Lahkunud on naerev mässaja Milan Kundera

Milan Kundera isiksus võib äratada vastuolulisi tundeid, kuid tema positsioon autorina on nii maailmakirjanduses kui ka eesti tõlkemaastikul vaieldamatult eriline.

KÜLLIKE TOHVER

Pärast pikaajalist rasket haigust suri 11. juulil oma Pariisi kodus maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera.

Milan Kunderaga ei kaotanud me ainuüksi suurt kirjameest, vaid temaga kadus igavikku tõenäoliselt viimane suurkuju Praha kevade eelsest ja järgsest suurte tšehhi loomeisikute plejaadist, kelle saatuseks oli emigreeruda või elada siseemigratsioonis. Pean siinkohal silmas niisuguseid maailmanimesid nagu Miloš Forman, Václav Havel, Jiří Menzel, Josef Škvorecký, aga ka Bohumil Hrabal.

Tšehhi meedia on pühendanud Kundera lahkumisele palju artikleid ja lähiajal ilmub kindlasti veel hulk põhjalikke sissevaateid tema loomingusse, aga siinkohal tahan pakkuda mulle põnevana tundunud noppeid järelehüüetest ja taasavaldatud varasematest Kunderaga seonduvatest intervjuudest. Torkab silma, et paljud neist keskenduvad pigem keerulistele suhetele Kundera ja tšehhi avalikkuse vahel kui tema loomepärandile. Ent küllap süvaanalüüsid nõuavadki veidi rohkem aega.

Olematuse talumatu kergus

Ehkki prantslasedki peavad Kundera loomingut oma kirjanduspärandi osaks – on ju mitu tema kuulsat romaani kirjutatud prantsuse keeles ja avaldatud Prantsusmaal –, kujunes tulevane maailmakirjanik ja lõi talle ainuomase stiili siiski Tšehhimaal. Sellele viitab oma järelehüüdes Kunderale nädalalehe ja portaali Respekt ajakirjanik Pavel Turek, tsiteerides üht intervjuudest, mille Kundera andis aastal 1983 ajakirjale Paris Review enne, kui ta loobus meediaga suhtlemisest: „Mu suurim ambitsioon elus on olnud käsitleda elu kõige olulisemaid küsimusi maksimaalse vormikergusega. Frivoolse vormi ja olulise teema kombinatsioon paljastab hetkega meie draamade tõe (nii nende, mis leiavad aset meie voodis, kui ka nende, mida etendame ajaloo suurel laval) ja ühtlasi nende hirmutava tähtsusetuse. Me kõik kogeme olematuse talumatut kergust.“

Samas intervjuus on Kundera öelnud: „Kõigi mu raamatute pealkirjaks oleks võinud olla „Olemise talumatu kergus“,¹ „Nali“² või „Veidrad armastuslood“³. Sest just neis peegelduvad vähesed teemad, mis on mind elus jäägitult köitnud. Need teemad on mind defineerinud, aga kahjuks ka piiranud. Peale nende teemade pole mul millegi kohta midagi öelda ega midagi kirjutada.“

Prantsuse keeles hakkas Kundera kirjutama möödunud sajandi 1980. aastatel, pärast seda, kui temalt oli 1979. aastal ära võetud Tšehhoslovakkia kodakondsus. Tagasi anti see talle alles aastal 2019.

Tšehhi meedia kajastab ka mujal maailmas ilmunud nekrolooge. Pavel Turek tsiteerib Daniel Lewist, kes kirjutas oma New York Timesis avaldatud intervjuus: „Heidik, kellest sai globaalne kirjandustäht tänu sarkastilistele, seksist läbiimbunud romaanidele, mis täpselt tabasid elu lämmatavat absurdi koduse Tšehhoslovakkia töölisparadiisis.“ Lewis puudutab ka Kundera vastuolulisi naistegelasi, mis sundisid briti feministi Joan Smithi konstateerima, et „vaenulikkus on kõigi Kundera naisi käsitlevate kirjutiste ühisnimetaja“. Samuti kirjutab Lewis sellest, kuidas Kundera defineeris Kesk-Euroopat kui Ida ja Lääne vahele surutud ruumi (Idast valitsetud ja Läänest hüljatud), mis oli mõistetav kultuuriline konstruktsioon ja aitas Kunderal luua endale Prantsusmaal sealse kirjandusloome sees tegutseva ainulaadse autsaideri imago. 2011. aastal ilmusid tema kogutud teosed kirjastuse Gallimard prestiižses klassikutele pühendatud väljaandes Pléiade. Kundera oli 14. kirjanik, kellele sai see au osaks tema eluajal.

Pavel Turek räägib oma järelehüüdes, kui olulisel kohal on Kundera loomingus naer, mida pakutakse lugejale võimalikult kerges vormis, ent mis ei kanna endas rõõmu ega vabanemist. Nali, naer ja sarkasm on Kundera loomingus üha uuesti korduv motiiv. Ameerika kirjanik Diane Johnson on öelnud: „On võimalik, et kui Kundera kirjutab naerust, ei pea ta seda inimese subjektiivseks viisiks väljendada tunnustust või üllatust, nagu me seda tavaliselt mõistame, vaid selles peitub omamoodi agressioon, enesekaitse, see on kirjaniku kohustus ja tema vastupanu alustala.“

Järelehüüetes on olulisel kohal ka viited Kundera lese ja kirjandusagendi Věra Kunderová sõnadele, kes kinnitab Kundera soovi, et tema viimseks puhkepaigaks saaks ta sünnilinn Brno, kuigi oma eluajal kirjanik kodumaale püsivalt naasta ei soovinud. Tõsi, viimastel kümnenditel käis ta korduvalt kodumaal, ehkki alati nii, et võimalikult vähesed sellest teadsid. Viimane teadaolev visiit oli aastal 2000. Brno kirjanduslikule kuukirjale Host aastal 2019 antud intervjuus viitas Věra sellest rääkides muu hulgas Kundera keerulistele suhetele endiste dissidentidega, kes tulid Tšehhimaal võimule pärast 1989. aastat. Věra väitel valiti antikommunistliku opositsiooni juhiks Václav Havel, kuna kardeti, et välisilmas palju kuulsam Kundera jätaks teised dissidendid varju ja sooviks ise saada poliitilise opositsiooni etteotsa.

Naasmise mõtte mattis kirjanik lõplikult maha 2008. aastal pärast nädalalehes Respekt ilmunud artiklit temast kui väidetavast „koputajast“: ajaloolase Adam Hradíleki sõnutsi andnud Kundera 1950. aasta paiku võimudele üles dissidendi Miroslav Dvořáčeki. See skandaal varjutas mõneks ajaks Kundera kui kuulsa kirjaniku maine. Kundera eitas igasugust „koputamist“ ja nõudis, et Respekt vabandaks. Seda ei juhtunud ja Kundera loobus mõttest väljaande vastu kohtusse minna. Mõne aja pärast astusid Kundera kaitseks ja väidetava mustamiskampaania vastu välja 11 maailmakuulsat kirjanikku, nende hulgas Salman Rushdie ja Philip Roth.

Kindlasti haavas Kunderat väga ka Jan Nováki kirjutatud äärmiselt vastuoluline elulooraamat „Kundera. Tšehhi elu ja aeg“. 2020. aastal ilmunud teos polariseeris tšehhide suhtumist oma suurkujusse veelgi.

„Tšehhi kirjanduse isa surm“

Kundera lahkumisele pühendatud kirjatükkide hulgas on minu meelest eriti huvitav üks intervjuu, mis ilmus 13. juulil ülipopulaarses taskuhäälingus Studio N ja selle veebiväljaandes. Intervjuus pealkirjaga „Tšehhi kirjanduse isa surm“ küsitlesid Brno kirjandusliku kuukirja Host peatoimetajat ja kirjanikku Jan Němecit ajakirjanikud Filip Titlbach ja Vítěk Svoboda. Jan Němec ütleb selles: „Kirjanik, kas see teile meeldib või ei, on alati teatud määral avaliku elu tegelane. Tema raamatud on avalikud. Aga tema ise ei ole. Tema kui inimene. Milan Kundera kui inimene oli väga mitteavalik.

Koos Milan Kunderaga lahkus meie hulgast väga palju. Ja siin pole midagi imestada: suri keegi, kes elas 94aastaseks ja pühendas pea kogu elu ühele asjale. Kirjanduse helge pool on aga see, et autori surmaga ei lahku ta looming. See, mis oli oluline, jääb. Lahkus inimene, kes lõi suuri asju, ent ühtlasi oli looming talle endale olulisem kui ta ise. Usun, et ta oleks niisuguse suhtumisega rahul.“

Jan Němec kommenteeris ka Tšehhi Vabariigi presidendi Petr Paveli Kunderale Twitteris avaldatud järelehüüet, mis kõlab nõnda: „Ta oli maailmakirjanik, kes mõjutas terveid põlvkondi nii kodu- kui välismaal. Tema elusaatus sümboliseeris meie riigi ajaloo keerdkäike XX sajandil.“ Němeci sõnul ei saa ükski inimene sümboliseerida kogu ajalugu, ehkki Kundera elukäik oli kahtlemata eriline. Oma maailmakuulsuse saavutas ta muu hulgas seetõttu, et tema elu esimene pool oli seotud idabloki saatusega ja teine Läänega: ta sümboliseeris prantslastele mõneti ka osa idabloki ajaloost, oli selle esindaja ja kõneisik. Lõppude lõpuks on kirjanik oma viimases tšehhi keeles ilmunud raamatus, esseekogumikus „Kaaperdatud Lääs ehk Kesk-Euroopa tragöödia“ seda ise otsesõnu väljendanud.

Küsimusele, kas Kundera armastas Tšehhimaad, vastas Němec, et on selles veendunud, nagu selleski, et tšehhide suhtumine Kunderasse oli ja on keerulisem kui kirjaniku suhe oma kodulinna Brnosse, Moraaviasse ja Tšehhimaasse tervikuna, kuigi ta seda äärmiselt privaatse isikuna ehk ei väljendanud. Ent seda kinnitavad hiljaaegu kirjaniku nõusolekul Brnos avatud Milan Kundera Raamatukogu ja see, et Brno teatris mängitakse praegu tema varajast näidendit „Kelle käes on võtmed“. Kundera ei katkestanud kunagi oma kontakte sünnikoha Moraaviaga, ent ta on neid varjanud ja jätnud vaid enda teada.

Ajakirjanike pärimisele, kas tšehhid on Kunderale liiga teinud, vastab Jan Němec, et kodumaal torkab silma suuremeelsuse puudumine nende inimeste suhtes, kelle tähendus ületab kohalikud piirid ja kes on pigem osa Euroopa või kogu maailma ajaloost. „Kundera looming on niivõrd ere ja väljapaistev, et ainuüksi seetõttu peaksime olema tema vastu pigem suuremeelsed kui kriitilised. Ent tšehhi avalikkus pole seda viimastel aastatel suutnud.“

Milan Kundera oleks nagu tšehhi kirjanduse isa, kes on oma pere juurest lahkunud. Ja seetõttu on kodustel kaks võimalikku stsenaariumi. Esimene võimalus on hakata kadunud isa idealiseerima: temast saab teie elu olulisim teema, te tahate ta üles leida ja kontakti taasluua. Osa tšehhi avalikkusest tunnebki nii, imetledes Kunderat ja vältides igasugust kriitikat tema suhtes. Aga on olemas ka teine pool, kes teda kui pere juurest lahkunud isa vihkab. Tšehhi ühiskond ongi selles osas üsna polariseerunud. On mõistetav, et pere suhe lahkunud isaga on komplitseeritum kui pere juurest lahkunud isa suhe perega – ta elab mujal ja ei tegele enam nii väga just teie probleemidega.

Jan Němecil paluti kommenteerida kirjandusajaloolase Martin C. Putna väiteid, kes on Kundera esimese loomeperioodi kohta öelnud: „Mõned inimesed teevad nägu, et seda pole kunagi olnud, sest puudub süü tunnistamine ja ta pole kunagi öelnud „andke andeks, andke andeks.“ Seetõttu suhtun kahtlevalt Milan Kundera strukturalistlikku enesehinnangusse, et on olemas vaid tekst ja mind kui kirjanikku polegi, mind ärge tähele pange.“ Ometi oli Kundera kaks korda kompartei liige, esimest korda aastatel 1948–1950 ja hiljem aastatel 1956–1970. Kriitikud ootavad, et ta oleks sellest ajast selgelt distantseerunud ja vabandanud. Miks ta seda kunagi ei teinud?

Němeci sõnul oleksime pidanud seda Kunderalt endalt küsima, ise pole ta kunagi sellest rääkinud. Me ei tea tema seisukohti paljudes asjades ja peame piirduma interpretatsiooniga, et see on kuidagi seotud tema laiema käsitlusega autori filosoofiast, et kirjanik kui eraisik pole üldse oluline. Nii nagu te ei astuks supermarketis kellegi juurde aru pärima tema 1950. aastate pattude kohta, nii pole Kundera meelest kellelgi põhjust aru pärida tema noorpõlve kohta.

Teise leeri moodustavad need, kes ütlevad, et kirjaniku eest räägivad tema raamatud. Me ei saa kommenteerida seda, kuidas autor elas või kuidas ta millessegi suhtus. Tema kunstiline panus on ta raamatud. Mida ütlevad aga Kundera raamatud tema kui inimese kohta? Němec vastab: „Pole üldse kindel, et raamatud annavad vastuse, missugune isik oli Kundera. Ise vastaks ta sellele kindlasti eitavalt. Tema autori-mina on kodanik Milan Kundera minast väga erinev. Kundera on modernistlik autor, kes konstrueeris endale oma tekstides selgelt eristuva autori-mina. Ja kui me peaksime rääkima sellest teksti-minast, siis see on ilmselgelt intellektuaal, kes vaatab maailma iroonilisel ja mürgisel pilgul, jättes tundelise poole kuhugi kulisside taha. Kirjanikuna oleksin aga teksti-mina samastamisel tegeliku inimesega äärmiselt ettevaatlik.“

Vastates küsimusele, kuidas ja miks sai Kundera maailmakuulsaks, konstateeris Němec, et kindlasti mängis siin üliolulist rolli kirjaniku emigreerumine Prantsusmaale. Pole kindel, et ta oleks saavutanud sellise üleilmse kuulsuse, kui ta oleks jäänud Tšehhoslovakkiasse, juba ajaloolistel põhjustel mitte. Němec jätkab: „Oluline verstapost oli 1984. aastal ilmunud romaan „Olemise talumatu kergus“, millest sai üleilmne bestseller. Nüüdsel ajal on ju nii, et kui näiteks Michel Houellebecq annab välja uue raamatu, tunneme meie, kes me kuulume Euroopa kultuuriruumi, lausa kohustust see läbi lugeda. Kunderaga oli üsna sarnane olukord pärast „Olemise talumatu kerguse“ tähelendu. Praegu tundub isegi kummaline, et Kundera suutis end peita oma teoste taha. Tänapäeval tahaksid teid kõik esile tirida – annate välja raamatu, peate ka iseennast näitama. Kundera kuulus veel põlvkonda, kes suutis seda sundust eirata. Ja ta suutis seda eirata isegi siis, kui oli saanud maailmakuulsaks.“

Küsimusele, miks olid suhted Kundera ja kodumaale jäänud dissidentide vahel keerulised ja kas see võis olla põhjus, miks Kundera ei naasnud pärast 1989. aastat kodumaale, vastas Jan Němec, et kindlasti sai ebakõla alguse juba 1968. aasta sündmuste keerises Kundera ja Haveli vaidlusest tšehhide rolli üle ajaloos. Kundera väitis toona pateetiliselt, et tšehhide vastuhakk totalitarismile oli midagi üleilmselt olulist. Havel üritas teda maa peale tuua, öeldes, et tšehhid tahavad kõigest seda, mis on olemas teistel inimestel ja naaberriikidel meie ümber, ning soovitas Kunderal tuure maha võtta.

Ilmselt jäigi see vaidlus nende vahel tüliõunaks ja häiris Kunderat Němeci hinnangul rohkem kui Havelit. Tuleb tunnistada, et kodused dissidendid suhtusid Kunderasse alati eelarvamusega, tõdeb Němec.

Kirjandusringkondades räägitakse sellest nii mõndagi. Näiteks seda, et sel aastal, kui Kundera oli Nobeli kirjanduspreemia kuumim kandidaat, protesteerisid tšehhi dissidendid selle vastu väga ägedalt ja väitsid, et preemia peab kuuluma sellele, kes jäi oma rahva juurde. Ja nii antigi auhind luuletaja Jaroslav Seifertile.

Või lugu sellest, kuidas 1990. aastatel korraldas Havel Kundera auks lepitusõhtusöögi Pariisis. Kundera oli nõus, aga vaid tingimusel, et õhtusöögil ei tohi olla ühtegi ajakirjanikku. Ja sammunudki siis Kundera kuulsasse Pariisi restorani ning kohe hakkasid sähvima fotograafide välklambid. Mille peale Kundera kannal ringi pööras ja lahkus. Havel olla teda veel tänaval taga ajanud. Nii et suhted kahe XX sajandi teise poole kuulsaima tšehhi vahel olid keerulised.

Viimane tšehhi keeles kirjutatud romaan „Surematus“ ilmus aastal 1990. Miks keeldus Kundera lubamast oma hilisemate romaanide tõlkeid tšehhi keelde, kuigi teistesse keeltesse tõlkimise vastu ei olnud tal midagi? Jan Němec: „Tegelikult polnud selles midagi kummalist. Tšehhi keel oli Kundera emakeel ja ta oleks tahtnud ise oma romaane tõlkida, ent kuni aastani 2013 keskendus ta uute teoste loomisele ja paar tõlget, mida ta sel perioodil tegi, võtsid liiga palju aega. Hiljem, tajudes, et ei jaksa enam ise tõlkida, leidis ta tõlkija Anna Kareninová, keda ta usaldas ja kes nüüdseks on jõudnud ka enamiku Kundera prantsuse keeles kirjutatud teostest tšehhi keelde tõlkida.“

Milles peitus tema kirjutiste võlu? Mida erilist suutis ta oma raamatutesse panna? Jan Němec: „Olen alati imetlenud ta stiili läbipaistvust. Kundera oli väga intelligentne autor, kelle teostes on palju tähenduslikke nüansse, ent samal ajal suutis ta neid edasi anda lihtsate keeleliste vahenditega. Küllap tänu sellele on ta kogu maailmas väga loetav. See pole keeleliselt ülinõudlik ja keeruline kirjandus, ei vigurda keelega ega ole liiga eksperimentaalne. Ja selles peitub, vähemalt osaliselt, Kundera võlu. Ta oli hiilgav inimsuhete jälgija ja kujutaja. Kirjutas suhetest väga palju, mitte nii nagu klantspiltidega ajakirjades, ent ometi oli see alati läbiv teema, mis meid kõiki huvitab ja haarab.“

Kundera tõlkija vaatevinklist

Kundera on enim eesti keelde tõlgitud tšehhi autor, kelle teoseid on eestindanud nii tšehhi kui ka prantsuse keelest peaaegu loendamatu arv tõlkijaid. Juba aastal 1962 vahendas Lembit Remmelgas Eesti Draamateatrile Kundera näidendi „Need, kelle käes on võtmed“, lavastus esietendus 1963. aasta mais. Kundera tuntuimad romaanid „Olemise talumatu kergus“, „Surematus“ ja „Hüvastijätuvalss“ ilmusid eesti keeles Leo Metsari tõlkes. Tänu Lembit Remmelgale on eesti keeles kättesaadav Kundera romaan „Nali“ ja ka esimene vihik „Veidratest armastuslugudest“, mis ilmus eesti keeles aastal 1965 pealkirjaga „Naljakad armastuslood“. Sealt edasi on Kundera teoseid tõlgitud peamiselt prantsuse keelest: tema loomingut on vahendanud Tiina Jaksman, Tanel Lepsoo, Triinu Tamm, Pille Kruus, Lena Tomasberg ja andku nende ridade lugeja mulle andeks, kui olen mõne olulise tõlkija unustanud …

Eelnev loetelu illustreerib Kundera erilist positsiooni eesti tõlkemaastikul, ent selles peitub ka põhjus, miks olin siiralt üllatunud, kui mu arvuti postkasti potsatas aastal 2009 kiri Triinu Tammelt Loomingu Raamatukogust ettepanekuga tõlkida Milan Kundera varasesse loomeperioodi (kirjutatud aastatel 1958–1968) kuuluvad armastuslood täies mahus, sellistena, nagu kirjanik on need heaks kiitnud 1991. aastal Brnos ilmunud väljaandes. Ühelt poolt tundus mulle, et Kundera teoseid on eestindatud juba väga palju, sealjuures on seda teinud väga tunnustatud tõlkijad – mulle näis, et Kundera ongi pigem nende pärusmaa, kuhu sissetungijal asja pole. Pealegi on väga hästi teada Kundera ülinõudlikkus oma tõlgete suhtes, tõlkijate hulgas liiguvad koguni anekdootidena lood sellest, kuidas autor kontrollib tõlgetes olevaid kirjavahemärke ja sõnade vastavust originaalile. Teiselt poolt: ikkagi ju Kundera, mitte mingi tundmatu Honza, nagu tšehhid tavatsevad öelda. Ühesõnaga – olin veidi nõutu ja mures.

Ülesanne tundus ometi intrigeeriv ning mind võlusid tõesti need justkui mängleva kergusega kirjutatud lood armumängudest ja mängudest armastusega, tragikoomilistest situatsioonidest, millesse satuvad inimesed, kelle veidrate tundepuhangute ees nende tahe ja terve mõistus on võimetud. Kiiresti leppisime toimetusega kokku, et eestikeelse väljaande pealkirjaks saab „Veidrad armastuslood“, sest naljakas on neist vaid mõni üksik, naeruväärseks nimetamine tundus liialdusena ja see kirvendav tunne, mis neid lugedes hinge jääb, ongi pigem veider. Pealegi on vähemalt üks neist – „Libahääletamine“ – pigem traagiline kui koomiline. Oli ju veider ka see aeg, mil need lood sündisid, ja tollane ühiskond, mida Kundera neis lugudes talle iseloomuliku sarkasmiga kirjeldab. Suur osa ta kangelastest on intelligendid, kes ei suuda kuidagi sobituda neid ümbritsevasse absurdimaigulisse sotsrealistlikku keskkonda, isegi kui nad seda üritavad. See ühiskond on nii võlts, et sellega toime tulemiseks tuleb ka lugude kangelastel teeselda, veiderdada, müstifitseerida ja mängida („Raugematu igatsuse kuldne õun“).

Tõlkijat sundisid need „Veidrate armastuslugude“ keelelised ja stiililised nihked, rohked kõnekäänud ja autori vaatenurkade uperpallid nuputama ja vahel ka kompromisse otsima. Esmalugemisel kerge ja mänguline tekst pakkus tõlkijale rohkesti üllatusi ja peamurdmist. Naljaga pooleks pean tunnistama, et polnud sugugi lihtne jääda endale kindlaks, et autori tahe on vääramatu. Kui autor ühel ja samal leheküljel kordab otsest kõnet kokku võttes järjekindlalt „ütles nooruk“ ja nii lausa kakskümmend korda, siis kas peaks see eesti keeles ka nõnda jääma? Ei jäänud. Päris kindlasti kogesin ise neid lugusid tõlkides omaenda olemise talumatut kergust. Palju mõnusam on nüüd tollasele protsessile tagasi vaadates tõdeda, et selle loomelaboratooriumi vahendamine oli väga põnev ja mul on siiralt hea meel, et sain eesti lugejani tuua lood, millele tuginevad paljud autori hilisemad tippteosed.

Kundera on öelnud ühes intervjuus: „Ei ole võimalik näha maailma naeruväärse ja kummalisena, kui sa ise sellega kokku sulad. Et suuta ennast vaadata läbi naeruväärsuse prisma, tuleb vaadata eemalt. Selle imepärase vaatenurga, kust naeruväärsus paistma hakkab, saavutab inimene vaid aastatega; see on omapärane tasu täiskasvanuks saamise eest. Naeruväärne (vähemalt minu nägemuses) ei välista tõsist, vaid valgustab seda.“

Naerja ja naeruvääristaja on nüüd kahjuks vaikinud.

1 „Olemise talumatu kergus“ ilmus 1984. aastal. Eesti keelde jõudis see 1992. aastal Leo Metsari vahendusel.

2 1967. aastal ilmunud „Nali“ jõudis eesti keelde 1991. aastal. Romaani tõlkis Lembit Remmelgas, selles leiduvad värsid Paul-Eerik Rummo.

3 „Veidrad armastuslood“ on kirjutatud aastatel 1958–1968. Eesti keelde jõudsid kogumiku esimesed lood Lembit Remmelga tõlkes aastal 1965. Milan Kundera heakskiidetud lõpliku variandi täielik tõlge ilmus eesti keeles siinkirjutaja vahendusel 2011. aastal, kordustrükk 2020. aastal.