„Olen teie juures nagu seminaris“

Marie Underi ja Ivar Ivaski kirjavahetuses on julgust ja omaaegset mõõtkava, päevakajalisust ja kultuuripoliitikat. Eeskätt näitab see ruumi ja võimaluste loomist kasinate olude kiuste.

AIJA SAKOVA

2023. aasta lõpus ilmus Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastuses „Litteraria“ sarjas Ivar Ivaski (1927–1992) ja Marie Underi (1883–1980) kirjavahetus, täpsemalt, selle 22 aastat kestnud kirjasõpruse esimesed aastad. Raamat on digitaalsel kujul kättesaadav ka kirjandusmuuseumi veebisaidil.1

Kirjavahetus sai alguse pärast kohtumist Stockholmis 1957. aasta suvel. Esimese kirja läkitas Ivar Ivask Marie Underile sama aasta oktoobris. Eesti-läti päritolu, Saksamaal Marburgis ülikoolihariduse saanud kirjandusteadlane ja luuletaja oli sel ajal 29aastane ning elas USAs Northfieldis, kuhu jäi peaaegu kogu eluks. Marie Under oli sellal 74aastane ja elas eksiilis Stockholmis. Kirjavahetus kestis 1979. aastani, pea Underi elu lõpuni. Kokku säilitakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis üle 550 vastastikku vahetatud kirja. Võrdluseks võib tuua Ivaski enam-vähem samas ajavahemikus ehk aastatel 1957–1981 aset leidnud kirjavahetuse kirjandusteadlase Ants Orasega (1900–1982): 201 kirja, mis on raamatuna ilmunud juba 1997. aastal.2

Rahvusvahelises võrdluses meenub kohe saksakeelsete, holokausti üle elanud luuletajate Paul Celani (1920–1970) ja Nelly Sachsi (1891–1970) kirjavahetus3, mis sai alguse 1954. aastal, kui toona 34aastane Celan elas eksiilis Pariisis ning 63aastane Sachs oli maapaos Stockholmis. Nende kirjavahetus muutus järjepidevaks ja intensiivistus samuti alates 1957. aastast ning kestis nende mõlema surmani 1970. aastal. Uurijad on Celani ja Sachsi kirjavahetust kirjeldanud poeetilise õe-venna suhtena ning ühe olulisema kirjandusliku kirjavahetusena kahe silmapaistva XX sajandi poeedi vahel.4 See on dialoog ja hingesugulus kirjades, milles kirjanikud kohtuvad „oma isiklike kogemuste ja ka juudi rahva saatuse kaudu: nende vahel tekib dialoogiline sõrestik, see, mida Celan ehk pidas silmas oma luuletuses „Sprachgitter“ („Kõnesõrestik“)“.5

Ka Ivar Ivaski ja Marie Underi kirjavahetust võiks kirjeldada kui hingesugulust ja poeetilist kõnesõrestikku. Kohe tuleb aga täiendada, et sellesse kirjavahetusse on kaasatud nende abikaasad Astrid Ivask (1926–2015) ning Artur Adson (1889–1977). Kui Astrid esineb mõne üksiku kirjaga ja on rohkem tervituste saatja rollis, siis Adsoni ja Ivaski vahel on täiesti iseseisev, Underi ja Ivaski kirjavahetusega paralleelne suhtlus. Sageli saadab Ivask üheaegselt kirja nii Underile kui ka Adsonile.

1950. aastad on Euroopa kirjanduselus elav kirjanduslike võrgustike ja suhtluste aeg, nii ka sealpool raudset eesriiet tegutsevatele eesti autoritele: näiteks jääb 1951. aastasse Ilmar Laabani esmakohtumine Paul Celaniga Pariisis, 1950. aastal asutatakse kultuuriajakiri Tulimuld jne. 1957. aastal võtsid Ivar ja Astrid Ivask ette Euroopa-reisi, mille järel saigi alguse Ivaski ja Underi kirjavahetus. Samal aastal sai alguse ka Ivaski ja Orase kirjavahetus ning Ivar Grünthali eestvedamisel hakkas ilmuma kultuuriajakiri Mana.

Kultuurikorraldus kirjades

Ivaski ja Underi kirjavahetuse keskmes on mitu teemat: Underi luuletuste koondkogu ettevalmistamine seoses tema läheneva 75. sünnipäevaga 1958. aasta märtsis ning teose tarbeks graafilise lehe tellimine Austria kunstnikult Oskar Kokoschkalt (1886–1980); läti luuletaja Aleksandrs Čaksi (1901–1950) luule ning hiljem ka leedu luuletaja Henrikas Radauskase (1910–1970) luule vahendamine eesti keelde; Ivaski enda saksakeelse luule tõlkimine eesti keelde; arutelud Boriss Pasternaki (1890–1960) loomingu üle seoses eelaimusega, et just temast võib saada järgmine Nobeli auhinna laureaat; õpetaja ja õpilase suhe, arutelu loetu üle jpm.

Ivaski ja Adsoni kirjavahetuse keskmes on ühelt poolt arutelu Adsoni raamatute üle, teisalt Ivaski palved, et Adson aitaks tal täiendada tema eesti kirjanduse kogu puuduvate teostega. Äärmiselt huvitav on jälgida ka Ivaski ettepanekuid, kuidas tõhusamalt kanoniseerida Marie Underi loomingut. Nii on Ivask see, kes nõudvalt uurib, kas Adson juba koostab Underi tõlkeluule kogumikku, ning palub Adsonil üles märkida Underi luuletuste valmimisajad. Samuti leiame kirjavahetusest idee helindada Underit lugemas iseenda luulet.

1957. aasta lõpus, kui Underi juubelikogumiku ettevalmistused on täies hoos, viibib parajasti USAs Oskar Kokoschka. Ivask, kes Kokoschkaga lähedalt lävib, tutvustab talle Underi loomingut, mis puudutab kunstnikku sügavalt: „.. mu süda kiindus sellest silmapilgust, kui näitasite mulle esmakordselt tema värsse, milledes riimuvad silm, huuled ja südamelöök; (ta) uuendas minus ja samuti puhastas mu loomulikku kalduvust andumiseks maailmale, mis muutub inimlikuks ainult, kui andutakse sellele iga koega, mis on meis elav. Mitme aasta järele lugesin esmakordselt jälle luuletusi ja ma lugesin ette oma abikaasale seda, mida see kirglik poetess on kirjutand, sest ma tahtsin oma vaimustust Oldaga jagada. Marie Under, kelle luuletus „Sõit hommikusse“ on nii võrratu, ta ei kao, nagu ei kao see üllas rahvas, kes säilitab oma hinge barbaarsel ajal.“6

Hiljem kirjutab Kokoschka ka Underile endale ning kõrvutab eesti luuletajat Georg Trakliga, kelle järel Under olla järgmine, kes on suutnud Kokoschka südant samal moel liigutada.

Austria kunstniku Oskar Kokoschka illustratsioon Marie Underi luuletuste koondkogule. Sulejoonistuse repro ajakirjas Mana (1958, nr 4).

Kuvatõmmis/Digar

Kokoshka meeleliigutusest innustunult teeb Ivask Underile ettepaneku paluda Austria kunstnikult Underi valmivasse koondkogusse graafiline leht. Kokoschka jääb nõusse ning saadabki märtsis illustratsiooni teele. See on ära trükitud ka 1958. aasta Mana neljandas numbris, kus Ivask avab Kokoschka kiindumust Underi loomingusse, näitab ning loob seoseid eesti luuletaja ja Austria kunstniku vahel.7

Kokoscha on sel ajal maailmanimi: 1950. aastatel toimusid mitmed tema loomingu retrospektiivsed näitused, ta pälvis Austria riikliku tunnustuse. Ivask nimetab teda Paul Klee ja Max Beckmanni kõrval kolmanda moodsa maalijana, kes on saksakeelsel kultuurialal saavutanud maailmakuulsuse.8 Mõistagi oli see suur au, et Kokoschka oli valmis Underi raamatule originaalgraafikat looma, ehkki etteantud ajaraam oli kitsas. Mure Kokoschka saadetise päralejõudmise pärast on Underi ja Ivaski toonases kirjavahetuses läbiv: kokku esineb Oskar Kokoschka nimi seal koguni 104 korral (koos joonealuste märkustega 117 korral). Paraku jääbki Kokoschka sulejoonistus illustreerima vaid väikest osa „Kogutud luuletuste“ tiraažist – kui pilt viimaks saabub, on suurem osa juba valmis.

Luule tõlkimine

Mana 1958. aasta kolmandas numbris ilmus Ivaski käsitlus läti luuletaja Aleksandrs Čaksi (Tšaksi) poeemist „Elu“ ja ühtlasi Underi vahendusel poeemi tõlge eesti keelde.9 Sellele eelneb põhjalik analüüs: Under jagab Ivaskiga oma tõlkeid ning palub tema tagasisidet, mida Ivask ka üsna otsekoheselt jagab. Toimub tõeline tõlkedialoog.

1958. aasta alguses kirjutab Under Ivaskile: „Teie rahulolu mu Čaksi tõlgetega on mulle ka suureks rõõmuks! Tänan Teid kahel käel ja täiesti soojast, erutetud südamest“ (lk 39).

Veebruari alguses kommenteerib Ivask Underi järgmisi Čaksi tõlkeid ja ei häbene ka lisada kriitilisi märkusi: „Ainulaadselt õnnestund on Teil luuleliselt kõige tihedam osa – „Elu IV“. Selles kurvastab mind ainult üks tõik – et Teile ei tulnud meelde täpsem lahendus lõpmata karmile ridale –: „Paluseente kuld kumab siniselt pimeduses“ („Seente kuld sinab pimeduses“ isegi oleks lähem algupärandile, kuid siis oleks uus riim tarvilik). Kas mõtlesite ehk uuele selle rida kujundusele? Praegune „paluseeni kus kuldseid näeb“ on liiga vähe keskendet, langeb välja poeemi pingest“ (lk 68-69).

Samal ajal palub Under, et Ivask annaks poeemi eessõnas teada Čaksi „rütmi ja riimide ebareeglipärasusest, mis ehk muidu pandakse ainult minu arvele“ (lk 71).

Edasi tõlgitakse ühiste jõududega, teisisõnu sõnasõnaliste tõlgete kaudu ka valik leedu luuletaja Radauskase loomingut eesti keelde. Ivaski artikkel Radauskasest koos Underi tõlgetega ilmub 1959. aasta esimeses Mana numbris.10

Teiste autorite tõlkimise ja vahendamise kõrval on Underi ja Ivaski kirjavahetust läbiv teema ka Ivaski enda saksakeelsete luuletuste tõlkimine eesti keelde. Ivask on andnud luuletusi Underile lugeda ja Under on veendunud, et need peaksid olema eesti keeles kättesaadavad. Ta küll julgustab korduvalt Ivaskit tema loomingut ise tõlkima, kuid on siiski valmis selle ka enda peale võtma. Ivask väidab, et ta eesti keele taju pole piisavalt tugev, et ise oma tekste tõlkida, kuid ilmselt on talle ka meeltmööda, et just Marie Under tema luulet tõlgib.

Ka siin saadab Ivask julgelt tagasi­sidet, misjärel ta ise muretsema hakkab, et ehk on ta olnud liiga otsekohene. Ta kirjutab Adsonile, kui Under pikemalt vaikib: „Loodan, et pr. Under ei pahandunud mu ettepanekute pärast – tema minu värsside tõlkede puhul. Kui aga tulemused on juba nii vaimustavad, just siis hakkab mõni pisiasi siin-sääl silma… Ma ei ole kindlasti tänamatu! Olen sügavalt tänulik kõige selle helduse eest, mis tuleb Teilt mõlemalt kirjade ja tõlkede näol!“ (lk 80-81).

Seepeale vastab Under: „Ärge muretsege, nagu oleksite mulle liiga teinud oma märkustega! Olen rõõmus, kui seetõttu tõlked paremaks muutuvad. Kahju ainult, et ma ikka veel neis takerdun ega pole suutnud õiget lahendust leida. Pean katsuma veidi paremini magama õppida, et värskemat pääd omada“ (lk 83).

Eesti keeles hakkab Ivask luuletama aga alles pärast 1958. aasta suve, mille tema ja Astrid veedavad Soomes Punkaharjul. Soome suve jooksul omandab ka Astrid oma esmase eesti keele oskuse.

Teineteiselt õppimine

Luuletõlkimise kõrval on kirjavahetuses kõne all ka õpilase ja õpetaja suhte küsimus – kes keda õpetab, kui üldse? Under nimetab end Ivaski õpilaseks, kuna viimane vahendab Underile kaasaegset maailmakirjandust, annab lugemissoovitusi ja saadab raamatuid. Ivask ei varja, et teda huvitab dialoog ja ta tahab arutleda talle huvitavate autorite loomingu üle.

Under kirjutab Ivaskile: „Nii olen sattund oma endisest peaaegu kloostrielust mingisse keerisesse, mis mulle pole võimaldand (pean silmad häbis maha lööma!) Teid veel korralikult tänada kõige helduse eest, mis mulle „tolleks“ päevaks ja nüüd üha pidevalt osaks saab. Ja milline hulk Teie huvitavaid kirju ootab vastamist!… Need toidavad mind kestvalt kirjandus-kunstiliste probleemidega – olen Teie juures nagu seminaris. Näen, et Teis põleb sama kirg luulele nagu minuski“ (lk 134).

Ivask vastab: „Ärge ometi ütelge, et olete minu juures nagu „seminaris“! Kui häbistav minule, kes võin ainult olla Teie õpilaseks, iialgi mitte õpetajaks. [—] Mis puutub aga tõlkimisse, siis ärgu olgu mu saadetised Teie süümele raskustavad: loege, mõtelge neile stroofidele ja kui suvel ehk sügisel on mahti ja lusti – eestindage midagi! Ja kui seegi ei juhtu, olete võib-olla veidi ergutust saanud oma enda muusile ja rõõmuraasukest oma „kloostrielus“ – rohkem pole tarviski“ (lk 138).

Selles kirjavahetuses on julgust ja omaaegset mõõtkava, päevakajalisust ja kultuuripoliitikat. Eeskätt näitab see ruumi ja võimaluste loomist kasinate olude kiuste. Ivask tegutseb kultuurielus justnagu lavastaja: ta võimaldab midagi, ta loob õiged tingimused ja seosed millegi erilise sünniks.

1 https://www.kirmus.ee/et/teadus/e-litteraria/litteraria-28

2 Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirja­­vahetus 1957–1981. Koost Sirje Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, 1997.

3 Saksa keeles: Paul Celan, Nelly Sachs, Briefwechsel. Koost Barbara Wiedemann. Suhrkamp, 1996. Inglise keeles: Paul Celan, Nelly Sachs, Correspondence. Tlk Christopher Clark. Sheep Meadow Press, 1998.

4 Felstiner, John, Introduction. Rmt: Paul Celan, Nelly Sachs, Correspondence, lk vii–xiii.

5 Tiina Ann Kirss, Aija Sakova, Ilmar Laabani (luule)dialoog Paul Celani ja Nelly Sachsiga. – Methis 2022, nr 29, lk 57.

6 Ivar Ivask, Oskar Kokoschka illustreerib Marie Underit. – Mana 1958, nr 4, lk 39.

7 Samas, lk 37.

8 Samas, lk 36.

9 Ivar Ivask, Aleksandrs Tšaksi poeem „Elu“ ja selle koht läti luules. – Mana 1958, nr 3, lk 1–5; Aleksandrs Tšaks, Elu. Tlk Marie Under. – Mana, 1958, nr 3, lk 6–11.

10 Ivar Ivask, Kaasaegne leedu luuletaja Henrikas Radauskas. – Mana 1959, nr 1, lk 3–8; Henrikas Radauskas, Seitse luuletust. Tlk Marie Under. – Mana 1959, nr 1, lk 8–10.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht