Kõne Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia pälvimise puhul

IGOR KOTJUH

Kõigepealt sooviksin tänada Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia korraldajaid ja žüriid mulle osutatud au eest.

See tunnustus on minu jaoks korraga nii üllatav kui ka rõõmustav, poleks kunagi arvanud, et minu tagasihoidlikud tähelepanekud kultuuri kohta leiavad nii kõrget tunnustust.

Olen nullindate algusest saadik, kui tulin Tartu Ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust, tahtnud siduda ennast võimalikult tihedalt kultuuriga. Loova inimesena arvasin, et see toob mulle seesmist rahu.

Ütlen ausalt, nii ka läks. Ülikoolirahvas, Tartu ja hiljem Eesti kultuurielus osalemine on toonud palju mõttekaaslasi ning sisukaid vestlusi ja ettevõtmisi.

Tundsin, et mu värsid ja tõlked on teretulnud, et mu mõtted on oodatud nii teadusajakirjas kui ka ajalehe arvamusküljel.

Kakskümmend aastat on piisavalt pikk aeg, et vaadata olnu üle, et mõista, kuidas näeb välja meie praegune elu. Saada aru, kui hästi meie rahvuskultuur kohaneb globaalsete arengutega, kus telefon teeb pilte, saadab kirju ja loeb samme.

Julgustab ju ka põhiseadus nendel teemadel mõtisklema. Meile on ikka ja jälle korratud tsitaati preambulist: „…tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“.

Kuid seesama preambul ei räägi kultuurist üksnes passiivses vormis – „tagada säilimine“. Seal on kirjas, et Eesti Vabariik peaks tervenisti dünaamiliselt arenema. Vabariigi kõige tähtsamas tekstis on kasutatud selliseid väljendeid nagu „kindlustada ja arendada riiki“, „ühiskondlik edu“ ja „üldine kasu“.

Nende sõnade valguses tuleb tõdeda, et meie kultuur kui valdkond viibib juba pikemat aega kriisis.

Erinevate loomealade kunstnikud loovad küll jätkuvalt tippteoseid, kuid kultuuri roll laias laastus on kahanemas, seda nii majandusnäitajate poolest kui ka meediapildis ja riigikorralduses laiemalt.

Toon selle kohta ühe näite.

Hiljutine 1. september oli minu jaoks kolmas õpetaja rollis pisikeses koolis Järvamaal. Vahetult enne seda vahetus meil direktor, tuli harjuda uue juhi ja korraldustega. Kuigi uus direktor on igati kena inimene, nõuavad muutused ikkagi harjumist, uue rutiini tekkimist.

Nüüd tagasi kultuuri juurde. Vikipeedias on artikkel „Eesti kultuuri­minister“, millest selgub, et viimase viie aasta jooksul on selles ametis jõudnud tegutseda viis ministrit ning tänavu kevadel astus ametisse kuues.

Kujutage ette kooli, kus viie aasta jooksul oleks väikeste vahedega tööl olnud kuus direktorit. See oleks võimatu.

Miks kultuurivaldkonnas on see võimalik? Miks ei võiks määratud minister olla ametis mitu aastat, mitte ainult mõned kuud? Või kui tal on väike usalduskrediit, miks ei võiks kutsuda sellesse ametisse kellegi, kes on aastaid vedanud mõnda loomeorganisatsiooni, kultuuritemplit või festivali ning on sellega teeninud kolleegide lugupidamise kui asjalik kultuurijuht?

Kurb on seda öelda, kuid nii on: meie kultuurivaldkond viibib juba mitu aastat stagnatsioonis. Oleme jõudnud punkti, kus peaksime uuesti küsima: milleks me üldse kultuuri vajame?

Kuus raputust viie aasta jooksul on karm katsumus kultuuri jaoks.

Probleemid aina kuhjuvad. Väiketeatrite toetused, Rahvusraamatukogu renoveerimine, Kreenholm kui Ida-Virumaa uus kultuurimeka, kultuuritöötajate madalad palgad, vabakutseliste loovisikute ravikindlustus, noorte vähenev lugemus, metseenluse õhkõrn kiht – loetleda võib lõpmatuseni …

Või siis kallid raamatud. Ma ei tea, kuidas teie, kuid ise käin raamatupoes nagu muuseumis. Vaatan raamatuid, tunnen rõõmu kolleegide värskete teoste üle, vahel pildistan mõnda teksti, kuid raamatuid osta ma ei jaksa. Ja kurvastan, kui reklaamitakse soodustusi: 50%, 70%, 90% … Kas see viitab kinnisvaramulli­taolisele nähtusele raamatukaubanduses või on see näide suhtumisest kirjaniku­töösse?

Loomeliitude juhid fikseerivad probleeme, üritavad leida lahendusi, kuid sageli tulutult. Kasutan siinjuures juhust, et kiita EKLi esimeest Tiit Aleksejevit aktiivse töö eest – tema valitsemisaeg on kahjuks langenud kokku määratlematuse perioodiga meie kultuurivaldkonnas.

***

Uus minister peab alustama nullist. Katkendlikkus, fragmentaarsus, nullist alustamine muutub märkamatult trendiks, saab ühiskondlikuks normiks.

See signaal jõuab loojateni, kultuurikorraldajate ja -tarbijateni.

Kas see puudutab ka meid? Kui teeme midagi, võime endalt küsida:

Kas meiega on kaasas sajandivanune Eesti Vabariik?

Kas meiega on kaasas meie vanaemad, vanaisad?

Kas meiega on kaasas meie vanemad?

Kas meiega on kaasas meie hiljuti lahkunud õpetajad?

Kas meiega on kaasas meie kolleegide varasemad sõnavõtud, kui kirjutame oma artiklit või kõnet, korraldame konverentsi või seminari?

***

Meil ei ole kombeks rääkida probleemidest. Pidulikul päeval pole nagu kohane ja argipäeval on niigi palju muresid.

Leian, et see pole õige.

Kultuur on õhk, kultuur on identiteet, kultuur on inimene.

Kui hingamiseks õhku ei jätku, siis tuleb sellest kohe rääkida.

Ebameeldiv on seda öelda, kuid nii on: kultuurielus osalejad tunnevad end praegu sageli üksikutena, justkui oleks nad jäetud üksi enda muredega võitlema. See on ühiskonna killustatus, lahtiühendatus. Eraklikkus olude sunnil.

Kuidas rõõmustada preemia või nominatsiooni üle, kui valdkond laiemalt on kriisis; sellega justkui varjaksime probleemi. Näiteks on meie kirjanduselus levinud lugu, et preemia läheb võlgade katteks. Mille üle tunda uhkust, kui niimoodi elavad meie parimad autorid?

***

Jah, nullist alustamine muutub märkamatult normiks. Siin ja seal paistab silma lühiajalise mälu võidukäik, vähene teadmine sellest, mis ümberringi toimub.

Narva noorema põlvkonna kunstnik tsiteerib peast Tatarstanis elava autori luulet, kuid tal puudub info selle kohta, et väga head kirjandust luuakse Eestiski, lausa Kohtla-Järvel. Ta ei ole selles süüdi, probleem on kultuurikommunikatsioonis ja -logistikas. See on jäänud riigi poolt välja ehitamata.

Eesti erakond korraldab seminari integratsioonist, kuid kõnepidajate seas pole ühtegi inimest, kes oleks pälvinud riigi tunnustuse integratsiooni vallas. Kas riik tegeleb sellega, et reklaamida enda tunnustatud eksperte?

Või selline olukord. Eesti keeles ilmub riigi toel umbes kümme kultuuri­väljaannet ja vene keeles mitte ühtegi. Kelle poole peaksid pöörduma kohalikud venekeelsed kultuuritegelased, et neil oleks emakeelne kuukiri? Ikka Eesti riigi poole. Nad on ju EESTI venekeelsed autorid. Kas neile vastatakse? Kes neile vastab?

Jah, integratsioon on veel üks kitsaskoht meie kultuurivaldkonnas.

Riik ei jõua seda korraldada täiel määral. Näiteks kooliõpikutes ei öelda identiteedist rääkides, et Eestis elavad ka muukeelsed eestlased, kes panustavad riigi arengusse. Vaikimine sellel teemal toob kaasa konflikte, muukeelse (mitmekeelse) taustaga õpilased eestikeelses koolis kogevad seda oma nahal, kui klassikaaslased narrivad neid venelasteks. Minu lapsed on seda kogenud. „Isa, miks klassikaaslased ütlevad mulle venelane, ma olen ju eestlane.“

Vaikimine sellel teemal kandub erinevatele elualadele.

Muusikaga tegelev asutus korraldab sarja, kus muusika kohtub luulega, kuid autorite seast ei leia me slaavi nimega autoreid.

Kultuuriorganisatsioon kutsub teadlasi ja kirjanikke pidama loenguid oma raadiosarja, kuid kutsutute seast ei leia me slaavi nimega lektoreid.

Kultuuriväljaanne avaldab esiküljel portreepilte kultuuritegelastest, kuid aastate jooksul me peaaegu ei näe slaavi nimega inimesi.

Telesaateid, tingliku nimega „Vestlus kultuuritegelasega“ või „Vestlus kirjanikuga“, salvestatakse 10 või 110 osa, kuid reeglina me ei leia kutsutute seast slaavi nimega tegelasi.

Kõik nimetatud asutused ja projektid tegelevad süvakultuuriga, teevad olulist ja tänuväärset tööd. Kuid on üks aga. Nende nimekirjad on puudulikud. Tulemuseks on moonutatud ülevaade, vaegkompositsioon.

Kujundlikult öeldes, see on riigivapp kahe lõviga, kolmas on kaduma läinud.

Või mis toimub meie telemaastikul laiemalt? Kohalik venekeelne kanal annab iga päev sõna eestikeelsetele ekspertidele, kuid vastupidist me peaaegu ei näe. Kas hoiak „meil on oma televisioon ja teil on oma“ teenib integratsiooni eesmärke? Kui kujundliku meediamandri ja -saare vahel puudub korrapärane liiklus, kas see on sidus ühiskond?

Kui paljud eestlased on kuulnud näiteks selliseid nimesid nagu Aleksandr Openko, Larissa Joonas, Aleksandr Žedeljov, Polina Tšerkassova, Vovan Kaštan, Aleksandra Averjanova?

***

Suur kunst nimetab asju õigete nimedega. Kurjus on kurjus ja armastus on armastus. Ebaõiglus tuleb markeerida ja sellega võidelda. Ene Mihkelson suure kirjanikuna tegi seda veenvalt oma teostes, mida muuseas tuletab meelde ka see kahepäevane konverents.

Olen nullindate algusest ennast tahtlikult kultuuriga sidunud. Mulle meeldis toonane õhkkond, kus algajad autorid suhtlesid omavahel ning juba ammu kirjutavate kolleegidega. Karl Muru luges ja kommenteeris mu esimesi venekeelseid luuletusi ja Sergei Issakov tuli kuulama mu esinemist ning pärast kutsus külla. Doris Kareva aitas avaldada mu esimese venekeelse luulekogu ja ajakiri Vikerkaar avaldas erinumbri noorte venekeelsete autorite tekstidega eestikeelses tõlkes.

Avatud suhtleja oli ka Ene Mihkelson. Ta tuli Tartu kirjanduse majas tutvuma minu kui kirjanike liidu uue liikmega. „Ma olen lugenud su asju,“ ütles Ene. „Mina pidin ütlema seda esimesena,“ vastasin kiiresti. Ja kohe oli tunne, nagu oleksime ammused tuttavad.

Olen ikka veel luuletaja. Ja ma ei ole vahetanud nime. Kas praegune Eesti vajab luuletajaid? Aga Igoreid?