Luulesalv – Sofia Lenartovõtši luuletused

SOFIA LENARTOVÕTŠ

Uni

Linn jääb magama.
Öised tuled lendlevad lennukitiiva alt välja,
jaanimardikatest majakestes süttib usk,
et hommikuks on maailm teine,
et elu sünnib jälle algusest,
sest mida muud tal on teha.
Lumi pudeneb paneelmajade katustelt,
justkui meik pärast lava,
kui justkui argiasjana ma vaatan ümmargusest aknast välja.
Võib-olla on uni kui lühike surm,
ja öö sel juhul aeg, mil hinged saavad teispool pilvi kokku,
vahetavad värskeid uudiseid –
sõjast ja kaotustest,
ja võidust, mis päeva võrra lähemale jõudnud.
Kellelegi pihitakse armastust,
kellegagi tuleb hüvasti jätta.
Kuidas mul siin siis uinuda?
Ladvad kriibivad taevaalust lendu,
nende keel justkui sirutuks suudlema.
Keegi on tiiva otsa rippu jäänud,
ei pääsegi sealt.
– Emake, oled see sina? Jõudsin ära oodata, ma teadsin…
Kas saaks nüüd lennata nii, et me iial ei maandu?
Ema hinge hommikul ta ihusse ei naase.

 

Kevadpüha

Vaat kui tore, et ta tuli,
ega olnud valust uhkeks läinud –
õiepungadest ja lehevõrseist,
kui nood külma näpistustest haavusid

jäine kirme vaigistas nad öösel
pungakoorde õied uinusid
külma teki alla magama jäid linnud
põhjatuul kui kirsi kitkus maast

juurdusid me pere aeda
teravaimad libled lenneldes –
laps küll magab, aga
mürsukildest maja jookseb verd

ema magab ka – ta kindlasti,
ei iialgi saa õieks, viljaks enam
maa kui, õielehed südames,
siin õudusest ja hirmust ärkab –

inimesed, loomad, kõrred kisendavad
möirgavad sireenid

oh sa kevad, kevade –
rakett me maja lõhki pildus
oh sa kevad, kevade –
kes süütult tapetud, ei tärka enam

 

***

Tahan kainemeelset rahu, nagu see on sipelgal,
kes vallutab nii kangekaelselt minu küünarnuki tippu,
kartmata sealt alla kukkuda.

Tahan jõudu täis rahu, nagu see on kirikakral,
kes vaatab aina üles päiksesse,
kartmata pea saabuvat sammu.

Tahan kerget, õhulist rahu, nagu see on lehel puul,
kui tuulega ta mängib muretult,
kartmata saabuvat sügist.

Tahan kaalukat rahu, nagu see on õunal,
kui potsab maha oksa pealt,
kartmata veereda jalgade alla.

Tahan ka kihklevat rahu, nagu see on ojal,
kui voolab väsimatult edasi,
kartmata kunagi kuivale jääda.

Tahan aeglast rahu, nagu see on nendel sõnadel,
mis täht tähe järel voolavad
mu pelglikust meelest,
heitlikust meelest,
mis ei lase unelusse unustada end.

Minu meelerahu on läinud,
ära kadunud nagu mänguasi mänguväljakul.
Kui ta leiate,
jätke allajoonitud aadressile –
majalävele, mida ammu olemas pole.

 

***

Kui süda tuksub
pole sõnade virnas
tal kuhugi peituda –
ainult kaduma minna
kui aga süda heliseb
avaneb uks
ka mõtetele rangest koolivormist
sõbraks saamisest
kellelegi varjupaigaks olemisest
kes kordki öelnud sulle on
mu arm
siin on sulle õdus paigake
vatsakese parempoolses kojas
akna taga laulab lind
just samamoodi nagu siis
kui kõik veel algas

 

***

Hirmunud väike tüdruk
läheb laua alla peitu –
pimeduse eest, sõja eest.
Öösel kasvab hirm tas veelgi –
teleriski räägiti sõjast.
Ju see polnud siis päris.

„Ega seda siia kunagi tule,“
ütles ema ikka,
läbirääkimiste laua äärest
tõusmata.

Vanaema ohkas:
„Need paganama punaväelased
piinasid ju vanaisa,
kuna too armastas Ukrainat.
Nagu sirbiga nad lõikasid ta nabanööri läbi,
vasaraga virutasid vastu pead,
ja vedasid ta terve pere Siberisse –
kuna kõik nad armastasid Ukrainat.“

„Seda ei kordu küll enam iial!“ –
imesid uskus see tüdruk, kel hirm.

Selleks aga ongi hirmud,
et saada õudusunenägudeks.
Selleks aga ongi õudusunenäod,
et saada kord reaalsuseks.

Ootan vaid, mil
linna rammetu keha
hingamisaparaadi külge
lülitatakse.
Kontideni
hingan külma.
Vaatan tähti –
samasuguseid, kui kodus mägedes.
Ja vaat ongi kogu rõõm.

Ema õpetas mulle:
„Hirmu ees
tuleb silmad pärani
lahti teha.“
Nüüd ei karda ma enam pimedust.
Pimedus on ustavaim sõbranna.
Pimeduses lõid jumalad maailma.
Pimedusest ka inimene sündis.

Kardan vaid ühte veel:
pärast igat plahvatust,
pärast igat auku asfaltis,
aias, kaevikus või liivas.
Pärast rahva miljonendat surma,
lehka põlevaist kummidest.
Pärast värisevaid käsi ja maad ja aknaklaase,
seinu, lagesid ja põrandaid.
Jumal – kuigi ma sind ei usu –
ära lase meil unustada toimunut.
Ära lase meil jälle unustada.
Mitte kunagi.
Uuesti.

 

SOFIA LENARTOVÕTŠ

Ukraina keelest tõlkinud Mathura