Rohkem, rohkem ukraina kirjandust!

Viimase paari aasta jooksul on hoogustunud ukraina kirjanduse tõlkimine, samuti on avaldatud hulk raamatuid Ukraina kohta. Kas seda on palju või vähe?

KATJA NOVAK

Enne jaanipäeva sõitsin rahvast täis rongis, õnnelikuna, sest sain endale istekoha, ning mõtlesin pisut skeptiliselt selle artikli kirjutamise peale. Kes seda ometi keset lahket suveaega loeb? Niimoodi ma tükk aega mõtisklesingi, kuniks märkasin, et kõik mu kaasteelised loevad miskit – kas raamatut või ajalehte, ühe käes oli hiljuti avatud kunstinäituse album. Nad on mul siiamaani meeles, neile ma praegu kirjutangi.

Missugune oli meile aasta 2022? Missugune oleks talle sobiv omadussõna – mitte liiga kitsas või, vastupidi, liiga ebamäärane? „Lvivis käis sõja ajal – nii nad hiljem kirjutavad – // võimas kirjanduselu …“ märgib Halõna Kruk ühes oma luuletuses. Ka Tallinnas käis Ukraina sõja ajal võimas kirjanduselu ning Ukraina oli siinsesse kirjandusellu võimsalt kaasatud. Ukraina autorite tekstid ilmusid nii Eesti perioodikas kui ka eraldi raamatutena, üksteise teoseid tõlgiti vastastikku, toimusid arutelud ja luuleõhtud. Sellest sünergiast saaks rääkida pikalt nagu ukraina luulestki. Siinses artiklis keskendun mullu Eestis ilmunud ukraina autorite tekstidele. Tõlkija ja ukrainlasena tunnen, et sellest võib abi olla lugejale, kes alles loob tutvust eestikeelse ukraina kirjandusega.

Tõlkimine annab jõudu

2022. aasta 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeva varahommikul ründas Venemaa (taas kord) Ukrainat. Eesti kirjandusväljaanded reageerisid sellele väga kiiresti. Kõige märgilisem on ilmselt Eesti vanima kirjandusajakirja Looming märtsinumber.

Juba 28. veebruaril kirjutas Doris Kareva mulle ettepanekuga avaldada ajakirjas Looming minu ja teiste ukraina luuletajate tekste. Vastasin talle küll alles 1. märtsil, aga juba kaks päeva hiljem olid paar mu teksti tänu Igor Kotjuhile ka tõlgitud ning ära saadetud. Märtsikuu Looming ilmus Ukraina lipu värvides ning selle tiraaž on minu teada praeguseks läbi müüdud. Katse hankida paar eksemplari toimetusest ei lõppenud võidukalt. Hiljuti nägin üht eksemplari Tartus raamatupoes Biblioteek, kuid võib-olla oli see n-ö museaal.

Loomingu ukraina kimbus ilmusid Artem Poležaka, Julia Mussakovska ja Serhi Žadani tekstid (tlk Maarja Kangro), Alex Averbuchi luuletus (tlk Anna Verschik), Halõna Kruki luuletused (tlk Anna Verschik ja Maarja Kangro), Jaroslav Dovhani luuletus (tlk autori tütar Ellen Dovhan ja Maarja Kangro) ning mu enda kolm luuletust.

Missugused olid need luuletused? „Ära küsi, mida hirm saab sinuga teha – / küsi, mida sina saad teha hirmuga. // Et ta sind ei määratleks,“ lausub Julia Mussakovska. Otsekui talle vastuseks kirjutab Halõna Kruk, et hirmule pole siin kohta: „minevikku pole. tulevikku pole. / on põhjuste tagajärjed. on tähenduste jada“. Napid laused, konkreetsed kirjeldused. Mõlemad luuletused on kirjutatud 2020. aastal. „meid määratletakse sõja järgi / meid määratletakse sõja järgi,“ tõdesin ma ise umbes kuu enne 2022. aasta 24. veebruari. Mida see meile tähendab? Et sõda on Ukrainas kestnud kaheksa aastat ning et ukraina rahva võitluse kontekst on laiem ja mitmekihilisem kui see, mis plahvatas 24. veebruari hommikul. „kaheksa aastat öelda: mu kodus on sõda / et lõpuks leppida: mu kodu on sõda …“ on sellesama mõtte sõnastanud ukraina luuletaja Ija Kiva, kellest on juba kaks korda saanud sõjapõgenik: 2014. aastal kolis ta Donetskist Kõjivisse ning 2022. aastal edasi Lvivi.¹ Tsiteeritud Kiva luuletus ilmus ajakirja Looming teises Ukraina-numbris tänavu märtsis ning selle on tõlkinud Igor Kotjuh.

Loomingu esimesse ukraina kimpu kuuluvad teistegi autorite luuletused, kes on Ukrainaga ühel või teisel moel seotud ja mõtlevad selle käekäigule. Number algab Leelo Tungla luulekolmikuga, mille esimene tekst sai kirja pandud kohe 24. veebruaril. Valgevene luuletaja Dmitri Strotsev, kes on oma poliitiliste seisukohtade tõttu juba tükk aega sunnitud elama välismaal, ütleb Igor Kotjuhi tõlkes lühidalt: „tulevik astub välja / ukraina keldrist / ja vidutab valguse käes silmi“. Ka Kotjuhi enda luuletused leiduvad selles põimikus, üks neist mõjub mulle eriti liigutavalt. See on pühendatud Galina Rõmbule: „aidake meid / päästke meid / minu laps paneb koolikotti hädaolukorra varu / minu laps küsib: kas meid kõiki tapetakse?“. Luuletus on kirjutatud 25. veebruaril. Tõlkisin selle samal päeval, vahetades autoriga kirju ja helistades talle mitu korda. Poolmuigamisi mõtlesin, et niimoodi saabki sõja üle elada: tõlkides, luule sees. Kahju, et see oli vaid mõte.

Nagu mainitud, ilmus Loomingus aasta hiljem, märtsis 2023, teinegi ukraina luule bukett. Huvitav on avastada kahe ajakirjanumbri ühisjooni. Mõlema luuletustes kajab Ukraina valu. „Tõustes kui haudadest üles / õudhirmsas unenäos, / keldreist nad väljuvad, elus, / kingadel tolmav kaos“ – need read saatis koos oma teiste tekstidega Loomingu toimetusesse Oksana Stomina (tlk Doris Kareva ja Katja Novak). „Et keldrist saaks jälle kodu magusale moosile ja vuntsidega kartulitele,“ on 2022. aasta detsembris unistanud Ostap Slõvõnskõi (tlk Maarja Kangro).² Oksana Stomina on pärit Mariupolist. Tema abikaasa võitles oma linna eest. Sel ajal, kui Oksanaga kirju vahetasime, ootas ta abikaasa Olenivka vanglas vangide vahetamist, mis tooks talle vabanemise.³

Mõned 2023. aasta Ukraina-Loomingu autoritest on samad, kes kirjutasid ka aasta varem. Tänu sellele saab jälgida, kas ja kuidas nende mõtteviis ja eneseväljendus on muutunud. „sõidan tagasi bussiga, mis on täis vaikseid lapsi, vaikivaid emasid“ – niiviisi algab Halõna Kruki luuletus 25. maist 2022. Nagu buss viib luuletus lugeja aastasse, mis peaks juba olema möödas, aga mis ometi ei lõpe. Samas luuletuses on väga teravalt esitatud koduigatsus: „igatsesid näha kedagi, ükskõik keda, / kes ütleks neile, et nende linnad on veel alles, / mitte väljamõeldud kodud, mida lapsed joonistasid“… Lugeja hingab mitu korda sügavalt sisse, enne kui pilk jõuab järgmise reani: „päikese alla, sest kõik tunnevad päikest, / aga kodu – kaugeltki mitte kõik“ (tlk Maarja Kangro). Kruki luuletustes joonistub välja tagasivaade aastale, mille oleme elanud sõjas. Esile kerkivad huvitavad metafoorid, nagu „kunagi pole me kiiganud üle ääre nii suvaliselt, uudishimulikult“ (4. VIII 2022), „ühine laenatud lapitekk“ ja „iga hetk võid komistada ühe või teise värssidele“ (16. XII 2022) – viimase reaga viidatakse poeetidele, keda oli ühtäkki „nii palju“ eri linnades, olgu Ukrainas või mujal. Loen siit välja kaks tähendust: kõigepealt võib tekstis tajuda inimeste etteheidet luuletajatele, kes käisid ringi, esinesid ja andsid intervjuusid (muide suure sõja alguses käisid ainult naised, sest mehi ei lastud välja) – kuidas nad ometi tohivad, kodumaal käib ju sõda?! Teine on see, et need esinejad lugesid „ebamugavat luulet“ ehk siis luuletusi sõjast ja meie ukraina rahva kannatustest, uutest tähendustest, muutunud keelest, millest kostis vahel ka kriitikat rahvusvahelise üldsuse suhtes.

Siinkohal võib täheldada luuledialoogi Halõna Kruki ja Julia Mussakovska vahel. Mussakovska on kirjutanud 31. märtsil 2022: „nii ebamugav, nii hirmus luule, / täis raevu, / nii poliitiliselt ebakorrektne / pole ses luules mingit ilu, / mingit esteetikat“. Anna Verschik tõlkis selle luuletuse üsna pea ning postitas oma Facebooki-küljel.

Tagasivaade aastale on hea lõpetada reaga Halõna Kruki luuletusest: „põhiline on mitte unustada, et kõik see ei puutunud üldse kirjandusesse“ (tlk Maarja Kangro). Kas see oligi kirjandus luuletajate ja lugejate silmis või siiski midagi muud? Kas need read olid kirjutatud luuletusena?

Kadunud maailm, haavatud keel

Veel üks teema, mille loeb välja teisest 2023. aasta Loomingu ukraina luulepõimikus ilmunud tekstidest, on igatsus sõjaeelsete aegade järele. „nii kaua läheb, et õppida taas ära sõjaeelsed asjad, vanad oskused, / kauem veel, kui jõuda koju eri maadest,“ on tõdenud Halõna Kruk (23. V 2022, tlk Maarja Kangro). Nagu järg sellele kõlab Ostap Slõvõnskõi luuletuse algus: „Ja siis peame veel keele ära parandama. / .. et linnuke saaks omale uuesti suled, / et lilled ei sülitaks enam tuld“ (3. XII 2022, tlk Maarja Kangro).

Slõvõnskõi luuletus haakub Anna Verschiku aasta varem samuti Loomingus ilmunud tekstiga „Ukraina keele sõnastik algajale“, milles Verschik kirjeldab oma keeleõppimise kogemust: esimesed õpitud sõnad polnud „tere“ või „aitäh“, vaid „plahvatusohtlik aine“ ja „enesekaitse / puust kilbid / plastikust kiivrid / must sillutis“. Need on 2013. aastal sügisel puhkenud väärikuse revolutsiooni ehk Maidani iseloomustavad sõnad. Kohe pärast meeleavaldajate võitu, märtsis 2014, okupeeris Venemaa Krimmi ning osa Donetski ja Luhanski oblastist. Ja siin me oleme 2023. aastal taas, muutunud, haavatud on isegi keel.

Võitlust vabaduse eest iseloomustatakse sageli sõnadega „valgus“ ja „pimedus“, kuid Halõna Kruk vaatleb pigem nende füüsilisi omadusi. Näiteks: „nii teravalt murravad valgust vesi, silmad / .. nii meeleheitlikult peegeldab seda metall, / justkui oleksid kõik panused tehtud ühele vereplekisele maailmakaardile“ (4. VIII 2022, tlk Maarja Kangro). Kohe meenuvad Kalju Lepiku read „Piir kaardil on punane joon. / Piiri pärast vere punane joon“ kogumikust „Rukkilille murdmise laul“.⁴ Pärast Lepiku luuletuse sündi on üles kasvanud juba mitu põlvkonda, kuid selle teksti tähendus kõlab aina teravamini ning riik, kes tõmbab seda punast joont, on jäänud samaks.

Valgusest veel: „ikka veel jõuab hämarikumaailma kohale valgus“, püüab Halõna Kruk arglikult harjuda pool-pimeduse, teadmatuse ja kujutatava lõpmatusega. Seevastu Ostap Slõvõnskõi on leidnud viisi, kuidas pimedust seletada ning seda endale ja teistele arusaadavasse keelde tõlkida: „Sest isegi me pimedus on teistsugune. [—] Kui viimane valgus kustub, hakkab meie pimedus ise helendama, annab valgust eikusagilt, justkui hääl. [—] Seda ei saa meie vastu pöörata“ (22. XII 2022, tlk Maarja Kangro).

Ajakirjas Vikerkaar on ilmunud Maarja Kangro päevik ukraina kirjandusest ja Ukrainast (2022, nr 6; äsja ilmunud topeltväljaandes nr 7-8 leiduvad tänavu juunis kirjutatud tekstid); samuti Andri Krasnjaštšõhhi Harkivi-päevik pealkirjaga „Ema räägib“ ja „Pommide all“ (2022, nr 4-5, tlk Veronika Einberg). Kangro vahendusel ilmus Vikerkaares veel Julia Mussakovska luuletus „*Sõda, mida sa rinnataskus kannad“ (2022, nr 3). M. V. on eestindanud Juri Andruhhovõtši „Maa-aluse loomaaia“ (2022, nr 6). Üht-teist on avaldatud mujalgi. Järje­pidevalt ilmub ukraina luule tõlkeid Anna Verschiku Facebooki-küljel, samuti Igor Kotjuhi hallataval Facebooki-küljel „Est Lit Locus“. Ka Kotjuhi viimase luule­kogumiku „Sireenid ja sähvatused“ (2022) läbiv teema on sõda Ukrainas. Verschiku töövõime on heas mõttes hämmastav: kui autor postitab uued värsid kesköö paiku, siis hommikuks on need juba tõlgitud, sest tõlkija on lõokene.

Kuidas lastele sõjast rääkida?

Valguse teema jätkuks toon esile Romana Romanõšõni ja Andri Lessivi raamatu „Sõda, mis muutis Rondot“. Kolm peategelast asuvad ehitama lausa valgusemasinat, et koos teiste linnaelanikega võidelda pimeduse vastu. See pimedus ei ole abstraktne või kujuteldav – ta külvab musti lilli ning seal, kuhu ta astub, närbub kõik. Danko, Fabian ja Zirka on oma kodulinna Rondo kõige armastatumad elanikud. Nagu teisedki, on nad tehtud õhkõrnast materjalist, näiteks Danko on klaasist ja Zirka paberist, ning seetõttu eriti haavatavad. Nende vastane – sõda – ei sarnane nendega, hoopis vastupidi, tal pole südant ja ta ei oska mitte ühtegi keelt. Rondo elanikud saavad sõjast jagu, kuid elu ei jätku linnas enam endistviisi, sest kõikidele on jäänud armid. Raamat kinnitab, et ka kõige hapramatel olenditel on üheskoos võimalik siiski vastu pidada ja kurjast võitu saada.

Praegu me alles ehitame oma valgusemasinat ning üks selle lambikestest on raamatud, nende kirjutamine ja lugemine. „Seda teksti avaldades tahan ma karjuda, et minu riigi lapsed vajavad rahvusvahelist kaitset, et minu riigi lastel on õigus olevikule ja tulevikule .. Maailm peab sellest aru saama,“ kirjutab Larõssa Denõssenko raamatus „Maia ja sõbrad“. Teose on illustreerinud Maria Foja.

Denõssenko avab laste lugude kaudu ajaloolist, ühiskondlikku ja kultuurilist konteksti, milles lapsed üles kasvavad. „Inimesed lähevad sageli kaotsi, kui käib sõda,“ tõdeb tüdruk, kelle isa on kadunud rindel, aga ta usub sellegipoolest, et isa leitakse üles. „Meelespidamine ja mäletamine on väga tähtsad,“ kinnitatakse Ukrainas elava valgevene tüdruku Aksana loos. Aksana ema on lahkunud teise ilma ning tema mälestuseks istutab Aksana koos oma klassikaaslastega lilled. Neis lühikestes jutudes räägitakse ka laste õigustest, erisugustest pere­mudelitest ning puudutatakse päritolu küsimust. Laste kirjut päritolu reedavad pehmelt nende nimed, isegi kui sellest otse ei räägita: Kõrõlo ja Nazar, Aksana, Solomia ja Sofia, Rajis. Mõni neist elab peres, kus on ainult isa või ainult ema, mõni elab üldse vanemateta, sest „riik on neilt vanemlikud õigused ära võtnud, kuna nad käitusid halvasti“. Peategelasel Maial on tervenisti kaks ema, kes teda väga armastavad. Läbiv teema on kõikide laste ellu tunginud sõda.

„Maia ja sõbrad“ ilmus Kõjivis 2017. aastal, kui Ida-Ukrainas käis sõda juba mitmendat aastat. Eestikeelsesse väljaandesse on autor kirjutanud uue eessõna, kus tõuseb esile mõte, et paljudest taolistest lastest on saanud olude sunnil pagulased. „Maia ja sõbrad“, nagu ka teised ukraina raamatud, ilmub nii vaimselt kui ka aineliselt Ukraina toetuseks – kogu müügitulu on annetatud Ukraina Kultuurikeskusele. Mõlemad lasteraamatud on eestindanud Ilona Martson.

Serhi Žadani vahedad romaanid

Populaarne autor mitte ainult Ukrainas, vaid ka eestlaste hulgas on püsivalt Serhi Žadan. Tema loomingust on praeguseks tõlgitud „Depeche Mode“ (2020, tlk Riina Roasto) ja „Internaat“ (2022, tlk Veronika Einberg). „Internaat“ sai oma pealkirja loost enesest: peategelane, ukraina keele õpetaja Paša sõidab naaberlinna Donbassi ära tooma oma õepoega, kes elab internaadis. Tema kolmepäevane reis leiab romaanis aset 2015. aastal, mil Ukraina väed linnast lahkuvad ja vaenlased sinna iga hetk siseneda võivad. Internaadil on ka sümboolne tähendus: tekstis kasutatakse seda metafoorina juurtetuse tähistamiseks.

Donbass kui tegevuspaik ning Venemaa kõigest aasta varem toimunud sissetung Ukrainasse loovad juurtetuse üle arutlemiseks soodsa pinna ning see teema on kindlasti aktuaalne ka praegu. Žadani mitmekihilist romaani lugedes on tähtis meeles pidada kaht nüanssi: esiteks kirjutamisaastat ehk toona värskelt peale surutud sõjaliste tingimuste uudsust ning teiseks seda, et tegu on vaid autori katsega selgitada, ka endale, mida ja kuidas mõtlevad Donbassi elanikud ise.

Loomingu Raamatukogus tõlgitud „Depeche Mode’i“ esimene trükk müüdi kiiresti läbi. Uus trükk ilmus LRi „Kuldsarja“ väljaandena Ukraina lipu värvides 2022. aasta alguses. Ka selle raamatu müügitulu annetatakse Ukraina Kultuurikeskusele. „Depeche Mode“ kõneleb 1993. aasta Harkivist ehk Ukraina idapiiril asuvast linnast, kus alles harjutakse Ukraina iseseisvusega ja kus atmosfäär on kohati küllaltki postsovetlik. Kolm sõpra otsivad mööda Harkivit neljandat, et anda talle edasi oluline teade. Süžee puhul on keeruline aru saada, kas kõik toimub päriselt, sest peategelaste rännakud tunduvad olevat kujuteldavad. Või siiski mitte?

Vähe või palju?

Ukraina kirjanduse eestindamine kiratses mitukümmend aastat. Selle taustal võib tõdeda, et viimastel aastatel on ukraina kirjandust eesti keeles ilmunud võrdlemisi palju. Lisandunud on ka raama­tud Ukraina kohta, olgu need siis kirjutanud kas ukraina autorid või välismaa uurijad. Selle kõige üle ei saa jätta rõõmu tundmata. Et aga „palju“ on alati suhteline, esitan lugejale ka enda koostatud loetelu viimastel aastatel Eestis ilma­valgust näinud ukraina raamatutest.

Serhi Žadani romaanid „Depeche Mode“ (2020, tlk Riina Roasto) ja „Internaat“ (2022, tlk Veronika Einberg);

Ilya Kaminski luulekogud „Kurtide vabariik“ (2020) ja „Odessa tantsud“ (2022, tlk Carolina Pihelgas);

Andrei Kurkovi romaan „Hallid mesilased“ (2022, tlk Mait Eelrand) ja dokumentaalne teos „Invasioonipäevik“ (2023, tlk Aldo Randmaa). Varem on Kurkovilt eesti keeles ilmunud „Ukraina päevik“ (2014, tlk Anu Wintschalek) ja „Võõra surm“ (2007, tlk Üve Maloverjan). Kurkovit tõlgitakse eri keeltest: vene, inglise ja saksa. Autor ise kirjutab enamasti vene keeles. See annab põhjust veel kord kiita ja tänada ukraina-eesti tõlkijaid, kes tõlgivad vahetult ukraina keelest;

Ljubov Jakõmtšuki luulekogu „Donbassi aprikoosid“ (2019, tlk Mathura);

Larõssa Denõssenko lasteraamat „Maia ja sõbrad“ (2022, tlk Ilona Martson);

Romana Romanõšõn ja Andri Lessivi lasteraamat „Sõda, mis muutis Rondot“ (2022, tlk Ilona Martson);

Nadiika Herbiši ja Jaroslav Hritsaki aimeraamat „Ukraina jõulud“ (2022, tlk Tiina Krevald);

Marjana Savka lasteraamat „Lugu vanast Lõvist“ (2022, tlk Riina Roasto);

Olia Herculesi „Suveköögid. Retsepte ja mälestusi igast Ukraina nurgast“ (2021, tlk Leela Põdra).

Kuuldavasti on meisterlike tõlkijate vahendusel valmimas juba järgmisedki ukraina autorite raamatute eestindused. Rohkem, rohkem ukraina kirjandust, tahaksin hüüda. Soovin, et te saaksite õppida tundma mu kaunist Ukrainat.

1 Tsiteeritud luuletuse postitas autor oma Facebooki-küljel 13. III 2022. Eesti keeles ilmus see Igor Kotjuhi vahendusel ajakirjas Looming (2023, nr 3).

2 Ostap Slõvõnskõi ja teiste ukraina autorite luuletuste kirjutamise ajana olen märkinud originaalteksti postitamise Facebookis.

3 Donetski oblastis Olenikas asub Vene armee vangla, kus hoitakse Ukraina sõdureid kuni nende väljavahetamiseni. 29. juulil 2022 Vene armee korda saadetud kuriteo käigus plahvatas üks barakk, milles viibisid Ukraina võitlejad.

4 Kalju Lepik, Rukkilille murdmise laul. Eesti Raamat, 1990, lk 201.