Kuressaare krutskid

MELE PESTI

Eesti üks kõige suurlinlikumaid peatänavaid, kunagiste sakste kodadest ääristatud ja tänapäeva sakste lemmikrestoranidega pikitud allee, suubumas soliidsesse lossiparki. Linnus, üks Ida-Euroopa uhkemaid, mis ajaloo vintsutustes alati püsti jäänud, praegu võõrustamas korralikku ajaloomuuseumi. Kõrgkooli kolledž, populaarne ametikool, äge vabakontor, kaks kino ja teater, seitse spaad … Pole üldse nii vähe ühe pisikese riigi äärealal asuva 13 000 elanikuga linnakese kohta. Elanike arv on muide kogu saare lõikes lõpuks ometi kasvule pööranud.

Vahel on mul tunne, et selle üllatavalt dünaamilise asumi sees peidab end veel paar Kuressaaret, mis originaalist jupp maad suuremadki on. Kui olin üllitanud „Minu Kuressaare“, astus mulle päris mitme kuu jooksul alatasa ligi prouasid, kes teatasid, et nemadki kasvasid Tori agulis ja „tundsid kõik ära“ ses vetruvas servadeta pargitaguses omailmas või siis solgitoru ja pajuvõsa vahel asuvas liuväljas, mis lapsepõlve imedemaana kirja sai. Sedasorti „mull mullis“ tunne tekkis ka eelmisel nädalal, kui üks joogaõpetaja kurtis, et kõik saare joogid ei jõudnud „DocPointile“ budistlikku filmi vaatama – selle peale lisas meie oma väärfilmikino sobival ajal ekraanile veel ühe seansi, mida tuiskas vaatama täissaal huvilisi. Samuti oli siis, kui viis kanget saare naist kutsusid jõulude paiku teised appi ja saatsid Kuressaarest, ühe madalama keskmise palgaga maakonna keskusest Ukrainasse teele viis saarlaste annetatud ja annetusi täis autot. Ühtäkki meenub üsna kontekstivabalt, et Kuressaare on ka see koht, kus toimub konkurentsitult Eesti kõige jaburama nimega festival: NOM, „Naised omas mullis“.

Teisalt, eks merega piiratud mõistmisel ole selged servad ja konkreetsed kaldad. See on omamoodi naljakas, et kuigi asised kuressaarlased näevad väga hästi, kuidas saareline eraldatus on tänapäeval müüt, püsib visalt kujutluspilt, et kõik suure maailma suured mured siia ei jõua, vesi ju vahel. Lennuk uhab kaks korda päevas pealinna vahet, doteeritud ja reisijatest enamasti pungil – siuh ja valmis, poole tunniga linnaserva karjamaalt Ülemiste Citysse. Ometi ei taha saarelisse mõttesse jõuda arusaam, et ka meil siin on argist autosõitu vaja radikaalselt piirata; et lennukitest märksa rohelisem bussi- ja parvlaevaühendus mandrimaailmaga tuleks taas tihedamaks timmida; et iga linna puu on meeletult oluline ja ajas kiirelt kasvav väärtus; et linnakeskkonna peab elu säilimiseks radikaalselt ümber mõtestama ning et rohepööre pole vandenõu, vaid inimkonna tõrkekindlustus.

Kuressaare sees on peidus veel mitu Kuressaaret. Tänavapiknik 3. IX 2022.

 Margus Muld / ERR / Scanpix

Arni Alandi kirjutas siinsamas sarjas Paldiski-loos kenasti, et kui päris töö koos ülemuste ja töökaaslastega asub elupaigast eemal, annab see „meeldiva võimaluse kodukandi ellu mitte liiga tihedalt lõimuda“. Ja no eks ta tõsi ole. Ütles minugi sisetunne aastaid, et kodulinnas ilmselt ei ole siinse tööandja juures mõistlik täiskohaga erialast rakendust otsida. Eriti kui keskplatsi ääres pakub Edukontor väga mõnusat kesk- ja seltskonda kõigile, kes töötavad kas iseenda juhatusel või kaugtööna kuhugi Saaremaalt välja.

Siis aga meelitas kohalik ettevõtja mu kullakotiga kaugtööst pausi võtma, kodu kõrvale kontorisse. Ja näed, oligi tarvis hakata sügavuti lõimuma. Mõistsin taas, et Kuressaare sees on veel ja veel seni avastamata Kuressaaresid, ikka üksteisest suuremad. Ja taipasin sedagi, et kõiki neid ei pea kah tingimata enda omadeks tegema. Elu oma mullis on tihti märksa mõnusam, ehk koguni moraalsem. Valisin uuesti kaugtöö ja suhe kodulinnaga sai taas mõnusam, mahedam, meeldivam.

Jah, väikelinnas muutuvad tavad aeglasemini kui suurtes. Vahel ajab see närvi, aga vahel jällegi teeb suurt rõõmu. Näiteks kui satud neljapäeva õhtul Loksi ehk ööbaari Lokaal ja jälle tuleb keegi neiu, kes tõmbab kümne meetri raadiuses kõigil õhtu hooga käima, käristab kellegi ebakonkreetse kulul lähemal viibijatele välja ohtralt shot’e ei-tea-mille, aga kangega, ja hõigub rõõmsaid vulgaarsusi. Alati tuleb mõni selline neiu. Ja see peaaegu et pühib nukruse kuuldu üle, et vana hea Bermuda kolmnurk, kesklinna kurikuulsad ööklubid, olla pandeemiast saati varjusurmas. Ja et noored ei tiksu mitte diskodel, vaid hoopis Tiktokis.

Mis seal ikka, lohutust võib leida ka Kuressaare uuest Bermudast: saiapalavikuga hullutavad kolm üksteisest kukliviske kaugusel asuvat armsat kohvikut Kauba tänaval. Võrdlemisi uskumatu lugu, aga Kuressaare ei vajagi tingimata turiste, et need kardemonilõhnased letid juba keskpäevaks tühjaks nosida. Madalhooaja alul alustas Kuressaare peatänaval varasemale uhkele reale lisaks veel üks suurepärane Itaalia restoran. Veski sättis end söögikohana talveks natuke pausile, ent pakub omaniku stand up show saatel tuuliku keldris uhket marjanapsigaleriid. Kesklinna lihtne toidupood, mis Tuhkatriinuna koduperenaisi aitas, ehtis end nüüd võluväel uhkeks Toidumaailmaks. Elame veel.

Iga autonoomne üksus vajab enda kõrvale identiteedi kinnistamiseks kas reaalset või kujutluslikku Teist. Kui saarlastele pakuvad sellise pingpongipartneri rolli suurima mõnuga põhjanaabrid hiidlased, siis nende pealinn Kärdla ei kipu Kuressaare antidoodina mõõtu välja andma. Nii on Saaremaa pealinn kohalike vahenditega hakkama saanud ja enda Teiseks valinud Ida-Saaremaa keskuse Orissaare. Kui muidu on ju selge, kes on siin suurem, vanem ja vägevam õde, siis vahel lüüakse pealinna autoriteet siiski kõikuma. Kust on pärit saare ja vabariigi vingeim bluusimutt Kaisa Ling? Kus asus 1990ndate kõige pöörasem Saaremaa ööklubi Lucifer? Kus peetakse 2020ndate noorte seas kõige kõvema kredibiilsusega muusikafestivali „I Land Sound“? Jaa-jaa, ei ole ükski Kuressaares.

Aga pole hullu, see ei ole ju võistlus, eks. Näh, lätlastel pole saarigi, rääkimata siis saare pealinnast, kus oma loss ja oma Lokaal.