Paranormaalne Romantika

Fagira D. Mortile

JÜRGEN ROOSTE

Me kohtume 1990ndate lõpul.
Kalju Kruusa juures. Mingil
poeetide olengul. Ta on üsna
kohe muga natuke kuri ja
kiuslik. Lõõpiv. Mina
olen
tollal
veel
jovi-
aalne
ülevoo-
lav loll ja ausalt
ega asjad nüüdki pole paranend.

Noh, mõned aastad hiljem
ajab ta mu sõbra Ivar Silla sarnasel
olengul Elo Viidingu juures nutma
ma isegi ei mäleta täpselt millega,
aga Ivar vist jälle räägib
oma lõputut
homo-
juttu
ja tema ei
saand
tera-
vat
keelt
hammaste
taga hoida eksole. See poleks tema.

Ivar jookseb toona nuttes öhe
ja saab Russalka juures purjuspäi
vene poistelt peksa, sest proovib
neile külge lüüa. Ühesõnaga:
pole päris Ivari päev
seekord siis.
Et esmalt
tema
ja siis
veel
peksa ka.
Ekstaole. Loll saab. Kirikuski.

Tema ja ta sõbrad käituvad-
elavad-esinevad tollal kuidagi
teatraalselt-luuleliselt-salonglikult,
see imponeerib mulle, see on
ühtpidi mäng ja teisalt
ikkagi nagu päris,
nagu poeedid
mu pääs
olema
peakski:
kehad-vaimud-hingekesed.

Mul on miskipärast kuskilt
tost ajast meeles see luuletus,
kus ta mehi pilkab – räägib
nende suurtest lihastest, mis
ei lase käsi keha kõrval hoida
ja higilõhnast ja samas on ses
miskit eht-temalikult karnaalset,
kehalist ja kiuslikku – himukat
ja ohtlikult näljast: nüüdki
pean tunnistama, et
guugeldasin teda
korra (mu
kallim
on just
tegelnd
guugli-
poeesiaga)
ja esimesena tuleb välja

miski lehelugu, kus tema räägib,
kui oluline on mehe peenise
suurus või täpsemini siis see,
et väga väike ei oleks, et keskmisega
saaks veel hakkama ja pisike on parem
koju kotile saata – ja ma ei saa isegi aru,
kasse on iroonia ja mingi roll, tegelaskuju,
või on see päriselt tema, selle tüdruku,
selle naise osa, või siis, jah,
nagu võib arvata:
veidi
nii
fifty-
sixty
on see tegelikult
mõlemat pidi, nagu elus ikka.

Päris elus, selles luule-elus. Sest luule-elust
pärisemat mu jaoks ei ole. Ta luulest on raske
rääkida – sellel tuleb lihtsalt toimida ja juhtuda
lasta. Ja see on imeilus: Paranormaalne Romantika
ütlen ma selle kohta. Tolle Normaalsuse Etaloni kohta.
Need poeesid on üleelusuurused, sillerdavalt baroksed
samavõrra, kui nad on asised ja iroonilised. Need
pole mingid lummetõugatasõnad.
Vaid hakkavad oma elu
elama.
Tulevad
tänaval
tema
kujul
vastu.
On veidike tujukad.
Veidike kiuslikud nagu ta isegi.

Ähvardavad vahel, löömavalmis isegi.
Sest ega ta kurat ju kedagi ei karda. Ei peagi
kartma. Ma mõtlen, et ta on küll alati
üheks hääks tõhusaks väikseks sõjaks valmis,
ma ei teagi, see on vist ta loomuses, olemuslik.
Eiei, ärge saage nüüd valesti aru.
See pole ju sugugi kõik,
aga kui sa
kirjutad
pitsi-
kujulisi
värsse – heegeldad seda pitsi,

siis on poeetilisest bitch’imisest ja
kurjusest parem ja lõbusam kirjutada:
kõik igavad asjad juhtuvad elus niigi,
isegi, nende pärast ei pea pingutama,
nad libisevad mööda ja polegi nagu päris,
aga väiksed purelemised, suured löömad
säfatavad-plafatavad armumised ja
põrgulõõmana kestvad armastused,
kõik valus ja ilus ja
kole ja kaunis –
kõik
see
jääb
ju meelde
ja moondub meis luuleks.

Pööraseks ulujaks kiskjaloomaks.
Kes laulab öökatuste kohal oma koredat laulu:

„Aga kui minuga mitte kunagi
mitte midagi
ei juhtugi,
kas ma olen siis liiga vähe
elanud,
kas ma olen siis liiga vähe
lootnud,
kas ma olen siis liiga vähe
valutanud,
kas ma olen siis liiga vähe
taibanud,
kas ma olen siis liiga vähe
uskunud?

Kui minuga
mitte kunagi
mitte midagi,
ei head ega halba
ei juhtugi,
kas ma olen siis
liiga palju
vaikinud,
liiga palju
valetanud,
liiga palju
lootnud,
liiga palju
taibanud,
liiga palju
uskunud?

Mitte kunagi liiga vähe.
Mitte kunagi liiga palju.
Mitte kunagi mitte midagi.“

Et kui ei juhtugi luulet.
Kas siis olen ma kuidagi luhtund?
See siin on selle pitsi selle
tillukese pokaali selle
anuma
põhi.
Kind-
lasti
on
see
millegi põhi. Mingi lõpp. Ja algus.