Tee läbi maailmalõpu

„Internaat“ meenutab, et maailmalõpp ei pruugi olla üks suur apokalüptiline sündmus, vaid pikale veninud sõda koosneb paljudest väikestest maailmalõppudest.

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Selle aasta veebruarist saati maailma tähelepanu keskmes püsinud sõda Ukrainas on muu hulgas olnud suurte narratiivide surmaheitlus. Venemaa nihilistlikus retoorikas on tegu põhimõttelise lahinguga fašistliku lääne vastu, kelle eesmärk on lämmatada oma julgeolekustruktuuride kaudu õigeusklik kultuuriruum. Ukraina silmis on aga tegu tervet vaba läänemaailma kaitsva väikese riigi kangelasliku vastupanuga tegelikule hiiglaslikule fašistlikule agressorile, Taaveti astumisega Koljati teele.

Seesuguseid narratiive toidavad ühel või teisel moel nii meediapealkirjad, poliitikute kõned kui ka militaarentusiastide parastavad tviidid ja võitudest tiivustatud kirjeldused. Inforuum on sama tähtis lahinguväli kui Donetski mudased põllud ja puruks pommitatud linnade rusud. Pole seega põhjust imestada, et Venemaal on investeeritud aastaid tohutuid summasid infotrollide armee loomisse ning ukrainlastele omakorda omistatud kommunikatsioonisõja must vöö.

Suured narratiivid on olulised, sest määravad suures plaanis eksistentsiaalse stardipaku ja edasise suuna ning sihtmärgi, olgu selleks kultuuri ja rahva püsimajäämine, sõja võitmine või Euroopa viie rikkama riigi sekka jõudmine. Suured narratiivid motiveerivad ja distsiplineerivad. Paraku need ka paratamatult lihtsustavad ja kitsendavad, kippudes määratlema ideoloogilisel lahingutandril rinda pistvaid poolusi ühemõtteliselt halbadeks ja headeks.

Erandid ja pilti hägustavad detailid on suurte narratiivide vaenlased, kuna tekitavad ebamugavust ja sunnivad esitama liiga keerulisi küsimusi, võivad pidurdada indu ning kahandada usku lõppeesmärki. Sõja puhul määrab see aga muu hulgas, kui kaugele ollakse valmis võidu nimel minema, mida ja keda ohverdama, milliseid vintsutusi ja kaotusi taluma. Suure narratiivi puhul saab enamasti kõneleda vaid absoluudi kategooriates, olla poolt või vastu. Ja kui ei ole poolt, oled vastu.

Ukraina selle sajandi tuntumaid kirjanikke Serhi Žadan on Ukraina poolt, selles pole kõige vähematki kahtlustki. Demokraatliku ja lääneliku Ukraina poolt, mille nimel on kirjanik mütanud terve lõppeva aasta mööda rindejoont: postitanud tööstuslikus koguses värsket teavet oma paarisajale tuhandele jälgijale ühismeedias, kogunud väsimatult raha Ukraina armeele, vedanud ise kohale varustust ja esinenud rea toetuskontsertidega väljaspool Ukrainatki. Septembris väisas ta oma ska punk’i viljeleva bändiga Žadan i Sobaki teiste seas Tallinna.

Žadani viimane romaan, värskelt eesti keelde tõlgitud „Internaat“, nägi ilmavalgust juba 2017. aastal, kuid selle sündmused võiksid sama hästi aset leida ka praegu, mil maailm näib suurele osale läänest pöördumatult muutununa. Õigupoolest meenutabki raamat, et sõda ei alanud mitte üheksa kuu, vaid peaaegu üheksa aasta eest. Ometi ei räägita „Internaadis“ ideoloogiast ega suurtest narratiividest, vaid pillutakse kõiksugu narratiivid, väärtuspositsioonid ja hoiakud keset lahingukaost kiiresti kümne tuule poole.

Ukraina kirjanik Serhi Žadan pälvis 23. oktoobril Frankfurdi raamatumessil Saksa kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu rahuauhinna (Friedenspreis des Deutschen Buchhandels).

Wolfgang Rattay / Reuters / Scanpix

„Internaadi“ keskmes on ukraina keele õpetaja Paša, kes läheb sõja alguspäevil isa pealekäimisel tooma lahingute teelt ära oma internaatkooli saadetud õepoega. Esmapilgul üsna sirgjoonelisena näiv edasi-tagasi sõit kujuneb kolmepäevaseks võitluseks ellujäämise nimel keset verist ja porist eikellegimaad, kus inimelu hind kahaneb võrdseks ühe kuuli omaga.

Žadan on oma eelmistes raamatutes kirjeldanud suhteliselt hinnanguvabalt metsikut läänt – või õigemini ida – Ukraina piiril: Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järgne minnalaskmismeeleolu, kuritegevus, vaesus, alkoholism, korruptsioon, pendeldamine vene, ukraina ja euroopaliku identiteedi vahel. Kui väga ka vastupidist ei sooviks, pole Žadani raamatutes kakerdavad inimvared tingimata kellegi poolt või vastu. Kõiksugu suured narratiivid, nii vähe kui nendega kokku puututakse, on ses maailmas pigem pöördunud eneseparoodiaks, banaalseteks propagandakildudeks, mida neid kuuldavale tuues isegi ei usuta, või suurlinlikuks elitarismiks, millega ei haakuta, kuniks hing palju maisematest argimuredest paelaga kaelas.

Žadani debüütromaanis, säravas ja kuratlikult vaimukas „Depeche Mode’is“ (2004, eesti keeles 2020 ja 2022) on kirjeldatud enese kiiremas korras surnuks joomist üheksakümnendate alguses. Tema seni ehk tuntuim teos, ka filmiks saanud „Vorošilovgrad“ (Ukraina idapiiri lähedal asuva Luhanski linna endine nimi) räägib aga sürrealistlikest seiklustest ühe bensiinijaama omandiõiguste ümber.

Žadani tegelased ei ole kangelased ja kindlasti pole nad ühiskonnas nii-öelda võitjate poolel. Halvemal juhul on nad „Politseikroonika“ parimate palade materjal, paremal juhul lihtsalt tavalised inimesed, kes püüavad ajaloo tõmbetuules ellu jääda. Kuigi Paša on ametilt õpetaja, pole ka tema moraalne selgroog ühetiselt sirge. Või kui ka mingis osas on, lööb kuulirahe alla sattumine selle kiirelt paigast.

Mürskudest ja miinidest rohkemgi tekitavad „Internaadis“ kõhedust napid vestluskatked teel kohatud inimestega. Kõik räägivad meist ja neist, kuid enamasti täpsustamata, kes on täpselt meie ja kes on nemad. Eristusjoon on ühtaegu fundamentaalselt määrav ja jääb täpselt markeerimata: iial ei või teada, kes seisab sinu vastas ja mida ta saadud teabega täpselt teha võib. Raamatut kannab luud ja liha läbiv ohutunne, mis kandub lõpuks peaaegu igale kohatud inimesele, märgatud liikumisele, kuuldud helile.

Paša suurim õõv saabub äratundmisega, mis jääb hävitustöö järel järgmisele põlvkonnale päranduseks – kahtlema hakkab ta muu hulgas ka oma senises töös ja rollis. Ühes raamatu meeldejäävamas lõigus mõtiskleb ta oma õpilastest: „Dikteerin neile muudkui kõiki neid nõmedaid etteütlusi, taon nende peakoludesse raskeid ja arusaamatuid näiteid, õpetan reegleid, mida neil iial tarvis ei lähe. Õpetan vigadeta rääkima. Aga vaat lihtsalt rääkima, rääkima niiviisi, et sind kuuldaks ja mõistetaks, seda ma ei õpeta. Ja ei oska ise ka.“

Kui „Depeche Mode“ oli Žadani „Train­spotting“, siis „Internaat“ on tema „Tee“. Cormac McCarthy lohutu post­apokalüptiline jutustus isa ja poja piinarikkast teekonnast ühiskonna rusudes, kui tahes realistlik, on siiski fiktsioon. „Internaadi“ nappi, kangelastest ja suurtest dramaatilistest pööretest priid stiili on aga kerge võtta vastu dokumentaalsena. Edasi liigutakse hingematva tempoga, kuid ometi näivad kolm päeva igavikuna. Žadan kirjeldab toimuvat suurte emotsioonideta, ent vahetult, ehedalt, inimlikult. Autoril pole vaja dramatismi nimel pingutada, lõikavalt valus ja laastav lugemine on „Internaat“ kirjeldatavate olude tõttu niigi.

Fantaasiaks pole põhjust. Seda sai näha kas või mitmes äsja lõppenud Pimedate Ööde filmifestivalil linastunud dokumentaalis, olgu tegu pommitamise keskel filmitud „Mariupolis 2“ või just internaadile eelneva varjupaiga elu näitava „Kildudest majaga“. „Internaat“ meenutab, et maailmalõpp ei pruugi olla üks suur apokalüptiline sündmus. Päevi, kuid, aastaid kestev sõda koosneb paljudest väikestest maailmalõppudest – inimene inimese järel – ka parimal juhul saab otsa vähemasti kogu senine elu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht