Päevik 6

Mis asi see on, mis on otsa ja ääreta ja iseenda sees paigal? Mida peaks kriitik endale teadvustama? Kus asub parim kohvik? Vastused leiate Anti Saare päevikust.

ANTI SAAR

Kirjanikul ja tõlkijal Anti Saarel on juba mitu aastat olnud käsil isevärki päevikuprojekt. Selle päeviku puhul teatab mõne väljaande toimetaja talle iga päev kindlal kellaajal ühe nimisõna, mille kohta tuleb 15 minuti jooksul kirja panna, mis selle sõnaga esimesena seondub. Suhtluskanalina kasutatakse Facebooki Messengeri, mis tagab ajapiirangust kinnipidamise. Sissekannete hilisem toimetamine pole lubatud, parandada võib ainult õigekirjavigu. Siit tulevad Sirbi pakutud sõnad ning Anti Saare reaktsioonid. Head lugemist! – Toim.

SIRP

Sirp. Instrument manuaalseks vilja­koristuseks, kui barbaarne ja võõras on see mulle lapsest saadik tundunud. Pajupilligi ei lubata vesta noateraga enda kaitsetu ihu poole, seal aga saadetakse brigaad naisi – miks just naisi? – põllule, kõigil sirbid vööl ja andku aga minna: samm edasi, vihk viljapäid pihku ja säuhti sirbiga oma kõhu suunas. Kindel vabasurm, kui kõrs piisavalt puitunud pole. Kui palju elusid, kui palju stigmasid! Raske tööpäev on selja taga. Naised sätivad õhtule. Põlluserval kohtavad Brigadiri. Brigadir ei usu, et naised on korralikult tööd teinud, nõuab tunnistust. Säh, seltsimees, rebivad naised särgi eest lahti. Ja uskmatu brigadir torkab näpu otse värskesse sirbihaava.

Vormi poolest on sirp muidugi ilus: elegantne parabool, tera piiravate kõverate koondumine lõpmatuses – kahtlemata progressiivne kujund. Ka Vera Muhhina jõuline kolhoositar sirutab sirpi otse kosmose ja taevatähtede suunas. Ja kui seda sõna veel korrutada, tuleb välja – nagu enamasti –, et ta lõikab hästi ka onomatopoeetiliselt.

TUUMAPOMM

Need paar tähesõdade aastat, mis jäid minu kooliaega, õnnestus mul endale hankida ka korralik psühhotrauma tuumapommi ainetel. Esmaspäeviti oli kino: kõik algklassid kultuurimajja, suure valge lina ette multikaid, pioneeri­filme ja kord kuus ka mõnd heroilist sõjafilmi vaatama. Mäletan konkreetselt ühte apokalüptilist lugu tuumapommiplahvatusest. Mäletan kuulsat stendidelt nähtud tuumaseent, surnukehi valgel linal valgete linade all, millegipärast ka üht vanameest hobusega, kelle tundsin hiljem ära Picasso „Guernica“ pealt. Hobune vist ongi kõige dramaatilisem sõjafiguur. Tahad mõjuvat sõjafilmi, näita hobuse agooniat. Ja kui siis veel järgmisel päeval tsiviilkaitsetunnis kogu klass, marlimaskid ees, õhuhäirega varjendisse nr 2 kamandati ning õppeala­juhataja hoopis teise inimesena, pilotka peas, ülesrivistatud mudilaste ees ränga sõnumi kuuldavale tõi, ei olnud ma ainus, kes kõige hullemat uskuma jäi. Olgu, täna ehk oligi ainult õppus, lehed kärbatavad puudel ainult sügise pärast ja inimesed surevad, kui surema peavad, aga homme või ülehomme juhtub see kindlasti. Ootan siiamaani, ärevil, ja küllap jõuan ka ära oodata.

PILV

Ei ole enam neid pilvi, pilved jäid kõik septembrikuusse, kui taevas paistis alles laiguti puulehtede vahelt ja taevas siis paistsid pilved, mitte küll enam need suvised, sileda põhja ja künkliku kummis pinnaga, nagu persed püsti keset taevalaotust, aga ikkagi, pilved, olgu siis vaid räbalad, tumedad nartsud, seda tumedamad, mida selgem, sinisem taevas nende ümber. Nüüd on taevas üleni lahti, lehed on akna taga maas ja pilved, need on hoopis ära kadunud. Üksainus on alles, see algab vastasmaja katuseviilust ja kestab minu toaakna ülaservani, küllap ka edasi, ma teise tuppa ei jõua vaatama minna. Ja see pilv, see üksainus, no mis pilv see ka sihuke on? Kui on pilv, olgu kõrval näha taevas, ja olgu näha, et liigub, et liugleb teiste pilvede ette või varju ja on varsti hoopis mujal, hoopis teistsugune, aga ikkagi seesama pilv, sest pilve asi ongi liikuda ja ühtpuhku muutuda. Kui ei ole seda, ei ole ka pilve. Sest mis asi see on, mis on otsa ja ääreta ja iseenda sees paigal? Kas on sellist asja? Sügis võib-olla, aga seegi pidada kunagi lõppema. On lõppenud, on läinud, palju kordi, ja lõpeb seegi kord, ehkki ise seda ju hästi ei usuks.

KLAVER

Klaver sai ikkagi ostetud tolmu koguma, aga nüüd, vaata, mängib laps nagu kulda, ilma et keegi peaks susima ega sundima. Laps on tubli ja hoolas, võtab hästi õppust, laseb heliredeleid üles ja alla ning loeb nooti nagu juturaamatut. Mängib konkreetselt. Sven Kullerkupp kuulis last koolipeol mängimas, ütles kah, et julge ja konkreetne. Siin võiks muidugi sõnasabast kinni hakata ja pakkuda, et laps võikski tulevikus hakata tegelema konkreetse muusikaga – musique concrète, eks ole – ja et see läheks niimoodi täiesti ebateadlikult, iseenesest, et konkreetne muusika kasvaks lapse enda seest, loomulikult. Et nii kui näpud klaverile tõstab, lööb kohe konkreetne muusika kõlama. „Für Eliset“ ja „Gymnopédie’sid“ mängiks ju ka, aga ikka, kuidas öeldagi, konkreetses võtmes. Oleks kohe selline sündinud avangardist. Ja siis annaks meile kontserte, millest meie, profaanid, muidugi muhvigi aru ei saaks. Jõuluvanalegi mängiks paar pala konkreetset heliloomingut. No mitte midagi konkreetset, sest improvisatsioon oleks ikka esikohal, aga igatahes nii, omas laadis. Rumalad vanemad peaksid last laisaks ja lolliks, ei suudaks asjaga kaasa minna. Alles hiljem avastaks mõni konkreetse muusika austaja lapses kaotsiläinud geeniuse. Lapsest aga on selle aja peale koolitatud hoopis tubli riigiametnik.

ISA

See on minu päevik ja ma kirjutan siia endast. Ma ei kirjuta päevikust (välja arvatud eelmises lauses). Nii võiksin ja peaksin ma ka praegu kirjutama teemal „mina – isa“, mis poleks mu enda kolmekordse isaduse juures mingi probleem, aga ikkagi tundub õigem ja asjakohasem teema „minu isa“.

Isa tuli eile poistele järele, et nad koolivaheaja teiseks pooleks maale Kavastusse viia. Astub autost välja, tuleb maja välisukse juurde, kilekott õunte ja munadega näpus. Katsub ust – kinni. Proovib tõmmata, sest möödunud korral uks avanes, lukukeel polnudki oma pesasse klõpsatanud, lihtsalt sügisene niiskus oli piitasid veidi punduma pannud. Nüüd pole tõmbamisest tolku – lukus mis lukus. Isa kobab taskut, aga oh häda – telefon on maha jäänud! Ta paneb koti välistrepile maha ja teeb tiiru ümber maja: kolmanda korruse akendes põlevad tuled, poisid on kodus, ootavad vanaisa, poeg on lubanud süüagi teha. Isa hõikab, nagu marjuline metsas – ei midagi. Ainult Bahmatšovi-mutt piilub teise korruse aknast, et kes see seal jälle hõigub. Lund, millest palli teha, ei ole, peenikest killustikupuru võiks ju katsuda aknasse visata, aga sellest võib jama tulla – isal oli äsja operatsioon, kõht lõigati lahti ja haav pole veel korralikult armistunud. Pealegi, loll ka niimoodi poisikese moodi kivipuru loopida, vaata veel, kui ei viska välja või läheb kivi valesse aknasse … Isa hõikab uuesti, teeb veel tiiru ümber maja. Vannub omaette, laseb naabrite uksekella – ei kedagi. Siis võtab isa õunakoti, istub autosse tagasi ja sõidab teise poja juurde. Helistab sealt, õnneks vastatakse, tehakse uks lahti. Nüüd seisab isa juba esikus, kõrge ja tume, veidi kühmus, õunakott näpus. Tere, isa!

BAROMEETER

Mulle meeldib mehaanika, meeldib mehaaniline dünaamika: jõud, vastasmõjud, impulsid, inerts. Mulle ei meeldi elekter, ma ei saa sellest aru, elekter on nähtamatu, nagu õhk, ehkki õhk teda eriti ei juhi. Ka õhk on nähtamatu, läbipaistev, justkui ainetu, aga päriselt ta seda olla ei saa – ainult aine saab avaldada rõhku, ja õhul on rõhk. Õhurõhk on 760 millimeetrit elavhõbedasammast, öeldi vanasti telekas, praegusel ajal miskipärast enam mitte. Mina ei oska sellega midagi peale hakata. Vanainimesed ka ei oska, aga ometi jälgivad numbrit hoolikalt nagu aktsionär börsiindekseid. Vanainimese kondid annavad rõhumuutusest märku, need on nagu omamoodi baromeeter kohe. Minu sees sellist baromeetrit veel pole, ehkki pean ennast väga ilmasõltlikuks inimeseks. Segane lugu on ka rõhu skaalaga, see on kuidagi kontraintuitiivne. Kui rõhk on kõrge, peaks rõhuma meidki, eks ole, aga on hoopis vastupidi: rõhumistunnet tekitab madal õhurõhk. Praegu see, muide, niimoodi ongi, õhurõhk on madal nagu üle talve kuuris hoitud jalgratta kummides. Ja rõhumistunnet, mis sellega kaasneb, süvendab ühe teise mõõteriista seier, mis näitab, et aeg on läbi. Punkt.

UUR

Uur. Museaalne fetišobjekt, härrasmehe standardvarustusest pea sada aastat kadunud. Mingi vahe küll rulapoistel oli kombeks kanda jämedat ketti, mis püksirihma pandlast kaarega taskusse jooksis, aga siis nagu ei taibanud ka küsida, et mida seal keti otsas hoiti. Vahest hoitigi uuri, aga ilmselt siiski midagi muud (võileiba, miniatuurset koera vms). Minul, muide, on uur täitsa olemas. Hõbedane uur, vanaema kinkis, kui vanaisast järele jäänud asju sorteeris. Tahtis kinkida ka pintsakut ja kingi, aga need lükkasin viisakalt tagasi (teadmata siis, et kümne aasta pärast oleks nendega vägagi hipp linna peal promeneerida või baaris käsitööõlut rüübata). Üks häda on minu uuril: tal ei ole ketti. Niisiis, vastupidine olukord väikese Lestaga (ja tõenäoliselt ka rulapoistega). Mäletame ju seda heldima panevat stseeni „Kevade“ filmi lõpust, kus Toots oma varandust jagades Lestale nöörijuppi pakub: „Võta, pane omale uuriketiks!“ – „Aga mul ei olegi uuri.“ – „Ah ei olegi uuri … No võta siis niisama.“ Ja keegi kõrvalt: „Löö onule patsi ka!“ [Üldine naer.] Minu hõbeuur on kuskil sahtlis, küll oleks väike Lesta selle üle rõõmustanud. Ja ega mul poleks ka kahju, annaksin selle talle hea meelega ära: kandku oma paela otsas ja õppigu hindama aega, mis talle on antud. „Löö onule patsi ka,“ ütleks keegi kõrvalt. Ja siis kõik naeraksid heatahtlikult.

KRIITIKA

Kriitika. Ma ei taha nüüd midagi otseselt kriitilist öelda, aga ega see suhtlusvõrgustike, üleüldise teretutvuse ja inbreeding’u ajastu kriitika eriti midagi asi ei ole. Meil siin väikeses riigis eriti, jajah. Sel teemal pole mul ka midagi uut öelda, nii et parem annan paar olulist aspekti, mida päris isiklikult kriitikutöös oluliseks pean (ma ei ole kriitikuna „tegev“, aga minu eest on omal ajal kriitikat kirjutanud üks Salmo Salari nimeline).

Esiteks, hea oleks, kui kriitik teadvustaks endale, millega on tegu. Kui arvustab romaani, siis mõistab, et see on ilukirjandus, kui lavastust, siis taipab, et teater. Iga arvustus peaks kas või vaikimisi tegelema nii-öelda asja ontoloogilise tahuga, mitte lihtsalt lobisema või paralleele vedama.

Teiseks (ja seda olen õppinud hindama arvustatavana), hea, kui kriitika objekt, õigemini objekti looja, saaks teada midagi enda, õigemini loodu kohta, mida ta varem ei teadnud. See oleks jämedalt võttes konstruktiivne kriitika ja mulle tundub, et Aare Pilve „kaasaloova kriitika“ mõiste on ka otsapidi sellele uuele teadmisele suunatud.

Kolmandaks tahaksin öelda, et kui pakutav objekt kriitikut ikka üldse ei kõneta, tuleks tal võimaluse korral pakutust loobuda. Aga seda soovitades läheksin vist veidi vastuollu oma piirsituatsiooni- ja paratamatusearmastusega, oma parasjaguse päeviku kontseptsiooniga.

KOHVIK

Kohvik. Mis seal salata, vaevalt olen ma nii-öelda kohvikukõlvulisse ikka sisse kasvamas, kui märkan, et olen tegelikult viimased kümme aastat kohvikutest jõuliselt võõrdunud. Muidugi, elu esimese kümnevõistluse läbimise ja uute põnevate psühhotroopsete eksperimentide kõrval võib see võõrdumine olla vaid järjekordne märk hiilivast keskeakriisist. Ainult väljamaal viibides näen end vahel veel ka kohvikutes, ikka püstijalu leti ääres, pisike espresso-shot hopsti sisse ja edasi. Tõsi, kohvikutest hoiab mind neil päevil eemal ka kena väikekodanliku kodukohviku väljakujunemine mu oma elu- ja töötoas. Mugulad on päeva­ajaks lasteaeda-kooli välja kasvanud ja mina ei pea enam iga päev töötama Utlibis (ega lõunakohvi jooma sealses Gaudeamuses, igapäevase Richard Clydermani saatel – mis on vist küll tänaseks Retro FMi või kurat teab mille vastu välja vahetatud). Jah, minu kodu, see on vast kohvik, praegugi kruus auravat käeulatuses [lonksab kohvi]! Naine kinkis jõuludeks kohviveski, ise ostsin kevadel Itaaliast selle liivakellakujulise masina ja see nüüd laseb vilet nagu Volta. Väga palju mul tegelikult kohvi ei kulu, eks see kofeiiniorjus ole ka üks hirmus asi. Kolm väikest kruusi head ja kräbedat tööpäeva jooksul on minu mõõt. Praegu läheb teine.

RAHUVALVE

Rahuvalve (pühendusega Simone Cassanole). Ilus ja üllas mõte, seda kindlasti. Mitte „tahad rahu, valmistu sõjaks!“, vaid „tahad rahu, valva!“. Praegu oleme vist riigiga paaris kohas ÜRO rahuvalve üksuste koosseisus sees: Afganistanis ja Malis ja … Mäletan, esimeste seas, keda Mali põrgupalavusse saadeti, oli üks mu tuttav, kibe lauatennisekäsi Ago. Ühel õueturniiril ta mulle rääkis, et tuleb minna (s.t muidugi, et tahab minna), et õpib juba hoolega prantsuse keelt ja saab süste jne. Agol oli väga asjalik mängustiil, ei mingit edvistamist. Ta pareeris rünnakuid laua lähedalt, ei taganenud reaktsiooniaja võitmiseks sammugi ja elas sügavalt läbi iga palli, mis ta selja taha sattus. Rünnakutel jällegi polnud Ago mäng kuigi loominguline, see-eest täpne, kiire ja tugev. Võinuks küll arvata, ehkki toona ma sellele ei mõelnud, et selles mehes on rahuvalvaja temperamenti. Mäletan, tal olid vahel ka lapsed turniiril kaasas, poiss ja tüdruk, need siis mängisid seal kivide ja roigastega, kui isa pinksilauas rabeles. Mõelda, kui oleks nood lapsed pandud mängu ajaks Ago selja taha taburetile istuma, üks eestkäe, teine tagantkäe alla! Kas siis ükski pall ta reketist mööda oleks pääsenud? Ja kes neid sinna siis lüüa oleks julgenudki? Seal õues olime kõik üks rahumeelne rahvas.

LIUSTIK

Liustik. Vrd puiestik, maastik, jõustik jne – liugude kogum, mass, mis koondab mustmiljonit mikroliugu ja mis kindlasti ka võimaldab pikemaid liuge neile, kes liustikule jala tõstavad. Liustikega on kuuldavasti hapu lugu, õieti tunduvad need liuguvat vastassuunas, kuna nende alumine piir kliima soojenemise käigus aasta-aastalt üha ülespoole nihkub. Liustikuks võiks nimetada ka vastla­tralli, mille käigus lastakse arvukaid liuge, nii et linadel lõppu ei tule. Ja kui järele mõelda, kvalifitseerub liustikuks ka üks teatavat sorti kirjutamispraktika, milles iga järgmine lause libistatakse eelnevast välja ilma päriselt pidavate referentspunktideta reaalses maailmas. Selline nullhõõrdumisega liug annab kirjutajale imelise kaalutusetunde, võrratu vabaduse … ja jätab ta viimaks päästmatult üksi, sest tema liug on väga pikk. Minu suuremaid liuelamusi kirjutamise oma kõrval (mis tegelikult kõrvutusi ei kannata) pärineb paarist lapsepõlve märtsikuust Emajõel, kui jää on soodsate ilmastikutingimuste tõttu lumevaba ja sile nagu jää: kaldalt hoogu võttes tuleb viskuda kõhuli jääle ja tuhiseda, nägu ees, otse vastaskalda roostikku välja.

Liustiku nimetust – Glacière – kannab ka üks Pariisi metroojaam kuuendal liinil, 13. linnaosas (kui ma ei eksi), Saint-Jacquesi ja Corvisarti vahel (selles ma ei eksi).

KOMA

Koma. Nüüd, tehas, huuga, vili, nurmel vooga, sirp, lõika, alasile, haamer, löö! On ikka ilus interpunktsioon, ma olen komadesse armunud aastast 2006, kui endale komabisnisi (oma meelest täiuslikult) selgeks tegin. Ja kui rõõmus olen ma võimaluse üle populaarse kultuurilehe veergudel üle käia oma igavene võitlus koma kaotamise nimel n-ö võrdleva „kui“ eest! Igasugune mitte­taotluslik kahemõttelisus keeles, nagu teada, on kurjast. Miks lubavad seda siis ortograafiareeglid järgmises olukorras? Võtkem lause: Jaan laulab paremini, kui Jaana mängib klaverit. Kehtiv ortograafia nõuab (või vähemalt tungivalt soovitab) toodud lauses koma mõlema tähenduse puhul: kui on tahetud öelda, et a) Jaani lauluoskus on Jaana klaverimänguoskusest parem, ja kui on mõeldud, et b) Jaanil õnnestub laulmine paremini Jaana klaverimängu saatel. Mis häda võiks sellest sündida, kui ühese väljenduse nimel loobuksime komast võrdleva „kui“ ees, säilitades selle samaaegsust märkiva „kui“ ees? Jaana ja Jaani suhetest oleks sootuks selgem ülevaade. Sest mida kuradit, vaba lausejärg eesti keeles tingib selle, et koma kasutataks õigesti, muidu on varsti kõik üks pudru ja kapsad ja kes neid kaasusi siis klaarima hakkab! Hoidkem ikka emakeelt, see ei ole meil mõni English, raisk.

Anti Saare päeviku eelmisi osi saab lugeda Värskest Rõhust (suvi 2014), Vikerkaarest (nr 1-2/ 2017, 1-2/2018 ja 1-2/2019) ning Müürilehest (aprill 2019).