Sügiskuldne Borges

Selle „Loomingu Raamatukogu kuldsarja“ raamatu motoks sobib lause: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger.“

LINNAR PRIIMÄGI

„Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“ taasavaldati kaks Jorge Luis Borgese jutukogu. Tolle argentina kirjaniku austajale paras pettumus. Seitsmekümne kuue aastase „Liivaraamat“ ja kaheksakümne nelja aastase „Shakespeare’i mälu“ ei küüni neljakümne viie aastase „Fiktsioonide“ ja viiekümneaastase „Alephi“ meisterlikkuseni. Klaarika Kaldjärve saatesõnas korduv mõiste „ideed“ on raugastunud Borgesel ammendunud, fall’n into the sere, the yellow leaf, nagu ta ise tsiteerib „Macbethist“. Täpselt tabab seda kurbloolust pealkiri „Liivaraamat“. Tõepoolest, need jutud pole enam „Hargnevate teede aiast“, „Kunsttükkidest“ ning „Alephist“ mällu sööbinud kaunid kassikangad, vaid „soolikad, täis liiva“ (nagu öeldi Seneca stiili kohta), õigupoolest: puistliiva. Selle kuld­raamatu motoks sobib lause: „Igast kirjanikust saab lõpuks tema enese kõige ebaintelligentsem jünger“ (lk 88).

Saatesõna on kirjutatud Borgese teemade loetelu vormis. Jätkakem!

Autor on raamatukoi, mitte ladina­ameerika macho, aga liigub meeste maailmas, jäädvustades puhuti lausa filmilikke fragmente: „Igal laupäeval istusid sõbrad ühes ja samas kõrvalises lauas Café del Globos, nagu kohane nendesugustele vaestele ja korralikele noormeestele, kes teavad, et ei saa teisi koju kutsuda, või siis püüavad sealt põgeneda. Nad kõik olid pärit Monte­videost; alguses oli neil raske sõbruneda Arredondoga, kes oli pärit sisemaalt ja ei lubanud endale südamepuistamist ega esitanud küsimusi. [—] Ta oli vait ka siis, kui teised naersid tema üle ja nimetasid teda kitsipungaks“ (lk 69). Ent eakohaselt räägib Borges enamasti vanameestest.

Tema peamine element on mälu. Mosaiiksed või lausa juhuslikud tsitaadid („Mitu päeva hiljem habet ajades laususin peegli ees terve rea sõnu, mis üllatasid mind ja mis, nagu üks kolleeg mulle teatas, olid pärit Chauceri luuletusest „An ABC“. Ühel õhtupoolikul Briti Muuseumist väljudes vilistasin lihtsat meloodiat, mida ma kunagi varem polnud kuulnud“, lk 107–108), reminis­tsentsid (Maeterlincki „Pimedad“, lk 74), ka enesekordused. Nonde seast torkab silma kummaline liigitus, mis äratas tähelepanu juba Borgese jutus „John Wilkinsi analüütiline keel“ (1952), kus leidub loomade jaotus „keisrile kuuluvateks, balsameerituteks, dresseerituteks, emisteks, näkkideks, mitmesugusteks, hulkuvateks koerteks, sellesse klassifikatsiooni kuuluvateks, hullumoodi värisevateks, loendamatuteks, väga hea kaameli­karvadest pintsliga joonistatuteks, ülejäänuteks, äsja lillevaasi lõhkunuteks, eemalt kärbest meenutavateks“. Nüüdses kogumikus: „järgnevatel [lehekülgedel] olid labürindid, noad, mees, kes usub, et on kujutlus, peegeldus, mis peab end tõeliseks, öös hiiliv tiiger, lahingud, mis on veres, pime ja saatuslik Juan Muraña, Macedonio Fernándeze hääl, surnute küüntest ehitatud laev, õhtuti korratud vanainglise keel“ (lk 88).

13. detsembril 2002 kirjutas Sirbis kunstiteadlane Reet Varblane: „Meil viimasel ajal õige mitmel korral tsiteeritud Borgese teistsugususe määratlus kõneleb Hiina entsüklopeediast ning sealsest meie, euroopaliku mõtlemise tarvis õige kummalisest loomade klassifitseerimisprintsiibist .. Harvardi ülikooli kirjandusdoktor hiinlane Zhang Longxi näeb selles eurooplaste seas (käibele läinud eelkõige Foucault’ kaudu) populaarses teistsugususe määratluses järjekordset teistsugususe kõverpeeglit – nii jabur klassifitseerimine pole hiinlastele omane, rääkimata siis sellisest entsüklopeediast.“

Mulle aga puutus kätte üks hiina kunsti ajalugu, mis juhatas järgmistele jälgedele. Põhja-Songi dünastia keiser Hui-tsung (1082–1135) paistis vähem silma poliitiku kui maalikunstnikuna.

Ühelt tema kaasaegselt pärineb kirjeldus: „Pikal rahu ning õitsengu ajal saabus iga päev asju, mis toovad õnne. Kõik pandi hoolikalt kirja. Lindude ja loomade seas olid punane vares, valge pärdik, põhjapõder, Jaava varblane. Neid peeti lossiaias. Taimede hulgas leidusid kadakas, purpursed seened, liiliad, iirised, oranžikas-kuldsed topeltbambused, meloni­lilled – kõik väga haruldased… Keiser valis viisteist haruldast liiki ja joonistas need värviliselt albumisse… Ta joonistas lillat bambust, mida katab sulnis öine kaste, valge varese, punase jänese, papagoisid, lumivalgeid hanesid ja pika lohiseva sabaga faasaneid, noori föönikslinde, kelle suled särasid nagu jaspis, hiilgavate silmadega kilpkonni, kelle seljal kiirgasid Suure Vankri tähed, siis veel kerratõmbunud draakonite ja fööniksite – nonde pikaealisuse sümbolite – kujulisi kive, banaane, mis kasvasid välja ühest varrest koos kahekordsete lehtede ja läbipõimunud okstega. Ka see andis kokku albumi. Seejärel joonistas ta ühekaupa üles kõik helevalged loomad ja linnud aias, ja sellestki sai album. Ta aina lisas joonistusi, kuni kokku tuli tuhandeid albumeid…“ (Т. А. Пострелова, Академия живо­писи в Китае в Х–ХIII вв. Москва: Искусство, 1976, lk 68–69.)

Võimalik, et tohutu eruditsiooniga Jorge Luis Borges tundis toda ülestähendust – „keisrile kuuluv“ ja „väga hea kaamelikarvadest pintsliga joonistatud“ tema tekstis osutavad hiina eeskujule otsesõnu. „Teatav hiina entsüklopeedia“ võibki olla ajendatud keiser Hui-tsungi albumitest. Ega muud kui entsüklopeediat need endast ju kujutagi!

Rõõmuga loen: „Kui kolm pluss üks võib olla kaks, aga võib olla ka neliteist, pole mõistusega enam midagi teha“ (lk 96) – see tuletab meelde mu Borgese-kirjutist „Lõpmatu 14“ (Akadeemia 2002, nr 10, lk 2122–2129).

Mälu irratsionaalsust seob Borgesel reaalsusega konkreetne kronotoop: „See juhtus 1897. aastal Montevideos“ (lk 69), „1961. aasta lõpus oli mul Austinis, Texase ülikoolis võimalus vestelda pikemalt ühega neist meestest, doktor Ezra Winthropiga“ (lk 63). Konkreetsust loovad riburadamisi mainitud argiseigad, mis iseenesest pole mainimisväärsed, aga lisavad loole usutavat reaalsust.

„Trükkimine .. oli inimkonna üks suurimaid pahesid, kuna kippus mõttetuid tekste pead pööritama panevates kogustes paljundama,“ kirjutab bibliotekaar ja biblioduul Borges (lk 59). Tema enda raamatud paljundavad juttu raamatutest. Varasemates Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikes pakuvad omaette mõnu, harivat naudingut eestindaja Ott Ojamaa entsüklopeediliselt silmaringi avardavad kommentaarid. Neist võib puudust tunda „Liivaraamatut“ ja „Shakespeare’i mälu“ lugedes. Viimasel ajal epideemiliselt levivad mälumängusaated näitavad, et „Gulliveri reisid“ ja „Summa Theologica“ (lk 58) võiksid lahtiseletust vajada, ammugi siis lause: „Nagu Daniel Defoe, olid külamehed meistrid kaudseid tõendeid leiutama“ (lk 92) või „roomlaste must luik“ (lk 95); väljendi absences dans l’infini juures viitab autor ise Victor Hugole, aga samas piirdutakse ondoyant et divers puhul pelga joonealuse ümberpanekuga (lk 109).

Tõlge (hispaania keelest Kai Aareleid) on silmapaistvalt eestikeelne („viipasin mehe istuma“, lk 76). Päris mõtlema pani lause: „Ilu kogemise pattu, mis on inimsoole keelatud and“ (lk 51). Kas patt on ilu või kogemus? Kas and on ilu, kogemus või patt? Kas keelatud on ilu, kogemus, patt või and?

Seda teavad ainult Jumal ja Borges. Võib-olla ka mina.