Romaan kui elavhõbe

Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“ on sedavõrd filigraanne ja rahutu romaan, et võib hooletumal lugejal peost pudeneda.

ANNELI NIINRE

Mulle öeldakse, et mu raamatutest on raske aru saada. Kuid mul endalgi on neist arusaamisega raskusi! Sest ma kirjutan, olles erinevate vaimude meelevallas.

„Hämariku melanhoolia“ (lk 328)

Praegu maailmas toimuva taustal iseäranis muretutena paistvate nullindate alguses sai toonase Tallinna pedagoogika­ülikooli keeltemaja teise korruse igavesti jahedavõitu auditooriumis eesti kirjanduse loengus pikalt analüüsitud ühe luuletuse juurde kuuluvat illustratsiooni. Juba tollal legendaarsele õppejõule iseloomulikult kujunes sellest semiootiliselt laetud, tähendustihke eritelu, mis võis ju mõnele auditooriumist tunduda kõrvalisse takerdumisena, ent avas ometi varjatud kihte ka luuletuses, mille tõlgendamiseni lõpuks jõudsime.

Niisamuti kas just takerdusin, ent jäin ometi pikemalt peatuma Andrei Ivanovi viimase eesti keeles ilmunud romaani novellides „Hämariku melanhoolia“ kaaneillustratsioonil: inimene suubumas trükimasinasse, valgusvihu ümber tiirlemas ööliblikad. Inimene saamas sõnaks, saamas kirjutatuks, kirjanduseks, käes märkmik ja pliiats. Õhku kirjutatud read. On võimalik, et omistan kaanel kujutatule liialt tähelepanu, ikkagi takerdun, ent ometi näib see haaravat üht Ivanovi teoste retseptsiooniga kaasas käivat või vähemasti sageli esil olnud aspekti, nimelt autobiograafilisust. Ka „Hämariku melanhoolia“ novellides, mida on 17, figureerib minajutustajana Andrei Ivanovi nimeline tegelane, kelle elu keerdkäikudes võib vajadusel otsida kokkupuutepunkte samanimelise reaalse isikuga, ent neid leideski tuleb silmas pidada, et tegemist on ilukirjandusliku tekstiga. Igal juhul (seda ka autobiograafilisena määratletavate tekstide puhul) loome ümbritsevast maailmast ja ka iseendast kujutluspilte, konstrueerime pilti maailmast ja iseendast, n-ö puhas ja kõigekülgne mina ei ole kunagi lugeja ees. Alati on olemas vähemasti kapike, mille sisu jääb saladuseks (kui osutada siinkohal Viivi Luige „Kuldsele kroonile“).

„Hämariku melanhoolia“ minategelane liigub eri paikades (näiteks Brüsselis, Hamburgis, Pariisis, Haapsalus), läbides arvestatavaid vahemaid, ise kõigest distantseeritud, rahutu ning leidmata asu – vene keeles неприкаянный.1 Kui varem on ta olnud illegaalne pagulane, siis nüüd n-ö paberitega ja teeb loometööd legaalselt (asjaolu, mis põhjustab minategelasele omajagu tuska), näiteks esitab ta novellis „Brüssel“ XX sajandi alguses möllanud Hispaania gripi kohta materjali otsides raamatukogutöötajale oma kirjanikuameti kohta kogunisti tõendi (lk 57). Hispaania grippi suri muide Guillaume Apollinaire, kellelt pärineb teose moto, read luuletusest „Le Voyageur“: „La vie est variable aussi bien que l’Euripe“ ehk „Elu on heitlik nagu Euripuse veed“.2 Samamoodi on heitlik ning, nagu märgivad Lauri Leis ja Valner Valme arutelus „Hämariku melanhoolia“ üle, värelev ja ebakindel, lõputult põgeneda sooviv teose mina­tegelane, kes ometi ei pääse iseenda eest.3 Ajuti soovib tegelane end ümbritsevast täiesti eraldada, kas või Hugo Gernsbacki isoleeriva kiivri (too 1920ndate kurioosne leiutis pidi aitama kirjanikel keskenduda) edasiarenduse abil: „„Aga vaat kui teeks sellise kiivri, mis sõeluks informatsiooni, hoiaks teadvust kogu sellest prahist puhtana … Kuhu ka ei läheks, igal pool on see.“ Ma osutasin peanõksuga ekraanile, seejärel noortele, kes olid oma mobiiltelefonide külge kleepunud. „Isegi kui ei vaata, ei loe uudiseid, siis ikkagi suhtled sa inimestega, kelle teadvus on nagu käsn sellest tõvestavast teabest läbi imbunud, ja sa nakatud nende vibratsioonidest: teadvus lihtsalt toimib sedasi““ (lk 20).

Andrei Ivanov mullu 14. märtsil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade üleandmisel. Ivanov pälvis venekeelse kirjanduse kategoorias tunnustuse romaani „Меланхолия сумерек“ ehk „Hämariku melanhoolia“ eest. Sama kategooria teine auhind läks Olga Titovale.

 Kris Moor / Eesti Kultuurkapital

Teadvus, mis ei rahune hetkekski, kirjutamise sund ja paine, kirjutamisest kirjutamine on teemad, mille ümber keerleb suur osa „Hämariku melanhooliast“, nagu ka „Untermensch: minu lõhkikistud osa“4. Mõlemad teosed kuuluvad ühes „Õuduste teatri“5 ja ilmumisjärge ootava romaaniga „Hella tähe all“ samasse tsüklisse. Lühiproosakogus „Pariisi arabeskid“6 kirjutab Ivanov Péter Nádasi „Mälestuste raamatu“ kohta järgmist: „Teadvus, mis on määratud iga pisimatki detaili endasse koguma, viib selle teadvuse kandja tõelisse Põrgusse. Kirjanik on määratud tegema Sisy­phose tööd – kandma kogutud informatsiooni paberile heitmaks maha ballasti, vabastades sel moel mälureservuaare, andes endale võimaluse täita neid uute kogemustega, põhjustades piinarikka orjaliku oleluse tsüklilisuse. Sellises perspektiivis paistab meelemärkusetus kahtlemata õndsuse, paradiisi, vabanemisena. Niimoodi seda saavutataksegi, keha kannatuste kaudu, ja üksnes niimoodi – kannatuse ja rõõmu, kaotuse ja leidmise üksikasjaliku kirjelduse lõõmast – sünnibki suur romaan“.7 Sisy­phosele osutatakse ka „Hämariku melanhoolias“ (lk 92) ning mitmel puhul proovitakse sõnadesse püüda loomisvaeva, näiteks „.. kust nad peaks teadma, mis asi on romaan, eriti kui sulg tõrgub, kui üksildane on olla, kui rinnus on vaikus, ei sosinat ega hinge; mitte keegi ei tea, kuidas romaan piinab, müksib seestpoolt, ei lase magada, missugustesse nägemustesse see viib, kuidas mürgitab mõtteid, kuidas veab sind mööda üht ja sama rida-rada, röövib sult nägemise, tirib elust eemale, tõmbab endasse, hiljem aga puksib välja, kui piinarikkalt ta tuleb, sa tirid tegelasi endast välja suurte lohmakate tükkidena, ühe teise järel, nende sünnitamisega rebened sa lõhki, ränkraske sünnitus ei kesta mitte päeva ega kaks, vaid kolm, neli, viis kuud, pärast aga heidad sa kõik kõrvale ja saadad nad kas põrgusse või miskisse, vahet pole, võtad nime ära, teed kahest ühe, ega suuda sellega elada, sellise transformatsiooniga, sellise kompromissiga, lihtsalt kihutad minema nagu titaanid, alustad kõike otsast peale, ning see on juba teine romaan, sina oled teine, maailm on teine, elu on teine – kõik on teine ja sina ei saa enam olla endine, ei suuda endale andestada, sa pead ära sõitma, sa pagendad ennast, sest tahad enda kallal midagi toime panna ..“ (lk 201).

See on tammsaarelik kirjutamine südameverega par excellence, valudes kirjutamine, mida muu hulgas on oma „Palgas“ puudutanud ka Tõnu Õnnepalu, kes vilksatab muide tegelasena „Hämariku melanhoolias“ (lk 164–166): „Ainus, mis kirjanikku tegelikult aitab, on valu. Aga valu ei saa tahta. Valu tahta on vale. Ja tegelikult ikkagi ei saagi teda tahta. Seni kui elad, ei saa sa tahta valu. Ma mõtlen, päris valu. Enesepiitsutamine on meelelahutus. Päris valu on see, mis tuleb seest ja on suurem kui kosmos. Ta on su sees, aga sa oled ta ees tilluke kübe. Kuidas see võimalik on? See on võimatu. Sul pole mitte mingit pääsu. See on valu“.8 Mitmekordne valu kangastub Ivanovil seoses romaaniga „Peotäis põrmu“9: „Ma müüsin meie valu tänavatel ja inimesed ostsid meie last tema põrmu minu huulilt ja mu sõnad avasid südameid ja neisse sisenes minu valu ja meie sündimata lapse surm ..“ (lk 220).

Valus ja kannatustes sündinud kirjandusteose võtab vastu kaubastunud maailm: „Nende jaoks on romaan toode, kirjanik aga müügiautomaat, kust kukuvad välja šokolaaditahvlid, kompvekid, karastusjoogipudelid, võib osta isegi topsitäie kohvi, on tarvis teada vaid vajalikku klahvide kombinatsiooni“ (lk 155). Kirjandusringkonna ja kirjastamise telgitagused ning edukuseks vajalikud siiberdamised on oluline teema iseäranis romaani esimeses novellis „Brüssel“, aga mitte ainult, loomisega seoses lõikub see teksti mujalgi. Selgelt joonistub välja vastuolu: „Kirjastajate ja kirjandus­agentidega läbikäimisel on see oht, et nad hakkavad sulle oma kirjandusvaadet peale suruma. Nad paluvad alailma mul mu romaani kärpida. Kuid ma ei näe sellel mõtet – kõik minu romaanid on niigi väga kokkuvõetud versioonid neist romaanidest, mis ma jätan endale“ (lk 154). Jõutakse koguni järelduseni, et õigupoolest polegi praeguses maailmas kohta (tõelisele) romaanile: „Maailm on sihukese hoo sisse saanud, et inimesed ei märka kirjandust. Inimteadvus on muutunud nii tormakaks, et kirjandus ei suuda enam vastata saavutatud pööretele – formaat pole see. Romaani lugemiseks tuleb tempot maha võtta, välja lülituda; oleks vaja mitte ainult kirjanike retriite, vaid retriite lugejatele. Ma kimusin ja mõtlesin: kuradile see lugeja! Lugeja on surnud – mina olen vaba“ (lk 199).

Nii loobki autor romaani, mis on mõõtmatult mahukam kui märgitud lehekülgede arv: paljudel juhtudel avardub mõne lause või sõnapaari taga terve maailm, viibete ja vihjete tihnik, labürint, kus tuleb autori peidetud suunanäite kui Ariadne lõnga silmas pidada. „Hämariku melanhoolia“ eeldab teadlikku, tähelepanelikku lugejat. See, kes tormab teksti sisse, eksib üsna kiiresti. Teos ei sobi neile, kellele on raamatute puhul oluline kvantiteet (nii ja nii palju lehekülgi päevas, kuus, aastas) – nõnda loetakse eeskätt lugu ning vähem (kui üldse) huvitab see, kuidas lugu on kirja pandud. Ja kui veel sõnad ise moodustavadki teose tuuma … „Mõnikord näib mulle, et sõnad põevad samu haigusi ja evivad samu pahesid mis inimesedki – keel tuleb ju inimestest, järjelikult ei saa sõnad mitte valetada, mitte meelitada, mitte anda omamoodi pistist, peibutada petliku läikega, ja kui valetab üks, siis teine seisab kõrval ja teeb talle katet, ühesõnaga, sõnad kohanevad samuti alatult, neil on vaja millestki toituda, kusagil elada, nad otsivad pidevalt omale tarekest: näe, üks hiilis hiirekesena, hiirekesel on üksinda igav, kutsus tuttava, aga too ei tulnud üksi – kogunevad kampa ja lollitavad mind, tõmbavad tsirkusetelgi püsti ja – tantsivad, loobivad kurikaid, keerlevad, tiirlevad, sülgavad tuld, kepslevad nagu kirbud …“ (lk 157). Psühhedeelne kirjandus10, baroklik sõnaküllus, filigraanne tehnika. Ja kihte koorub veel ja veel, hõbekuulid pudenevad aina väiksemateks pärliteks.

1 Irina Belobrovtseva, Aurika Meimre, Kirjutamine kui püsikestev peeglistaadium. – Keel ja Kirjandus 2015, nr 1, lk 18.

2 Eestikeelsena on „Rändaja“ ilmunud Triinu Tamme ja Paul-Eerik Rummo tõlkes ajakirjas Looming (2020, nr 8).

3 Loetud ja kirjutatud. Andrei Ivanovi „Hämariku melanhoolia“. – Vikerraadio 14. X 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609118237/loetud-ja-kirjutatud-andrei-ivanov-hamariku-melanhoolia

4 Andrei Ivanov, Untermensch: minu lõhkikistud osa. Tlk Veronika Einberg. – Loomingu Raamatukogu 2021, nr 1-2.

5 Andrei Ivanov, Õuduste teater. Tlk Veronika Einberg. Varrak, 2022.

6 Andrei Ivanov, Pariisi arabeskid. Tlk Veronika Einberg ja Erle Nõmm. Tuum, 2020.

7 Samas, lk 318.

8 Tõnu Õnnepalu, Palk. Talvepäevik. Paradiis, 2021, lk 14.

9 Andrei Ivanov, Peotäis põrmu. Tlk Ilona Martson. Varrak, 2011.

10 Oliver Berg, Andrei Ivanovi „Öö Saint-Cloud’s“: kui sisened saladusse. – ERRi kultuuriportaal 7. X 2021. https://kultuur.err.ee/1608361878/arvustus-andrei-ivanovi-oo-saint-cloud-s-kui-sisened-saladusse

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht