selles, et üksi nad ka ei ela. Üksik mesilane ei suuda ilma teisteta toime tulla ning on sama abitu kui see mesilind, kes üritab Sergeitšit romaani lõpus nõelata. Pealegi ei ole Sergeitš ka kodukülas elades üksi, vaid moodustab omapärase „paari“ oma sõbra ja vaenlase Paškaga, kelle suhtes leebub hoolimata nende erinevustest (üks elab Lenini ja teine Ševtšenko tänaval, ühele imponeerivad separatistid ja teisele ukrainlased ning nad suhtlevad siis vastava poole sõduritega). Üks viis romaani vaadelda on traumakogemuse kaudu: sõjas oma taruliikmed kaotanud üksikmesilane lendab teiste tarudesse, aga jääb alati võõraks kas või sellepärast, et ka teised tarud on saanud ühel või teisel moel kannatada.

Andrei Kurkovi „Hallide mesilaste“ tõlge on meieni jõudnud õigel ajal. Pealtnäha lihtsa olmeloo taga leiame mõtiskluse keerukate eluvalikute, sõja ja inimloomuse üle. Autor lubab endale kriitikat mõlema sõdiva poole suhtes, kuid ühtlasi näitab ehedalt, et poolt valimata ei ole sugugi nii lihtne ega võimalik eksisteerida isegi siis, kui elatakse kahe tule vahel. See romaan ei ole sama terav ega tee haiget nagu mesilase nõel, arvatavasti ei ole tegu kõrgeima taseme meemeistriteosega. Kindlasti ei paku see aga ka pelgalt meeldivat ajaviidet, n-ö uinakut tarukatusel, vaid äratab lugejas küsimusi ja dilemmasid. Hall tsoon on laiem, kui paistab.