Nähtamatud elud

Artikkel sarjast „Millest mõtled?“

CAROLINA PIHELGAS

„Millist supervõimet sa endale tahaksid?“ küsis laps ühel õhtul enne magamaminekut. Arutlesime, mis need supervõimed üldse on, no näiteks ajas rändamine, lasersilmad, lendamine, teleporteerumine, nähtamatuks muutumine. Ma ei mäleta enam, mida kumbki meist lõpuks valis, aga tean, et kohe kindlasti ei tahaks ma olla nähtamatu. Sest seda ma olen juba olnud – 1990ndate vaeses postsovetlikus lapsepõlves polnud lihtsalt muud võimalust, kui ehitada ligipääsmatu müür hapra olemise ümber, selline, millest keegi niisama lihtsalt läbi ei tungiks.

Taolist nähtamatust kirjeldab ka näiteks Tove Ditlevsen raamatus „Lapse­põlve tänav“, kus on juttu ühe õe ja venna kasvamisest: „Pole ühtegi kohta, kus nad saaksid olla üksi oma kobava, selgineva äratundmisega elu olemusest. Nii õpivad nad ajapikku koos olles üksi olema, sest see on hädavajadus nagu hingamine ja söömine. Nad omandavad kinnise näo ja kinnise meele. Ehitavad läbipääsmatusest enda ümber väikese müüri .. Nad ehitavad selle toorestest sõnadest ja eneseteadvast ilmest ja asuvad selle taga pehmete ja kaitsmatutena nagu tigu oma kojas. [—] Ja nad ei ava ennast kunagi, ei ilmuta oma seesmist olemust.“¹

Sotsiaalne nähtamatus soo, vanuse, rahvuse, majandusolukorra või millegi muu tõttu on muidugi kohutavalt tavaline, ja ka sellepärast poleks mõtet seda „supervõimet“ valida. Vanematest naistest vaadatakse lihtsalt läbi, kodutuid ei ole olemas, liikumispuudega inimesed ei peagi kuskile ligi pääsema, põgenikud on ise süüdi selles, et nad on kodumaalt lahkunud. Suvel avaldatud uuringu järgi on Eestis ligi 178 000 majanduslikult või sotsiaalselt tõrjutud inimest, keda samuti nimetatakse nähtamatuks.² Inimesed, kes tulevad vaevu ots otsaga kokku, kellele pangast laenu ei anta, kel pole sidusaid pere- või sõprussuhteid. See uuringus välja käidud arv tundub mulle ausalt öeldes isegi pigem optimistlik.

Nähtamatus ei ole supervõime, pigem on seda nähtavaks tegemine.

Piia Ruber

Triin Ruumeti värskes filmis „Tume paradiis“ põrkuvad kaks noort pea­tegelast, eraldi üles kasvanud poolõde ja -vend, pidevalt vastu sedasama tuttavat müüri, mille nad on olude sunnil enda ümber ehitanud ja mis peaks kaitsma nende haprust, aga tegelikult suleb üksindusse, laseb läbi vaid üksikuid valguskiiri. Nende sihitud ekslemised on hetkiti joovastavad, hetkiti julmad, selles tumeduses on mingit pealispindset ligitõmbavust, dekadentsi hõngu, aga midagi head, rääkimata paradiisist, seal ei leidu. Ruumeti tegelastel pole (veel) jõudu ega oskust pilku sissepoole pöörata, nad on liiga hõivatud oma koha leidmisega või ellujäämisega üldse. Nagu ilmselt ka paljud neist ligi kahekümnest protsendist eestlastest, keda eelmainitud uuring liigitas kui nähtamatuid inimesi. Mõned rabelevad elu eest ja loodavad nõiaringist välja pääseda, teised on stoiliselt leppinud, abiks alkohol ja muud meelemürgid (meenub Keeduse dokfilm „Jonathan Austraaliast“).

Sven Vabari äsja ilmunud raamatus „Ribadeks tõmmatud linn“ rändavad nimiloos mõned inimesed mingi kummalise nihestuse tõttu pikki vahemaid, et jõuda ühelt linnatänavalt teisele, sest linn paiskab neid halastamatult suvalistesse paikadesse, tühermaadele. Need rändurid, keda linnas peetakse heidikuteks, asotsiaalideks, peavad sellega lihtsalt kohanema, et neile kehtivad teised, palju karmimad reeglid. Normaalne elu lihtsalt volksab nende eest ära, jääb kätte­saamatuks.

Nähtamatus seisnebki ühtlasi selles, et maailm tundub toimivat väga hästi ka ilma sinuta. Et kellelegi pole sind vaja. Kuidas selline nähtamatus tekib? Seda soosib eelkõige muidugi patriarhaalne, võitjatele orienteeritud ühiskond ja kapitalistlik süsteem. Kui sa ei ole võitja, siis ei ole sind ka olemas. Kultuurivaldkonnas võiks ka öelda, et kui sind pole pildil, siis oled sa tühine. Sellega haakub ka tuntud tõsiasi, et naisi ja mittebinaarseid inimesi on ajaloost lihtsalt välja kirjutatud.

Nähtamatus ei ole supervõime, pigem on seda nähtavaks tegemine.

1 Tove Ditlevsen, Lapsepõlve tänav. Tlk Katrin Veiksaar. Eesti Raamat, 2001.

2 Uuring kinnitab, et Eestis on üle 170 000 „nähtamatu“ inimese. – Ärileht 21. VI 2023. https://arileht.delfi.ee/artikkel/120206254/uuring-kinnitab-et-eestis-on-ule-170-000-nahtamatu-inimese