Rännak sõnul, rattail ja rööpmeil

Reisikiri

KAI KASK

Kirjanike raamatukogutuur „Sõnaränd“ 7. – 15. X. Tartu- ja Jõgevamaa raamatukogudes käisid Kätlin Kaldmaa, Veronika Kivisilla ja Kai Kask.

8. X kell 21.29. Mida ma küll selga panen? Äsja lubati „Aktuaalses kaameras“ homseks-ülehomseks lõunatuultega saabuvat vihmasadu, seega kingakeste asemel saapad, parem veel botikud, aga kuhu jääb siis elegants? Ja millist outfit’i publik ootab, kas kirjanik olla tähendab pidulikku pükskostüümi või volange ja satse või kontorikleiti? Ah, vahet pole, küllap valge kampsun ja teksad päästavad. Nüüd aga kõige hullem osa – äratuskell seitsmeks helisema, et hommikul õigeks ajaks meie teekonna stardipaika jõuda.

9. X kell 9.00. Ma jõudsin. Ja Veronika oli jõudnud ja Kätlin „väikese helesinise tankiga“, nagu ta oma sõidukit hellitlevalt nimetas, juba ootaski. Me asusime missioonile, õnneks küll sõnalisele, mitte sõjalisele, aga ikkagi – kolm sihtmärki tuleb kahe päevaga sõnade abil vallutada. Hm, kas see militaarne kõnepruuk on maailma sõjardlikkuse tõttu tõesti juba enesestmõistetavaks muutunud? Kirjaniku relv olevat sõnamaagia, mäletan üht tsitaati. Kaunis sügisene Eestimaa mahendas aga meeled ja nii me mööda kõrvalmaanteid luurates kõigepealt Kõrveküla raamatukogu ette veeresime. Auditoorium oli väärikas: Tartumaa raamatukogude töötajad ja lisaks ka mõned neiud-kooliõpilased. Ühelt neist sain pärast kõnelemist sooja kallistuse ja äärmiselt armsa komplimendi: „Sul on nii-ii ilus hääl!“ Mõistsin, et juba selle nimel oli tasunud 20 aastat jutte kirjutada ja neist nüüd lõigukesi lugeda.

Kätlin Kaldmaa, Kai Kask ja Veronika Kivisilla 9. oktoobril Tartumaal Kõrveküla raamatukogus.

Erakogu

Ettelugemiseks katkendite valik oli muidugi üks raskemaid ülesandeid. Kätlin ja Veronika on etlemises ja jutlemises n-ö vanad kalad ja selles suurepärased, mulle oli see aga peaaegu esimene kord. Me siis kohanesime vastavalt publikule, sest järgmisel päeval Põltsamaa ühisgümnaasiumi varase keskastme kutid nõudsid juba teistsuguseid vastuseid küsimustele kui vanad me oleme, kas koolist poppi ka tegime ja kas seetõttu millestki (ega ometi mitte teadmistest?) ka ilma jäime. Lahe! Küllap oleksime ausad vastused andnud ka oma kehakaalu kohta … Aga piisas lugudest ja luuletustest, sest need on veel ausamad kui nähtavad faktid. Esimene armumine, kohtumine õnnistatud joodikuga ja mehega, kel nähtamatu hobune, märgata kellegi kõrvades õitsemas lumikellukesi, selgitada, miks vahel tuleb läbi töötada meetrikõrgune raamatukuhi, selleks et sünniks sentimeetripaksune raamat, kuidas olla Aalto taburetina meeltega Eestis, kehaliselt Kreekas ja samal ajal Islandit südames hoida ning kuidas mõnikord on tualettruum seitsme maa ja mere taga (veel kaugemal kui Island ilmselt) või püüd edasi anda tunnet teadmatusest, kes sa üldse oled või kustkohast tuled. Lahingud ja leppimised, sünnid ja surmad. Ning mida „objekt“ edasi, seda lõbusamaks minu arvates läks. Viimane kohtumine Jõgeva raamatukogus oli täis naeruturtsatusi, linnulaulu (kirjanike esituses) ja lustakaid seiku nii Nõukogude ajast kui Peeter Esimesest.

Meie dopinguks oli kõikjal ülisoe publik, hoolitsev vastuvõtt (#heeringavõileivad) armsate raamatukogutöötajate poolt, vahepealne kosutav ööuni Eesti kauneimas linnas (reklaami ei tee ja hotelli ei nimeta) ning loomulikult raamatukogud ise – ruumid täis elektri- ja vaimuvalgust, täis sõna – riiulitäied varandust, mida, tuleb välja, et meie, kirjanikud üle kogu maailma oleme „valmistanud“ ja me ei hoia seda endale, ei pane panka, ei vaheta aktsiateks, vaid soovimegi, et see oleks seal kõigile võtta, oleks tasuta võtta, oleks varandus, mis teeb päeva paremaks, teeb inimese õnnelikumaks, targemaks, mõtlikumaks, järelemõtlikumaks, annaks vastuseid. Kellele mida. Kui vaja, õpetab õunapuuoksi pookima, kui vaja, linde määrama, kui vaja, pottsepatöid, rääkimata sellistest lihtsatest asjadest nagu investeerimine või armastus, Koidula elulugu või saare võimalikkus, Eesti hümn või ussisõnad. Mis juhtus vanamehe ja merega, mis juhtus Lapeteusega? Kuidas mängida klaaspärlimängu, kuidas mängida malet? Kas tasub karta Virginia Woolfi? Mida tähendab SPQR? Kes oli tädi Ellen? Mitu janu kõikidel on? Kas meie hingedel on võlad? Milline on joonik kivi? Riiulitäied küsimusi ja vastuseid on käeulatuses. Uskumatult tublid töö­mesilased tulevad hommikuti, vajutavad lambid põlema ning kui vaja, pühivad trepi lumest, kui vaja, teevad ahju tule, kui vaja, panevad ämbri tilkuva lae alla, sordivad, kataloogivad, digivad, süstematiseerivad. Juhatavad sind, küsija, õige riiulini, ulatavad vastuse. Tulevad iga ilmaga. Saavad palka …(?)

Õnneks polnud vähemalt nois raamatukogudes, mida külastasime, asi nii hull, et pidanuksime külma vastu kampsikusse mässinult tuhmkollaka lambi all oma lugusid lugema. Need majad olid vägagi valged ja ilusad ja soojad, ei pruugi leida säherdusi isegi pealinnast … Ja kuidas tahaks, et kui elu läheb kuuldavasti justkui maapiirkondadest aina kaugemale, siis on tuled raamatu­kogude akendes need, mis inimesi omalaadsesse turvakodusse kutsuvad. Tean, et osas neist laenutatakse ka lauamänge, pille ja käimiskeppe, avalik netikasutus on niigi enesestmõistetav, asi see poleks siis ka marke müüa …

Margid markideks, neid saab vist igast Coopi kassast kah, kuid et oleks koht, kuhu tulles unustad oma saekaatritöö või õmblustsehhi, Egiptuse reisi ja euribori, avad vaid ukse, mis viib täpselt sinna, kuhu soovid. Selleks me kirjutamegi.

Meie, kolm K-d, täname oma vastuvõtjaid ja kuulajaid!

Last but not least – lahinguväljal oli siiski ka ebaõnne. Enne Jõgevalt pimeduses algama pidavat tagasiteed kaotas Kätlini ilma toruta tank nägemisvõime, s.t kaugtuled ei süttinud. Õilsa komandörina tegi ta mõned kiired kõned, mille abil organiseeris endale ööbimise lähikonnas, kohalike teadjate abil (loomulikult raamatukoguhoidjad!) uuris välja, mis kell liigub veel Tallinna poole rong (loe: kõigepealt Elroni asendusbuss Tamsaluni) ja õnneks liikuski. Sain veel ühe esmase kogemuse osaliseks – „porgandiga“ sõita!

10. X kell 21.49. Kodus. Kirjaniku relv on sõnamaagia.