Murdmatu liit

Sirje Oleski „Aegade lugu“ tekitab tahtmise edasi mõtelda ja kirjanike liidu mineviku kohta rohkem teada saada.

MÄRT VÄLJATAGA

Ligi sada aastat on (kodu)eesti kirjanduselu olnud oma kesksete asutuste poolest üsna tsentraliseeritud. Seda saab kujutada kolme ringiga: esiteks kirjandus ise, s.t autorid ja teosed; teiseks kirjanike liit ning kolmandaks selle ajakiri Looming. Need kolm on moodustanud murdmatu liidu – arvatavasti tihedama süsteemi kui muudes väikekultuurides. Sirje Olesk tsiteerib oma raamatus paar korda Paul-Eerik Rummo 1998. aasta lauset selle kohta, et Nõukogude režiim sulatas kirjanduse ja liidu „väga kuuma tulega ja väga kõvasti kokku“. Sulami algained olid aga eestiaegsed ja saadud amalgaam kestab mõnel moel tänini.

Oleski jutustus ENSV Kirjanike Liidust aastatel 1943–1991 räägib seega ühtlasi kogu (kodu)eesti kirjanduselust: olulisemad väitlused, arengusuunad ja nähtused kirjanduses tõusevad esile ka organisatsiooni ajaloos. Isegi nähtustega, millel liiduga otseseost ei olnud – pagulas­kirjandus või omaalgatuslikud almanahhid – pidi liit kuidagi suhestuma.

Raamat seisab laial allikabaasil: liidu juhatuse ja parteiorganisatsiooni protokollid, kirjandustegelaste avaldamata ja avaldatud kirjavahetus, mälestused ja ajaloouurimused. Läbi viie aastakümne laiuvat ainet valitseb autor kindla käega, oskab selles hoida mõõtu, proportsioone ja hinnangute tasakaalu ning valdab jutustamistempot. Enam-vähem kümnendipikkusi ajajärke puudutavad peatükid liigenduvad kirjanduslike vaidluste, juhatuses ja parteialgorganisatsioonis käsitletud küsimuste, kirjastamist ja klassikat puudutavate teemade järgi. Peatutakse tsensuuril, välissuhtlusel, kontaktidel pagulaste ja noortega. Võtmetegelastest on omaette kastides portreeartiklid. Suhteliselt õhuke ülevaade ei jäta ülelibisemise ega detailidesse takerdumise muljet. Tekstis, millesse toovad vaheldust isiklikud mälestused, nükked ja oletused, on välditud akadeemilistes hilissotsialismiuuringutes juurdunud žargooni kirjandusväljadest ja vastupanu­diskursustest. „Aegade lugu“ on saadud esseistikaauhinda igati väärt.^*

Mõni lugeja on juba kurtnud kongresside ja juhatuste loendite üksluisuse üle, aga ega organisatsiooni ajaloole olekski saanud anda seiklusromaani kuju. Nagu hea raamatu puhul ikka, tõstatab see küsimusi, tekitab tahtmise edasi mõtelda ja rohkem teada saada. Küsimused puudutavad ühelt poolt seda, mis jääb Sirje Oleski pilgu alt madalamale, liidu olmelist argipäeva, ja teiselt poolt seda, mis jääb kõrgemale, kirjanike liidu kohta nõukogude tegelikkuse suures pildis.

„Suunised saadi Moskvast“?

1943. aasta oktoobris Moskvas loodud Eesti Nõukogude Kirjanike Liit, hiljem ENSV Kirjanike Liit, oma põlvnemist 1922. aastal loodud Eesti Kirjanikkude Liidust ei tunnistanud. Kui ta seda 1988. aastal tunnistama hakkas, sai organisatsioon ka oma praeguse nime, Eesti Kirjanike Liit. Eesti- ja Nõukogude-aegse liidu järjepidevust jäid siiski kohe kandma nii mõnedki tähtsad tegelased: asutajad Barbarus, Semper, Andresen, Jakobson, Alle ning sõja lõpul liitu arvatud Eesti-aegsed autorid, kes olid Saksa ajal kodumaale jäänud. Olesk spekuleerib selle üle, kuidas Nigol Andreseni ja August Jakobsoni tüli markeeris Eesti parteijuhtide Karotamme ja Käbini vastuolu, nood omakorda kuulunud vastavalt Ždanovi ja Malenkovi leeri. 1940ndatel, nn järel-Eesti ajal, ei saanud isegi kaasajooksmisvalmid eesti kirjanikud, näiteks Paul Viiding ja Paul Rummo, sugugi aru sellest, mida võim neilt täpselt ootab. Nad jätsid romaanivõistlusel Hans Leberechti „Valguse Koordis“ auhinnata! Alles siis, kui Stalin isiklikult oli teost Karotammele kiitnud, hakati selle tähtsust mõistma (lk 72–74). See episood kinnitab Boris Groysi jt teooriat, et klassikalise sotsrealismi põhisisuks oligi Stalini soovide äraaimamine. Neil, kes elasid Kremlist kaugemal, kulges see algul vaevaliselt.

Raamat juhatab meid läbi 1950. aasta suurpuhastuste, mille käigus paljud heideti liidust välja ja saadeti vangi, mida kõik üle ei elanud. Ennast juba võimu lähedale sisse seadnud kirjanikud-kriitikud nahutasid edaspidigi uustulnukaid – eriti kui nood tulid tagasi Siberist ja söandasid kirjutada kas apoliitilises või kahemõttelises võtmes. Esile tõusevad mitmesugused isiklikud vahekorrad ja muundumised Saulustest Paulusteks, mõnikord ka tagasi Saulusteks. Mõni stalinistlik tümitaja leebus, isegi kahetses ja sai tümitatult andeks – tundub, et näiteks Beekman Kaalepilt või Remmelgas Krossilt. Teised ei arenenud, kirjutasid elu lõpuni EKP-le ja Moskvasse kaebekirju vabameelsete tendentside peale. Sääraste pahalastena figureerivad Endel Sõgel ja Ants Saar, kes kumbki kirjanik polnudki. Pikki aastaid oli liidu fassaadkujuks Juhan Smuul, kuid ülevaatest paistavad määravamate tegelastena Paul Kuusberg ja Vladimir Beekman, vastandliku isikutüübiga andekad romaanikirjanikud. Miks noorkommunistidel viimaks 1983. aastal Kuusbergi-Remmelga valitsemine üle viskas ja nad palusid kõrgematelt võimudelt esimeheks Beekmanit – see on jäänud siiani salapäraseks.

„Aegade loos“ kordub refräänina fraas „suunised saadi Moskvast“ (lk 131, 192, 251). Aga mida see täpsemalt tähendab? ENSV Kirjanike Liit kuulus koos teiste loomeliitudega 1930ndatel Stalini rajatud NSV Liidu loomeliitude süsteemi. ENSV Kirjanike Liidu liikmed kuulusid ühtlasi NSV Liidu Kirjanike Liitu: Eesti liidul oli Moskvas oma „kuraator“, Eesti autorid said kasutada NSV Liidu kirjanike puhkekodusid Krimmis ja mujal. Aga raamatust ei paista, et Moskva liit oleks Eesti liidule suuniseid jaganud. Stalini ajal selgemaid, hiljem umbmäärasemaid vihjeid jagas pigem bolševike partei, millel oli liidus oma rakuke. Võib-olla jäidki sidemed Moskvaga ja „suure kodumaaga“ ENSV kirjanike organisatsioonis tühisteks. Levinud legendi järgi eristanud eestlasi – võrreldes näiteks lätlastega – Nõukogude ajal pööratus sissepoole: erinevalt tsaariajast enam impeeriumi pealinnas karjääri teha ei tahetud.

Muidugi, kui Stalini ajal ilmusid keskkomitee otsused ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta, tuli neid arutada ja analoogilisi hukkamõistuprotseduure korrata ka Eestis: leida üles omad Ahmatovad, Zoštšenkod ja Sosjurad, dekadendid, kosmopoliidid ja natsionalistid. Karikatuurne patuoinas kujundati Andresenist, kes mürgitanud kõiki oma kuratliku mõjuga. Aga kui Hruštšovi ajal mõisteti hukka Pasternak, tuli küll kaasa ulguda, aga eesti Pasternakke leiutada polnud tarvis. Brežnevi-aegne NLKP keskkomitee tegi otsuseid, mis puudutasid küll kriitikat, küll tööd loomingulise noorsooga. Aga need sisaldasid nii üldsõnalist mula, et suuniseid oli sealt raske hea tahtmisegi korral võtta. Neid kasutati ettekäändena, et korraldada arutelusid (kas süüa pakuti?), survestada kirjastusi, võidelda välja raha ja töökohti. Leheküljel 192 öeldakse „üha rohkem hakati loomingulisi liite juhtima parteiliste otsustega“, aga lehekülg hiljem korratakse poolehoiuga Boris Bernsteini väidet, et neid suuniseid ei märganud keegi. Kuidas siis tegelikult oli? Võib-olla on asi parameetrite erinevuses: elu üldised kontuurid määras ära Moskva, aga nendega ette antud piiride sisustamisel askeldati oma äranägemist mööda? Enamiku tagurlikke samme kirjanduse vallas aga astusid kohalikud pugejad omal algatusel.

Delikaatne käsitlus

Perioodi 1943–1991 mahub paatosetüübi poolest mitu ajastut. Stalinismi aeg kestis vähemalt 1957. aastani, edasi jätkus nn hilis-Nõukogude aeg. Kumbki neist jaguneb omakorda: esimene järel-Eesti ajaks, kui kommunismimasin polnud veel hoogu sisse saanud, ning kõrgstalinismiks, mille märke võib leida veel hilisemas Niidu, Kaalepi, Krossi ja Oskar Kruusi materdamises. Hilis-Nõukogude aeg jaguneb lapsikuse faasiks („kuldseteks kuuekümnendateks“), mis kestis 1970ndate alguseni, ja sealt edasi täiskasvanumaks-küünilisemaks faasiks.

Sellest, et Nõukogude võim pakkus loomeliitude liikmetele privileege ja soodustusi, on saanud käibetõde. Kahjuks „Aegade lugu“ seda teemat peaaegu ei puudutagi – pigem vist delikaatsusest kui allikate puudusest. Usun, et liidu protokollide ja muude paberite põhjal annaks luua rikkalikuma pildi. Kortereid, autoostulube, välisreisituusikud või Kuku klubi pääsetki liit ju ometi vahendas – ja mitte ainult kõige ülemisele ladvikule, kuhu parteilaste kõrval kuulusid autoriteetsed „parteitud tegusad kirjanikud“ (lk 284). Kui keegi toidu­ahela tipus sai parema korteri, liikus mõni boheemlikum tegelane temast vabanenud pinnale. Vähemalt folkloori on jäänud selle kohta jälgi ja vaevalt need dokumentidestki puuduvad.

Võib-olla seetõttu, et Olesk peab ENSV Kirjanike Liitu kokkuvõttes „ideoloogiliseks organisatsiooniks“ (lk 282), ta madalale olmetasandile ei lasku. Ka liidu aparaadi igapäevatööst suurte ürituste vahepeal raamatust kuigi tihedat ettekujutust ei saa. Kas Harju ja Õpetaja tänava kontorites käidi iga päev tööl? Mida seal tehti? Kas joodi kohvi, tähistati sünnipäevi, võeti koos napsu? Kelle käest pidi liit nõutama oma ettevõtmiste jaoks raha, kas partei keskkomiteelt, rajooni parteikomiteelt, täitevkomiteelt, ministrite nõukogult? (Lk 42 on trükitud ära Jaan Kärneri ja Oskar Urgarti allkirjaga palve ENSV kaubanduse rahvakomissarile eraldada 1944. aasta novembris toimunud „tagalast“ naasnud ja Eestisse jäänud kirjanike tutvumis­õhtuks 35 kg kartulit, 20 liitrit viina, 5 kg kompvekke ja muud head-paremat.) Stalini ajab paistis liidu ametnike seas olnud suureks probleemiks joomine (Eduard Männik, August Alle, Magnus Mälk jt), parteiorganisatsioonis arutati ka abieluprobleeme (Ita Saks-Smuul-Vaarandi).

Omal algatusel kirjanike liitu pürgimist kuni Nõukogude aja lõpuni ei sallitud. Hans Luik, kes 1968. aastal seda etiketti rikkus, pidi jääma kuni 1974. aastani ootele. Huvitav oleks teada, kui paljud liidu liikmed said endale lubada vabakutselisust. Selgesti ilmneb parteilaste osakaalu pidev langus liikmeskonnas. Näib, et pärast 1954. aastat liidust enam kedagi välja ei visatud. (Lisas esitatud nimekirjade põhjal paistab kummalise erandina Richard Alekõrre väljaheitmine 1961. aastal.) Viimastel aastakümnetel osutas liit pahandustesse sattunutele pigem abi.

ENSV Kirjanike Liidu lõpukümnendil käisid liidu sekretäri kohad sõbralikult käest kätte. Sellest ajast saan tuua kaks isiklikku anekdooti liidu inimnäolise külje ja üritatud väikeste heategude kohta. 1983. aastal, mil seisis ees ülikooli esimeselt kursuselt sõjaväkke saatmine, käis tollal sekretäri kohta pidanud Paul-Eerik Rummo välja plaani hankida mulle liidu kaudu tõlkijakoolitusstipendium sotsialistlikku Jugoslaaviasse. Arutasime teemat Humala õllekas Paul-Eeriku ja Peeter Oleskiga, kes resümeeris: „Mina eelistaksin küll Jugoslaaviat Nõukogude armeele“. Kui ma kaks aastat hiljem siiski juba armees olin, tuli Paul-Eerik välja mõttega kutsuda mind liidu blanketti kasutades teenistuspuhkusele. Nii saabuski väeossa Vladimir Beekmani allkirjaga kriitpaberil venekeelne dokument, mis teatas Tallinnas toimuvast rahvusvahelisest konverentsist „Kunstiline tõlge ja tõlkija internatsionaalne kohus“, millest reamees Väljataga osavõtt on äärmiselt möödapääsmatu. Kirja menetleti täie tõsidusega, enne kui saadeti vastus, et seoses õppustega Väljatagat puhkusele lasta ei saa. Ajastule iseloomulikult olid mõlemad sündmused – nii konverents kui ka õppus – fiktiivsed.

Need lood illustreerivad ühtlasi liidu mõjuvõimu piire. Piirid tulevad ilmsiks ka sellest, kuidas pidevast pressingust hoolimata ei suudetud kirjastust Eesti Raamat paremini tööle panna – eriti pärast Aksel Tamme kõrvaldamist peatoimetaja kohalt. Kirjastuse töötajad said oma laiskuse õigustuseks pugeda alati paberipuuduse ja müstifitseeritud kõrgemapoolse tsensuuri taha.

„Aegade loo“ kohta Keeles ja Kirjanduses nürivõitu arvustuse avaldanud Olaf Mertelsmann märgib üldistavalt: „Kirjanike jaoks oli nõukogude kirjanike liitu astumise oluline ajend avaldamisvõimalusega kaasnev teenimisvõimalus. Kirjanike liidu liikmetel oli nimelt võimalus saada tulusaid honorare, ilma liikmestaatuseta olnuks see keeruline. Sellest tulenevalt oli ka liidust väljaheitmine nii valus.“ Niisugust ilma ajamäärusteta ja tõenditeta juttu on raske hinnata. Oleski raamatust selgub, et veel 1960ndate algul arutati avaldamisele minevad raamatud tõepoolest liidus enne läbi, sest need pidid pälvima seal heakskiidu. Hiljem avaldas kirjastus sageli ka autoreid, kes liitu ei kuulunud. (Ja väljaheitmist pärast Stalini aega liidus ei praktiseeritudki.) Kas leidub andmeid, et kirjanikel, kes liitu ei kuulunud (Ilmi Kollast kuni Endla Tegova ja Silver Annikoni), olnuksid honorarid märkimisväärselt väiksemad kui liidu liikmetel?

Peenhäälestatud aurusurveregulaator

Kui suure pildi juurde tulla, siis oli 1922. aastal loodud moodustisel Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit omapärane rahvuspoliitika. Õigemini, selles aeti eri aegadel ja ka ühel ajal korraga mitut poliitikat. Seetõttu on moodustist kirjeldatud täiesti vastandlikult. Levinud arusaamise järgi olnud ametlik internatsionalism ja rahvaste sõprus kõigest loosung, millega teha suitsukatet tegelikele venestamisplaanidele või kavadele sulatada kokku üks nõukogude rahvas. Seevastu Yuri Slezkine on klassikalises essees NSV Liidust kui ühiskorterist kirjeldanud seda riiki „etnofiilse“ moodustisena (Vikerkaar 2012, nr 10–12). Kui venestamine, vähemuskeelte ja etniliste iseärasuste kaotamine NSV Liidu territooriumilt olnuks bolševike juhtkonna siht, oleks see suudetud ka ellu viia. Sel juhul meid, eestlasi, praegu ei oleks või vähemalt ei räägiks me eesti keelt.

Praegu näiteks üritataksegi Ukrainas puhtakujulist genotsiidi, ühe rahva hävitamist. Siin-seal, sh Ukrainas 1930ndatel, tegid bolševikud sellesarnaseid katseid, aga üldiselt neil genotsiidiga kiiret ei olnud. Nende seas konkureeris kaks-kolm suundumust: internatsionalistlik ja etnofiilne (avalikult) ning suurvenelik (varjatumalt). Bolševike riigi rajajad eesotsas Leniniga olid ju kõike (suur)venelikku jälestanud ja see pärand elas NSV Liidus lõpuni edasi.

Niisiis see, et pärast võitu Teises maailmasõjas ei asunud bolševikud eesti keelt ja kultuuri likvideerima, ei tulnud ainult sõjaväsimusest ja nõrkusest, vaid ka tahtmise puudumisest. Likvideerimisele kuulusid küll teatavad klassid ja kümned tuhanded üksikisikud, kuid mitte rahvus. Ideaalpildis pidi NSVL kujutama endast 14–15 „sisult sotsialistliku, vormilt rahvusliku“ planeediga päikesesüsteemi. Sedamööda, kuidas „sotsialistlik sisu“ ja „kommunistlik tulevik“ 1960. ja 1970. aastatel hägustusid hoolekanderiigiks ja karjerismiks, jäi domineerima „rahvuslik vorm“ – eriti Baltimaadel, kus sel ajaloolised juured sügavamad. Režiimi lõpukümnendite kliimat on Slezkine iseloomustanud nii: „.. kui poliitikud pidid mängima rangete aparaadireeglite järgi, siis rahvusliku intelligentsi peamiseks funktsiooniks oligi rahvuskultuuri tootmine. Tsensuur seadis võimalustele piirid, kuid kultuur­treegerlust kui niisugust pidasid legitiimseks nii parteilised sponsorid kui kohalikud tarbijad. Rahvuslik intelligents koosnes professionaalsetest ajaloolastest, filoloogidest ja literaatidest, kes [—] andsid välja mitmeköitelisi rahvusajalugusid, ehitasid rahvuslikke genealoogiaid, puhastasid rahvuslikke keeli, säilitasid rahvuslikke aardeid ning kurtsid rahvusliku mineviku kadumise üle.“

Kollektiivse identiteedi väljendamise kõrval toimis kultuur ka auru väljalaskmise ventiilina, kuhu suunata ühiskonnas kogunevad pinged: pinged ideaalse ja reaalse, vana ja uue, eestlase ja venelase, tõe ja vale, haritlase, töölise ja kolhoositari, mehe ja naise vahel. Võimukandjate seisukohalt jäi muidugi püsima oht, et kultuur ei lase ainult riigivastaseid mürgiaure süsteemist ohutult välja, vaid toodab neid ise juurde. Ühe peenhäälestatud aurusurveregulaatorina toimis küllap ka ENSV Kirjanike Liit.

* Olgu joone all mainitud paar silmajäänud näpuviga või küsitavust. Kas on vähimatki põhjust kahelda Barbaruse enesetapus (lk 25)? Aimée Beekmani loomingulise kõrgaja paigutamine aastatesse 1960–1970 (lk 198) on eksitav, küllap on mõeldud 1960. ja 1970. aastaid. Lk 216 võib „40 kirjale“ allakirjutanud kirjandusinimeste loetelust jääda vale mulje, nagu nad kõik olnuksid tollal juba liidu liikmed. Foto all, mis kujutab Joel Sanga, Juhan Viidingut ja Mati Unti suitsunurgas, peaks tõenäoselt olema hilisem aastaarv kui 1976 (lk 248). Mihkel Looduse surma-aasta on märgitud tervelt 30 aastat varasemaks kui õige (lk 289).