Suure sõja eelõhtu

Florian Illiesi viis tuua kokku ühises aegruumis tegutsenud loojad on sümpaatne ja viljakas moodus luua seoseid.

VILJA KIISLER

Florian Illiesi raamatute lugemiseks ei ole õigemat aega kui praegu. Meist igaüks mäletab veel selgesti, mida ta tegi 24. veebruaril 2022, mil Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas. See oli neljapäev. Meil oli riigi sünnipäev. Nagu ikka, alustasin päeva varahommikul uudiste lugemisega. Selleks ajaks, kui mu noorem tütar ärkas ja ma tema voodi servale istusin, olin omad nutud juba ära nutnud. „Ära ütle seda, ema, ära räägi midagi,“ ütles tütar. Ta sai kõigest aru ilma sõnadeta. „See kõik“ oli ju olnud õhus mitu kuud, kauemgi. Ja me kõik olime lootnud, et seda ei juhtu. See sündis, ja maailm muutus. Jäädavalt.

Jah, muidugi oleme meie alati teadnud, et ukrainlastele algas „see kõik“ juba 2014. aastal. Aga maailm pigistas silma kinni. Ta teeb seda alati, teeb seni, kuni saab, sest teisiti ei osata elada. Äratuskella kinnivajutamises on suurriigid eriti head. Nüüdseks on Venemaa agressioonisõda Ukrainas kestnud rohkem kui kaks aastat. Kiiev on Tallinnast kõigest tuhande kilomeetri kaugusel, sama kaugel kui Berliin. Et see on nõnda, teadvustasime alles siis, kui Venemaa Kiievit ründas. Praegu ei suuda suurriigid, kelle abist sõltub Vene-Ukraina sõja tulemus, lõpuni mõelda mõtet, mis saab siis, kui Ukraina sõja kaotab. Meie suudame, aga sellest ei piisa.

„Armastus vihkamise aegu“ ilmus saksa keeles 2021. aastal enne venelaste suurt sissetungi Ukrainasse, nii et Illies ei saanud oma raamatut teadlikult paigutada konteksti, milles meie seda paratamatult loeme. Kindlasti loeme meie teisiti kui sakslased. Neil ei ole ühist piiri Venemaaga, nagu ka mitte Prantsusmaal ja USA-l. Sõja alguses ütles Illies ühes telesaates: „See sõda toob meid kõiki reaalsusse, nende punktide juurde, mis on tõeliselt tähtsad. See lõpetab viimaste kuude ja aastate võltsdebatid.“ On see sündinud? Ei tea. Mõtteid lõpuni mõelda, see on raske. Eriti suurriikides.

Illies on kirjanik, ajakirjanik ja kunstikaupmees, aga esimeses järjekorras siiski kunstiajaloolane. Ta on läänesakslane. Miks see peaks praegu veel oluline olema? Sest „Armastus vihkamise aegu“ ei sündinud tühja koha peale. Esiteks, tegemist on järjega 2012. aastal ilmunud raamatule „1913. Sajandi suvi“, millest sai bestseller ja on kiiresti tõlgitud kolmekümnesse keelde. Illies joonistas meistri käega välja 1913. aasta suve vaimse õhustiku, aja, mil esimese ilmasõjani oli jäänud aasta. Ent selleks ajaks ei olnud Illies enam sugugi algaja kirjanik.

Loojad, mitte poliitikud

Aastal 2000 avaldas Illies Saksamaal samuti edukaks osutunud ilukirjandusliku teose „Generation Golf“ („Golfi põlvkond“), milles kõneleb vahemikus 1965–1975 sündinute elutunnetusest. Golf ei tähenda siin mitte mängu, vaid Volkswagen Golfi, kaheksakümnendatel täiskasvanuks saanute lemmiksõidukit. Golfiga vurasid ringi loomulikult läänesakslased. Kuigi följetonistlikus stiilis kirja pandud teos on põlvkonna suhtes kriitiline, ei jäänud idasaksa autoritele arvatavasti muljet, et nende ajalooline kogemus oleks seal kajastust leidnud. Jana Hensel vastas Illiesile raamatuga „Zonenkinder“ („Tsoonilapsed“), milles näitas, kui teistsuguses maailmas elasid enne Berliini müüri langemist idasaksa noored. Illies ise kirjutas „Golfile“ kaks järge, need ilmusid 2001 ja 2003. Neid raamatuid ei ole eesti keelde tõlgitud.

Niisiis, „1913“ tuli juba kogenud autori käe alt. Kunstiajaloolasest Illies kasutab oma laialdasi teadmisi kirjeldamaks õhkkonda ja vaimsust, milles elas ja hingas suurele sõjale vääramatult vastu astuv Euroopa. Raamatu üheks tegelaseks on ka Franz Ferdinand, Austria-Ungari troonipärija, kelle mahalaskmine Sarajevos sai sõja puhkemise otseseks ajendiks, kuid peamiselt kõneleb raamat hoopis kunstnikest, kirjanikest ja heliloojatest. Miks? Sõja eelõhtut võiks ju kirjeldada ka tollaste poliitikute ja ühiskonnategelaste elu, tegevust ja väljaütlemisi tagantjärele seosesse pannes ja sellest järeldusi tehes.

Kuid Illies eeldab, et see on lugejale niigi teada. Ajalugu on sõdade ajaloona kujutatud õpikutes ja ka kirjandusteostes niigi palju, peamiselt nõnda ongi seda tehtud. Palju huvitavam on teada saada, millest mõtlesid, kuidas elasid ja missuguste teoste kallal töötasid sõja eelõhtul Freud, Jung, Schönberg, Mahler, Kafka, Rilke, Trakl, Thomas ja Heinrich Mann, Spengler, Musil, Picasso, Klimt, Marcel Duchamp ja väga paljud teised maailmanimega loojad. Teosest lipsavad läbi ka Stalin, Lenin ja Hitler, kellest maailm tol korral veel midagi ei teadnud ega arvanud. Teose ettehaarav mõõde loob omakorda hindamatut lisaväärtust.

Loe aeglaselt

See on aeglase lugemise raamat, sest usutavasti leiab seni tundmatuid või vaid põgusalt tuntud nimesid raamatust ka kõige haritum lugeja. Vägagi nauditav on lugemist katkestada selleks, et entsüklopeediast järele vaadata mõne siinmail vähem tuntud autori eluaastad, pilt, peateosed ja edasine saatus. Igati meeldiv ja kohane on anda järele tahtmisele kohe pärast esimest lugemist asuda teisele ringile ning selle raamatu juurde tagasi pöörduda siis, kui on läbi loetud kas või osagi muljet avaldavast kasutatud kirjanduse loendist, mida Illies on lugejaga raamatu lõpus lahkesti jaganud.

Võib sattuda ka muusikat kuulama. Mina näiteks avastasin Schönbergi Gurre-laulud, varase Schönbergi teose, mille olemasolu ei olnud ma endale kunagi teadvustanud. Missugune romantika dodekafoonia looja sulest! Seda põnevam on lugeda, mismoodi selsamal 1913. aastal oma avangardistliku loominguga üles astunud Schönberg Viini kontserdil vastu kõrvu sai. Ajal, mil muusikat veel ei salvestatud ning raadiost ja televiisorist kuulata ei saanud, olid kontserdid tõeline suursündmus. Kirgliku löömingu vaigistamiseks ei jäänud üle muud kui kustutada kontserdisaalis tuled. Ah, lausa kahju, et midagi nii põnevat ei sünni ERSO kontsertidel!

Või miks mitte käänduda Illiesi käe kõrval kunstiajalukku ja uurida järele, miks ometi kadus Marcel Duchampil isu kunsti teha pärast seda, kui ta oli loonud „Trepist laskuva akti“ ja sellega kuulsaks saanud. Thomas Manni varjatud homoseksuaalsus ja selle seos loominguga, Trakli armastus oma õe vastu, Alma Mahleri lõputud suhted oma aja tuntuimate meestega, Kafka kannatused naiste pärast, keda ta kardab sama palju kui ihaldab abielu oma armastatu Felice’iga (mõistes, et see käib talle üle jõu), omadusteta mehe Musili neurasteenia ja depressioon, Ludwig Wittgenstein, kes suudab lahendada kõige keerulisemaid filosoofilisi probleeme, aga inimsuhted ei allu kahjuks mingisugusele loogikale ja osutuvad seega lahendamatuks. Ja kus asub ikkagi Louvre’ist varastatud „Mona Lisa“? Selle ülesleidmise lugu mahub Illiesi raamatusse ära, ent suurem osa esitatud loomingulistest ja eluloolistest fragmentidest jääb lugejale inspiratsiooniks teada saada või meelde tuletada enamat.

Andumine olevikule

Vägagi tõenäoliselt osutus „1913“ edu põhjuseks loojate näitamine peale loomingu ka isikliku elu ja suhete kaudu. See on kahtlemata Illiesi tugev külg, ta toob ette isegi paljude kujutatavate elukoha aadressid kõnealusel aastal. Talle on täpselt teada, kellel missugune suhe parasjagu käsil ja missuguses seisus see on. Niisiis otsustas ta Teise maailmasõja eelõhtut kujutada samas võtmes, kuid piiramata end ühe aastaga. Illies keskendubki „Armastuses vihkamise aegu“ peamiselt suhetele: armukolmnurkadele, üks amüsantsem ja hullumeelsem kui teine, armukeste pidamisele, abi- ja kooselude purunemisele, jättes suuremalt jaolt kõrvale kirjeldatud autorite loomingu. Armastusest on tegelikult vähe juttu, lõputu liiderdamise taustal (vähemalt niimoodi Illies seda esitab, pilgates näiteks halastamatult Remarque’i ja Marlene Dietrichi suhet, kuid olles irooniline ka peaaegu kõigi intensiivset intiimelu elavate tegelaste suhtes) väärib ehtsa armastuse nime vahest ainult Sophie Scholli ja Fritz Hartnageli lugu. Hartnagel teenib truult natsionaalsotsialistlikku režiimi, Scholl võitleb selle vastu, armastus aga on päris.

Sellist valikut võib võtta kui „1913“ austajale antud ülesannet ise oma teadmisi avardada, kuid tõenäolisemalt on tegemist pigem vastutulekuga keskmisele lugejale ja soov ületada „1913“ populaarsust. Ei oska teiste eest kosta, kuid mulle on „1913” sümpaatsem – just selle pärast, et autorite loomingut on kaasa haaratud palju enamal määral. Suhted on huvitavad, teosed ent veelgi huvitavamad. Autor võis muidugi soovida näidata, et elamine oligi siis tähtsam kui loomine. „Aastal 1929 ei looda keegi enam tuleviku peale. Seepärast ongi kõik nii ohjeldamatult andunud olevikule.“ Seevastu „1913-s“ sõnastab ta: „1913 oli aasta, mil siseilm sai kõikjal reaalsuseks: pildi, raamatu, maja või pettekujutlusena.“ Võib-olla eksin, kuid usun, seesama kehtib ka sajand hiljem ja õigupoolest kõikidel aegadel.

„Armastuses vihkamise aegu“ kirjeldatakse juba enne 1933. aastat alanud repressioone juutide vastu – aga oh kui paljud kuulsad loojad nii Saksamaal, Prantsusmaal kui ka teistes riikides on juudi juurtega – ning seda, kuidas loojad riburada pidi Saksamaalt lahkuvad, aimates, mis hakkab toimuma. Mõni ei taipa õigel ajal minna. Näiteks Else Lasker-Schüler pekstakse tänaval vaeseomaks, nõnda et ta hammustab endale keelde ega saa kaua rääkida. Algab homoseksuaalide tagakiusamine. Neidki on loojate ja ka teadlaste seas hulga rohkem, kui ehk esimese hooga pähe tuleb. Kohtume paljude juba eelmisest raamatust tuttavate tegelastega, aga lisandub ka palju uusi. Heliloojaid ja maalikunstnikke on natuke vähem, kirjanikke rohkem. Filosoofidest nimetatakse Wittgensteini, Husserlit ja Heideggeri, aga näib, et Illiest huvitab neist tunduvalt rohkem Walter Benjamin, kuigi näiteks Heideggeri 1933. aasta rektoraat võinuks olla lausa suurepärane aines teose tarvis, mille raskuskeskme just 1933 moodustabki. Ka Heideggeri ja Husserli suhted on vägagi huvipakkuvad.

„Armastus vihkamise aegu“ algab 1929. aastal vallandunud suure depressiooniga ning lõpeb 1941. aastaga, mil paljude ülituntud saksa šlaagrite tekstide autor Bruno Balz vabastatakse Joseph Goebbelsi korraldusel 24 tunniks gestaapo vanglast, kus teda peeti kinni homoseksuaalsuse pärast. Teda on päevade viisi piinatud ja natsidel pole kahtlemata isu seda pooleli jätta. Kuid Goebbelsile on märku antud, et Zarah Leanderi uut filmi ei saa teha ilma Balzi lauludeta. Balz tuuakse vanglast välja ja ta kirjutab gestaapo järelevalve all 24 tunni jooksul sõnad oma kahele kõige kuulsamale laulule: „Ich weiss, es wird einmal ein Wunder geschehen“ ja „Davon geht die Welt nicht runter“ („Ma tean, et ükskord sünnib ime“ ja „Maailm ei lähe sellest veel hukka“). „Kumbki neist ei pea paika,“ lõpetab Illies.

Illiesi viis tuua raamatu kaante vahel kokku ühes ja samas aegruumis tegutsenud loojad (ja vähemal määral poliitikud) on sümpaatne ja äärmiselt viljakas viis luua seoseid. Tegemist on võttega, mis eeldab ajalist distantsi, näiteks „1913-s“ esineb Hitler veel ainult läbikukkunud maalikunstnikuna, samamoodi polnud suurele areenile astunud veel ei Lenin ega Stalin. Ka loojate puhul on alati huvitav vaadata sünniaastaid, mõelda, missugused suurteosed ilmusid ühel ja samal aastal, kes töötas mille kallal siis, kui ilmus see või teine ajaloolise kaaluga kirjandusteos või valmis kunstiajalugu teinud maal. Illies on oma võime luua aegruumilisi seoseid arendanud omamoodi täiuslikkuseni. Illies on alles 52, nii et paarikümne aasta pärast jõuab ta kaante vahele püüda ka juba käimas oleva sõja eelõhtu.