Vaimustuda, mitte hinnata

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna saamise puhul 15. detsembril 2022

VILJA KIISLER

Mu tark luuletajast sõber käib teist korda ülikoolis ja hakkas seal uuesti lugema Martin Heideggeri „Küsimust tehnika järele“. Eesti keeles ilmus see 1989. aastal Akadeemias, käisin siis parasjagu ülikoolis, esimest ja seni viimast korda, ja olin juba lootusetult langenud Tõnu Luige ja Ülo Matjuse mõju alla. „Küsimus“ oli mul eest taha ja tagant ette peas, suuremalt jaolt ka saksa keeli. Matjus on tõlkinud selle teksti keskse mõiste „Gestell“ „seadestuks“, aga harilikus saksa keeles tähendab see riiulit.

Riiul on üks imelik asi. Igasuguseid asju saab sinna panna, eelkõige muidugi raamatuid. Ega see raamatute riiulisse panemine pole lihtne. Kas panna kõige nähtavamale kohale oma lemmikud või järjestada autorite nimede järgi, nagu teevad raamatukogud, ja eesti kirjandus ühte riiulisse ja väliskirjandus teise? Aga misasi see väliskirjandus on, kas võtta arvesse maad ja riigid või hoopiski keeled? Aga miks mitte paigutada nii, nagu on Sirbi toimetuses – kaante värvi järgi?

Igatahes paneb igasugune liigitamine tööle kriitilise ehk eristava meele ja tähendab arvustamist, hinnangu andmist, vahel veel enne lugemist, jumal paraku. Oi, see on kahtlane asi. Kõik hinnangud on kahtlased. Raamatud ei pruugi leppida nendega, nad kõnelevad riiulis omavahel, ei ole lõppu raamatute riiul, nagu ütles luuletaja.

Kriitikal on riiulite ja riiuga üksjagu tegemist. Arvustus pole ju iseenesest midagi muud kui arvamus mõne teose kohta, aga misasi see arvamus on? Arvamusel on pistmist arvudega, kui sõna kuulda. Kas peaks siis mõtlema, et arvustus on mingisugune rehkendus? Antakse hinnanguid, vaat kui veel pannakse hindeid – riputatakse ehk lausa hinnalipik külge, jumal hoidku? Rehkendatakse ehk teos ümber mingi­sugusesse vääringusse, arvutatakse välja tema väärtus, tuletatakse see arutluse käigus?

Aga kas saab väärtust arvutada või selle üle nõnda arutleda, et teose väärikus jääb puutumata? Ja kui arupärane arutlus saab teosele pihta, kas ei või siis juhtuda, et see pihtasaamine toimub haavaval viisil? Sest kui öeldakse, et ma sain pihta, siis tähendab see ju ometigi, et ma sain haavata. Võib-olla lausa kuulitabamuse! Nii võib juhtuda, et raamatute ja kirjutajate riiust sünnib vaidlus või tüli, aga ma kahtlustan juba pikemat aega, et need ajad, kus vaidluses või riius sünnib tõde, on ammugi möödas – kui sellist aega üldse päriselt kunagi olnud on. Tõde on üks teine asi. Tema kas näitab ennast või ei näita. Kuidas riielda nõnda, et ta end näitaks? Kuidas saada selle nägemise võimeliseks?

Mina nende küsimuste vastuseid ei tea, aga suurest teadmatusest pakun ometigi ühe vastuse välja, võtke heaks või pange pahaks, miks mitte mõlemat, sobib nii korraga kui ka vaheldumisi. Võib-olla on nii, et tõde näitab ennast siis, kui suuta vaimustuda. Teosest. Autorist, kes teose kirjutas. Vaimustumine võiks tähendada enese vabatahtlikku ja teadlikku heitmist teose mõju alla, andumist. Enda äraandmist ja kõrvaletõstmist, iseoma mina maharaputamist. See võiks tähendada lugeja ühekssaamist autoriga vaimus, kui see ei kõlaks liiga pidulikult, teatavat kongeniaalsust või selle taotlust. Andumist, jah, peamiselt seda.

Andumine ei pea tingimata aru peast täitsa ära võtma, aga pelga arupärasuse või lausa arupärimisega vaevalt seda kätte saab, mis teoses teoksil on. Sest arupärase kriitika olemus on väljanõudmine selleks, et väljanõutu välja panna, näitusele seada, olgu siis ilmarahvale vaatamiseks, rõõmustamiseks või kurvastamiseks, aga lõpuks ikka hindamiseks ja hinnete panemiseks, pole parata. Anduvas kuulamises, vaatamises ja süvenemises seevastu võiks ehk suuta esile seada seda, mis loos ja laulus päriselt on – sellena, mis ta on.

Andumises võiks ehk olla võimalik selline kõnelus, mis jätab autorile ja teosele väärikuse alles hindeid panemata, hinnalipikut külge riputamata. Selle­pärast on kõige paremad kirjandusteoste tõlgendajad kirjanikud, sest nemad ei rehkenda. Kes ise lugusid ja laule loob, see kuuleb teise loodut pigemini kui too, kes mitte. Too, kes mitte – tema võib vaid anduda ja vaimustuda, parimal juhul omaette muidugi. Küllap on kõige paremad arvustused just need, mis jäävadki kirja panemata. Ühte ma nägin kord unes, vaat see oli hea! Aga kui toimetaja tellib ehk välja nõuab, no missa siis hädaga teed. Siis kirjutad – ja ikka rõõmuga. Sest vaimustust jagada on ju tore.

Vilja Kiisler, Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa. – 21. I 2022.

Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa