Loodud inimese näo järgi

Nobeli-võitja uusimal romaanil on palju öelda inimlikkuse kohta, kuid veidi unarusse on teoses jäetud robotlikkuse teema.

TÕNIS HALLASTE

Kes tahes Nobeli kirjandusauhinna laureaadi uudisteose ilmumine on ikka väikestviisi sündmus, Kazuo Ishiguro puhul võiks ühtlasi mõningane elevus tekkida ka ulmeskeenel. Tegemist on ainsa nobelistiga, kelle puhul ei räägita üksnes põigetest žanriulme juurde, vaid kelle loomingust hõlmab see tuumaka osa.¹ Raske öelda, kas tema tuntuimaks teoseks tasub pidada psühholoogilis-realistlikku romaani „Päeva riismed“ või teadusulmelist „Ära lase mul minna“. „Klara ja päike“ on autori esimene romaan pärast 2017. aastal Nobeli pälvimist ja ulmeinimesed võivad endamisi rõõmustada – see on žanripuhas ulmeraamat.

Teose üks tegelasi Josie on nn kõrgendatud laps, kelle tervis on pärast protseduuri sedavõrd halb, et ta saab õppida ainult koduse tahvelarvuti vahendusel (paari viimase aasta sündmuste jooksul on sellest saanud küll raamatu vähim võõritav element, ent pean seda siiski teadusulmeliseks). Josie ema ostab talle tehissõbra Klara, et tütar saaks abi ja seltsi. Seega pealtnäha otsekui Asimovi esimene robotinovell „Robbie“², kus lapsele ostetakse seltsiks algeline robot Robbie ja lõpuks tõestatakse, et robotid ei olegi ehk läbini halvad – ainult et kogu sündmustik edastatakse robot Klara pilgu kaudu.

Tehisteadvuse emotsioonid

Kriitikud on „Klara ja päikese“ hästi vastu võtnud. Raamatu järelsõna järgi on Ishiguro uue romaani kohta öelnud, et tema varasemast loomingust leidub sel kõige rohkem sarnasust raamatutega „Päeva riismed“ ja „Ära lase mul minna“. „Klaral ja päikesel“ on palju öelda autori tõenäoliselt hingelähedaseimal teemal ehk klassiühiskonna ebavõrdsuse kohta: teadlikkus eri klassidesse kuulumisest määrab enamiku inimtegelaste suhtluse ning ilmutab end isegi eri põlvkonna robotite omavahelises käitumises. Kõigele muule lisaks on „Klara ja päike“ lihtsalt põnev raamat, kiirelt haaratav, ohverdamata intellektuaalset või emotsionaalset kaalukust.

Mind huvitab eelkõige see, kuidas on raamatus kujutatud tehisteadvust, eriti selle täielikku inimesetaolisust. Esialgu tajusin selles autori mugavust, ulmekirjandusse põikava peavoolukirjaniku kergekäelist lähenemist väga pinevale teemale. Lähemalt süvenedes on aga aru saada, kuivõrd nüansseeritult töötab Ishiguro raamatu minu silmis keskse küsimusega, libastudes siiski ühes tähtsas asjas.

Tehisteadvuse kujutamine on alati olnud ulmeautoritele keeruline probleem. Varaseimates tehisintellekti kujutustes on teadvuse probleeme alahinnatud, kuna arvati, et kui masin pannakse inimese moodi liikuma, siis inimlik mõtlemine kaasneb sellega enesestmõistetavalt. Toona oli inimestel robotlikku teenrit kergem ette kujutada kui arvutit, mis alistaks kõigi aegade parimad maletajad. Tegelikkus on muidugi see, et säärased kitsa funktsiooniga rakenduslikud tehisintellektid on paljudes valdkondades laialt kasutuses, aga seni on võimatuks osutunud üldine tehisintellekt, mis sooritaks inimlikke toiminguid.³ Tuleb au anda Argentina kirjaniku Samantha Schweblini lahendusele: romaanis „Kentukid“ ei kujuta ta roboteid kui tehisintellekti, vaid roboteid juhivad seal võhivõõrad. Sel moel on Schweblini õnnestunud tehisteadvuse probleemide rägastikust mööda minna.⁴

Nii nagu kosmoselende kujutavates raamatutes on üldiselt loobutud ülevalguskiiruseni kiirendamisest, kuna loodusteadustes veidigi haritud lugeja ei võtaks seda vastu, võiks ka inimtaolise tehisintellektiga kaasnevad probleemid sundida kirjanikke ettevaatusele. Seetõttu mõjus mõneti ehmatavalt, kui raamatu alguses kasutab autor Klara seisukohalt jutustades sõnu, mis viitavad läbini subjektiivsele tajule. Selle asemel et konkreetselt öelda, et mingi sündmus oli nii- või naasugune, ütleb Klara, et ta „mäletab“ neid nõnda, olemata sugugi kindel. Veelgi rõhutatult subjektiivsem (ja seeläbi inimlikum) on sõna „arvan“ kasutamine robotjutustaja puhul. Autor on rõhutatult vältinud objektiivset, fotograafilisust jäljendavat vaatevinklit, et näidata lugejale kohe ära: siin ei ole midagi ülemäära võõrast, ta on nagu sina ja mina.

Asjaolu, et Klara on selle kõige juures veel siiralt emotsionaalne, ei peaks enam kedagi üllatama, kuigi võiks samuti tekitada umbusku. Inimemotsioonid ei paikne ju üksnes peaajus, vaid sõltuvad kehalistest protsessidest ja tajuvõimest, nt seedimine, kompamine, haistmine jne. Teha masina tundespekter täielikult inimlikuks, aga võtta temalt seda võimaldav keha (ta ju toitub päikesevalgusest!) tähendab inimliku elukogemuse taandamist üksnes ajutoimingute tagajärjeks. See on vaimu täielik lahutamine kehast – ja sellisena mitmesaja aasta taguse filosoofia igand. Ilmselt pole ühtki autorit, kes kujutaks veatult läbini emotsioonitut robotit, eriti jutustava tegelasena. Ikka lipsab midagi läbi, ent Klara puhul on emotsionaalsust veel eraldi rõhutatud.

Roboti religioon

Iseenesest võimaldavad Klara emotsionaalsus ja asjaolu, et teised tegelased seda ei mõista, valgustavaid momente. Näiteks kui Klara satub peole, kus ühtäkki kõigi tähelepanu koondub temale, omandab tema käitumine mõneti autistlikud jooned. Külalised paluvad tal laulda harmoonilise minoori helirida, aga ta tardub – ta ei tea, mida Josie temalt eeldab, ei ole kindel kõige õigemas teguviisis ning jääb vakka. Kuna ootusi, eeldusi ja tundeid on palju, paistab ta „hangunud olevat“ (lk 76). Seeläbi ei näidata siiski, et autismilähedane reageerimisvõimetus oleks robotlik – pigemini omandab Klara veelgi äärmuslikuma inimlikkuse. Ta pole lihtsalt emotsionaalne, vaid see võib talle aeg-ajalt takistuseks olla. Sellel ma pikemalt ei peatu, sest soovin keskenduda Klara intellektuaalsetele lünkadele (sellele, mis teeb minevikule osutamise ebakindlaks „mäletamiseks“ ning mis teeb tõsiasjadele viitamise „arvamiseks“).

Autori esmapilgul hooletuna näiv valik võimaldab romaani tehisintellektikujutuse kõige huvitavama aspekti. Klara mõttelüngad (ebakindlus, ebamäärasus, ebaselgus) teevad võimalikuks tema mõtete ja maailmataju põiked palju metafoorsemaile tasandeile. Näiteks näeb Klara raamatu lõpus üht veidrat koond­organismi, mis üsna pea ka pooldub – siis aga taipab Klara, et need on lihtsalt kaks teineteisest eemalduvat inimest. See on samasugune silmade ja aju koostöö vajakajäämine nagu antiigis ratsanike tajumine kentauridena. Kui kujutlusvõime on elav ja teadmised piiratud, võib maailm muutuda maagiliseks ja Klara tõesti on väga elava kujutlusvõimega.

Niisugune tõlgendamisagar mõistus teeb võimalikuks ka Klara religioossuse. Kõige tugevamalt lööb see välja kõigil neil puhkudel, kus Klara räägib Päikesest. Kuna ta saab päikesest energiat, on õigustatud tema arvamine, et tegemist on millegi eluliselt tähtsaga, aga ta räägib sellest selgelt enamast kui kosmilisest akulaadijast. „Ma sain aru, et kogu tema lahkusest hoolimata on Päikesel väga palju tegemist“ – eraldi oleks ehk tegu peaaegu et dekoratiivse fraasiga Klara siseilma kujutamises, ent sellele järgneb: „Siis tuli mulle pähe, et Päikese erilise abi kindlustamiseks Josiele tuleb Päikesele tema olukorrast mingil konkreetsel ja silmanähtaval viisil teada anda“ (lk 109). Klara asub oma uskumuse järgi tegutsema, kohati ebaratsionaalseltki. Klara suhe oma jumalaga, Päikesega, ületab intensiivsuselt keskmise kristlase usujõu – kui ta kõneleb Päikesega, on ta täielikult veendunud, et Päike talle otse vastab.

Kuna Klara pole oma religioossust mujalt omandanud, vaid ise selle peale tulnud, on see vastuvõtlik temapoolsetele täiendustele. Ühe härja ilmumine ehmatab Klarat ja ta sõnab endamisi: „Pull ei peaks kuuluma päikese mustrisse, vaid kuulub maa alla, porisse ja pimedusse“ (lk 96). Üheainsa ehmatuse tõttu loob robot kosmogoonia. Kuigi see pole ülemäära originaalne, õigupoolest lihtlabaselt kristliku ilmega, mõjub see masina puhul ootamatult.

Klara ürgreligioon kogu oma primitiivsuses võib tekitada mulje, nagu oleks tegemist „mehega metsast“ – õilsa metslasega, kes on juhtumisi masin. Ent Ishiguro on lisanud vahendi, millega rõhutab Klara masinlikkust, tema erinevust inimesest. Selleks on nägemine lahtrites. Näiteks ütleb Klara kose kohta, et see täitis üksinda kaheksa lahtrit (lk 96): esialgu võib jääda mulje, et „lahtrid“ viitavad üksnes sellele, mil määral täidab nähtu Klara nägemisvälja. Kohe järgmisel leheküljel on aga öeldud, et „tervelt kuus lahtrit on üleni Ema nägu täis ning tema vidukil silmad ilmuvad neist tervelt kolmes, igaühes ise nurga alt“ (lk 97). Lugeja arvab juba, et see sarnaneb putukate nägemisega, kuid siis ütleb Klara tema ees seisva naise kohta, et too ei olnud sel hetkel üldse lahterdatud (lk 139). Lahterdamist lähemalt ei seletata ja seda polegi ehk tarvis – ühe naise silmad ei tarvitse olla kuigi suured, et hõlmata kellegi tajupildis poole tema näost.

Naiivne ime

Lahterdamise võõrituse kiuste on Klara väga inimlik selle sõna mitmes tähenduses ning see teeb temast sümpaatse peategelase. Ta on õigupoolest väga arvustajasõbralik karakter, kuna annab kätte kõik vahendid tiraadiks, mis sisaldaks kriitikat tänapäeva ühiskonna ja inimeste ebaloomulikkuse, oma hingeasjade unustamise ja kaastunde üleüldise hääbumise kohta. Niisugusest arvustusest oleks kerge noppida tsitaate vägagi ühismeediasõbralike postituste tegemiseks. „Roboti pealt pead sa inimlikkust nägema“ ja nii edasi. Rääkimata sellest, et Klara-taolised tegelased kinnitavad oma eeskuju varal teistsuguste eluvormide olemisõigust – pole tähtis, et tal on naha asemel metall, silmade asemel sondid, aju asemel arvuti, loeb vaid hing „ja seda võiks meiegi silmas pidada“. Usun, et sellest saaks ühe õige Twitteri-sõbraliku arvustuse.

Ja ometi: ehkki üldiselt nõustun eelnimetatud kõigi inimeste võrdsuse ja vendluse egiidiga, mõjub see tehisolendite puhul naiivselt. Näiteks tekitab ebamugavust Klara pea täielik mõtte- ja tegutsemisvabadus. Ta võib haarata initsiatiivi ja sooritada oma väikesi salamissioone, mida hoiab kõigi eest varjul. Isegi kui tegemist on millegi sedavõrd tühisega nagu „lähen päikeseloojanguks küüni“, näitab see tema kavaldamisvajadust. Klara võib teoses kavandada ja läbi viia koguni vandalismiakti – ehkki ta soovib head, on selle algimpulss religioosne inspiratsioon, mis teeb temast usuterroristi. Kuna Klara on aga oma olekult ingellik, tõeline humaansuse võrdkuju, tema puhul need sündmused ei häiri – või kui, siis ainult hirmu tõttu, et ehk ta jääb vahele.

Mis saab aga siis, kui samad impulsid tekivad kellelgi, keda ei kujutata säärase headuse etalonina? Hulk raamatus esinevaid olukordi ei tohiks olla võimalikud realistlikus maailmas, kus roboti­tootjail on täielik ülevaade ja kontroll oma masinate üle. Sedavõrd keerulise tehnoloogia puhul on mõeldamatu, et polegi mingit instantsi, mis masina valmistaks, seda hooldaks, tekkinud või tekkivaid vigu lapiks ja äärmise vajaduse korral masina maha kannaks. Mõistan, et see oleks viinud raamatus korporatsiooniteema sissetoomiseni ja autor ei tahtnud niisugust lugu, kuivõrd see tõmmanuks tähelepanu Klaralt kui ainulaadselt indiviidilt ja mitte järjekordselt tootelt. Teema nõnda täielik eitamine ja eiramine pole siiski piisav lahendus.

Maailmas, kus korporatsioonid annavad oma parima, et saavutada kontroll inimeste tegude, soovide, otsuste ja kas või alateadvuse üle, mõjub naiivsena mõte, et Klara-taoline ime luuakse ja sel lastakse olla täiesti omapäi. Indiviidina on Klara huvitav lisandus teadusulme tehisentiteetide nimistusse, kuid ta tegutseb romaanimaailmas, kus ei suudeta arvestada temasugustega. Nii jäi hinge kriipima tunne, et raamatu kirjutamisel on ohverdatud tubli annus kainet aru hella südame kasuks. Raamatu üleüldise läbimõelduse, autori suurepärase kirjutusoskuse ja materjali peene valitsemise juures teeb selline vahetuskaup kurvaks, see napsas healt raamatult klassikapotentsiaali.

1 Ulmeentsüklopeediates on küll loetletud terve hulk nobeliste, kelle loomingus leidub mitterealistlikke jooni, ent stilistiline ja programmiline ühisosa žanriulmega on siiski piisavalt väike ja nende autorite looming liiga žanriväline, et need osundused oleks midagi enamat kui äratoomised. Mõneti erandlik ses loetelus on Doris Lessing, kelle sulest pärineb viiest raamatust koosnev sotsioloogilise ulme sari „Canopus Argosel. Arhiivid“, ent see on autori nimekusest hoolimata küllaltki vähetuntud teos ka ulmehuviliste seas. „Canopuse …“ esimene osa „Shikasta“ on tõlgitud ka eesti keelde (tlk Krista Kaer, 2010).

2 Esmakordselt eestikeelsena Loomingu Raamatukogus kogumikus „Kadunud robot“ (tlk Ain Raitviir, 1965).

3 Lähemalt on sellest kirjutanud Enn Tõugu artiklis „Arvutite üliintelligentsuse müüt“ (Sirp 5. I 2018).

4 Samanta Schweblini romaan „Kentukid“ on ilmunud ka eesti keeles (tlk Ruth Sepp, 2020).