Sametised sõnad, sügav sisu

Lilli Luugi teosed lõikavad luust ja lihast läbi. Neid tuleb lugeda vähemasti kaks korda. Alles teisel ja kolmandal lugemisel avaneb lausestuse tegelik jõud, detailide täpsus ja psühholoogiline kandvus.

VILJA KIISLER

Lõpuks ometi on Lilli Luuk eesti kirjanduses päriselt kohal ja vääriliselt nähtav, koguni kahe teineteise järel ilmunud raamatuga, mis kummatigi ilmusid vales järjekorras. Kes eesti algupärasel jutukirjandusel silma peal peab, see teab Luuki juba aastast 2017, mil Loomingus ilmus „Auk“ – harvanähtavalt hästi kirjutatud novell, autori kõige esimene trükis ilmunud tekst, mis pälvis kohemaid Tuglase preemia. Neid autoreid pole palju, kes saavad selle soliidse preemia esimese avaldatud teksti eest, sama on minu teada suutnud ainult Armin Kõomägi novelliga „Anonüümsed logistikud“. Luuk sai novellipreemia ka 2021. aastal vastselt raamatule pealkirja andnud „Kolhoosi missi“ eest. Et Luugi näol on tegemist vägagi arvestatava romaanikirjanikuga, ilmnes alles siis, kui „Minu venna keha“ sügisel trükki jõudis.

Siis ilmnes ka, et preemiajagajatel võib vahel midagi olulist kahe silma vahele jääda. Kuidas muidu seletada seda, et „Minu venna keha“ läinud aasta Betti Alveri debüüdiauhinna nominentide hulka ei kuulunud. Ehkki sellest pole suuremat avalikku sõnasõda sündinud, olnuks iseenesest põhjust skandaal käima tõmmata küll ja veel. Tegemist on romaaniga, mida on kirjandusaasta kokkuvõtetes aasta tähelepanuväärseima algupärase ilukirjandusteosena ette toonud mitmed professionaalsed lugejad, ent veelgi rohkem on avaldatud imestust listist väljajäämise pärast omavahelistes aruteludes. Seadmata kahtluse alla Sanna Kartau võitu, leian, et vähemasti nominentide hulgas oleks Luugi nimi pidanud kindlasti olema.

Lilli Luuk sisenes kirjandusse novellibuumi alguses. Eesti novellil läheb nimelt suurepäraselt, mitte kunagi varem ei ole novellid olnud eesti kirjanduses nii nähtavad. Armin Kõomäe algatatud sari „Eesti novell“ koondab alates 2018. aastast kaante vahele parimad algupärased uudisjutud ja Luugi „Auk“ ilmus mõistagi kohe esimeses köites. Saja aasta peale välja käidud vekslid peaksid tagama, et eesti novelli ootab ees viljakas ja silmapaistev elu. Koos Värske Rõhuga algatas „Eesti novelli“ meeskond lõppenud aastal ka novellikonkursi, mille eesmärk on tagada noorte autorite pealekasv.

Kuid Luuk oleks kirjandusse murdnud ka ilma igasuguste preemiate, konkursside ja sarjadeta, nii heatasemelist ja kindlakäelist debüüti annab eesti kirjanduses meenutada. Luuk tuli valmina, enesekindla, küpsena. Tema autoripositsioon on niivõrd omapärane ja suveräänselt kindel, et mingist hilisdebütandi liistule tõmbamisest ei saa juttugi olla. Ühtäkki oli ta lihtsalt kohal ning võttis täie enesestmõistetavusega sisse koha parimate seas. Tegemist on lugeja suhtes nõudliku autoriga, kelle teosed ei pruugi end kätte anda kohe esimesel lugemisel.

Lilli Luugi novell „Kolhoosi miss“ jõudis detsembris kinolinale. Režissöör Alexandra Pärna filmis mängib Liidiat Enid Leetjõe ning Miinat Säde Sibul. Film kuulub Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi tudengite lühifilmide kassetti „Põgenikud“.

 Kaader filmist

Jah, Lilli Luuk võiks vabalt Thomas Manni kombel nõuda, et tema romaani ja novelle tuleb lugeda vähemalt kaks korda, sest tõeliselt nautida on võimalik teost, mida juba tunned. Mann esitas selle arrogantse nõudmise „Võlumäe“ puhul – täiesti kohaselt, muidugi –, aga iseenesest võiks see arusaadav olla igaühele, kes kuulab muusikat: tõepoolest, nüansse, variatsioone, väiksemaid värelusi märgatakse alles mitmendal kuulamisel või siis eri ettekannete võrdluses. Vähegi nõudlikuma kirjandusteose nautimisel kehtib sama: teose poeetikale, stiilile, sõnade siidile ja sametile, lausete loodetele (tõusule ja mõõnale) saab anduda alles siis, kui süžee on juba tuttav, mõistetud. Luugi süžeed ei ole lihtsad, ei romaanis ega novellides, nende mitmetasandilisus nõuab täit tähelepanu ja keskenduvat kohalolekut. Alles teisel ja kolmandal lugemisel avaneb lausestuse tegelik jõud, detailide täpsus ja psühholoogiline kandvus. Esimesel lugemisel võib nähtavaks saada vaid pealispind.¹ Et mõista Luugi teoste olemuslikku poeetilisust,² on tarvis teosesse sisse minna ja lasta end sellel kaasa võtta.

Luugi teosed, nii novellid kui ka romaan, meenutavad luuletusi: nad on väljajättelised, valikuliselt näitavad, samas konkreetseid sündmusi ja tundeid aistinguliselt esiplaanile seadvad. Lugeja kujutlus- ja kaasaelamisvõimele jäetakse palju ruumi, nii et igaüks saab teksti täita just iseoma suutlikkuse ja kogemuse kohaselt. Eelisseisundis on enamasti lugeja, kellel on küllaldane hulk ajalooteadmisi ja soovitavalt keskmisest suurem lugemus, ent peamine on siiski süvenemisvõime. Lihtsalt mine sisse ja mine kaasa ja sa tunned, kuidas lõhnab surmahirm, mismoodi hirmuhigi voolab alla mööda sinu enda selga, mismoodi tõmbuvad külmaks su enese sõrmeotsad. Sa võid kogeda, mismoodi on puudutada juba lagunema hakanud laipa. Mis tunne on jääda ilma lähedastest ja mitte kunagi teada saada, mis nendega päriselt juhtus, niimoodi edasi elada. See oli võimalik teise ilmasõja päevil, nõukogude ajal, varase iseseisvuse aastatel, oh, paraku, see on ikka võimalik ka praegu ja nüüd. Kui alustada „Minu venna keha“ lugemist kolmandat korda, võib taibata, et see juba algab luuletusega, väga hea luuletusega, murra vaid read, ja ongi. Tegelikult muidugi ei ole tarvis ridu murda, et luuletust ära tunda.

Kui sõnad „läbitunnetatud“ ja „läbikirjutatud“ ei oleks juba Karl Muru ja Harald Peebu aegadest saati viimseni lörtsitud, tahaks kasutada just neid. Läbitunnetamine ei tähenda mitte seda, et autor ise oma tegelaste tundeid läbi elaks ja seda kirjeldaks, ei, see tähendab ülimalt lähedale minekut oma tegelastele – nii lähedalt näitamist, et üksainumas detail vallandab lugejas terve aistingute voo, koos sellega aga ka arupärase arutluse. Mis sai sellest tüdrukust, kes „Kolhoosi missis“ kaduma jäi? Kui lähedal olid „Augu“ tegelased sellele, et neid endid oleks aetud sellesse liivakarjääris asuvasse kuuseokstega vooderdatud hauda? Kellele oli see tegelikult kaevatud? Mis tunne on lasta ennast ära vägistada selleks, et olla vägistamise eest kaitstud? Milleks on kuritegelikul režiimil vaja meie vendade kehi – nende omi, kes tapeti, aga ka nende omi, kes surid sündides? Luugile omaselt tugeva konstruktsiooniga, ent ülimalt õhulisi, tugevalt aistilisi tekstihooneid pole võimalik luua käigu pealt või möödaminnes. Neid on ehitatud pikema aja jooksul ülima hoolega, tundlikult ja õrnalt, kindlalt, ajaloolase kannatlikkusega.

Lilli Luuk on meister puistama tekstidesse ajaloodetaile, mis võimaldavad mõnikord lausa aastaarvu täpsusega dateerida tegevuse toimumise aja. Näiteks „Kolhoosi missi“ tegevus toimub 1988. aastal. Kõigepealt võrksukad, mida on seni nähtud vaid mõnes välismaa muuvis (just nimelt muuvis). Mustade küünealustega traktoristid, kes saavad palka sularahas. Mai juukselakk, lokitangid, lokivedelik, mille hais paneb silmad kipitama ja vett jooksma. Viru lits, punkarid, rebitud teksad, kivipesu. Ja siis: Erika Salumäe olümpiavõit, „Väike Vera“, ENSV suveräänsuse deklaratsioon. Ent sama osavalt on Luuk detailiseerinud Teise maailmasõja aegseid ja siirdeaegade olusid, interjööre, külasid ja linnugi, kuigi külad on talle lähedasemad. Läbikirjutatus ja inimlike läbielamiste läbitunnetatus annavad tulemuseks lugeja tunnetusvõimet proovile panevad, inimese ajaloolist olemust läbistavad tekstid, jah, need teosed lõikavad läbi lihast ja luust. Kui ka meie ise pole pidanud kogema seda, mida on tulnud üle elada Luugi tegelastel, on see juhtunud meie lähedastega. Teisest ilmasõjast ei olnud võimalik läbi tulla nii, et see poleks inimest üdini muutnud. Ainult need, kes mäletavad, teavad, mida tähendab olla süüdi selles, et jäid ellu. Nõukogude aja lootusetus ja pimedus elavad meis edasi isegi siis, kui me ise seda ei tea.

Lilli Luuk poleks kirjanikuna ilmselt niisugune, nagu ta on, kui tal poleks olnud n-ö eelmist elu, kunstiajaloolase professionaalset tegevusaega, mis eeldatavasti vormis tema detailitruu silma ning kindlakäelise esteetika. Nende kahe võluv ühendus teeb temast täiesti eripärase, suveräänse hääle eesti kirjanduses, keda kellegi teisega naljalt segi ei aja. Kui novellidega on Luuk jõudnud ka kaasaega, siis vähemasti „Minu venna keha“ oleks olnud hoopis teistsugune, kui see poleks valmis saanud enne Vene-Ukraina sõja algust, võib-olla ei oleks see üldse valmis saanudki. Lilli Luugi avalik kirjanikuelu algas ajal, mil SEE pidi olema igaveseks möödas, aga ei ole ometi. Enda teada valis Luuk kujutamiseks ajalooetapi, millega on tekkinud piisav ajadistants.³ See ei pidanud korduma, see pidi olema igaveseks läbi, nii me uskusime, sest nii väga tahtsime uskuda. Aga see tuli jälle, see on jälle väga lähedal, nii lähedal, et taas on võimalik tunda hirmu lõhna, kogeda krampi kõhus, käte ja jalgade külmakstõmbumist.

Käes on ajad, mille mõtestamisel ja mõistmisel ei saa ajaloolase haridusega inimesel olla vähimaidki illusioone. Ajalugu ei ole mitte lõppenud, vaid kordub üha: Ukrainas sõditakse enam-vähem nii nagu teise ilmasõja päevil. Mitte ükski kinnitus, et meie siin oleme kaitstud paremini kui eales, ei veena lõpuni, sest oht pole meie eluajal mitte kunagi varem olnud nii suur. Kas Luugi ajaloolasenärv suudab emotsioonidest puhastada 24. veebruaril 2022 alanud aja, mis lausa karjub mõtestamise järele, poetiseerida seda? Või on tingimata ka nüüd vaja, et halvav hirm hävingu ees oleks üle läinud, enne kui on võimalik sõnastada? Üks on kindel, Lilli Luuk on tulnud, et jääda. Iga tema järgmine raamat haaratakse lennult.

1 Vt Made Luiga, Pimesikumäng. – Sirp 21. X 2022.

2 Vt Alvar Loog, 360 kraadi kaamost ja kadu. – Postimees 24. X 2022.

3 Vt Vilja Kiisler, Salapärane kirjanik, kes roomab mööda metsi ja kraave. – Eesti Päevaleht, LP 4. XI 2022.