Väike linnujämmi välimääraja

Linnujämmi üks eesmärke on algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu.

ELLE-MARI TALIVEE

Nüüdseks juba igakevadine sõna „linnujämm“ teeb mul ikka südame soojaks. Kujutan alati tahtmatult ette, kuidas seekord on ka linnud nõusse saadud ja tiivulised näitavad Tartus kammerlikul kontserdil, mida nad oskavad. Päris nii see küll ei ole – lindude asemel on esinenud siiski luuletajad ja muusikud –, aga tunne, et esinejad linnujämmiks tõesti linnunahka ja -hinge poevad, heljub selle ürituse kohal küll.

Rahvapärimus on tulvil linnuõpet ja linnulaulu, aga ka lindude välimuse ja eripära mnemotehnilisi võtteid. Need on jõudnud otseteed eelkõige lastekirjandusse, täiskasvanutele mõeldud lugemisvaras on lindudega enamasti keerulisem. Peale selle, et lind kas või paari kriipsukesega äratuntavaks markeerida, saab tema kaudu öelda muudki. Enamasti tuletavad aga tekstid linde meelde ja panevad korrakski neile mõtlema, sest ehkki sulelised on meil Eestis ilmselt kõige otsesem silmkontakt elusloodusega, peaksime neid palju rohkem hoidma. Tiivulised on looduse käekäigu ja seega ka linnalooduse heaolu baromeeter: see linn, kus tahab elada palju linnuliike, on hea keskkond ka inimesele.

Linnujämmi üks eesmärke ongi algusest peale olnud pöörata tähelepanu lindudele ja linnaloodusele, väärtustada elurikast linna ja sõnastada see kogemus poeesia ja muusika kaudu. Tänavune jämm on juba viies.

Sel kevadel on jämmimas nii kodused kui ka üks seni Eestisse veel mitte sattunud linnuliik. Tartu on sel aastal Euroopa kultuuripealinn ning Lodjakojas tõlgendatakse mitmete riikide rahvuslinde: meie suitsupääsukest, hispaanlaste ibeeria kääpakotkast, inglaste punarinda, soomlaste laululuike ja norralaste vesipappi. Esindatud on veel ööbik, ronk ja kägu. Neist liikidest ei ole Eestisse kunagi jõudnud kääpakotkas, teised on rohkem või vähem tuttavad. Aga keda siis täpsemalt kuulda saab?

Ööbik. Faehlmanni muistendite põhjal õppis kirjanduslik sisask laulma Vanemuise kandlemängu järgi ja asustab Emajõe orgu järelikult juba iidsetest aegadest peale. Lind hüüdnud oma nime Koidu juures viibinud Hämarikule: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk!“. Liik jäi paikseks: 157 aastat tagasi ilmus Tartus ühe üpris värske tartlase teine anonüümne luulekogu pealkirjaga „Emajõe ööbik“, mispeale Carl Robert Jakobson soovitas autorile pseudonüümi Koidula. Veel natuke hiljem (1883) kirjutas nooruke seminarist Gustav Wulff, Mihkel Veske õpilane, Tartus „Õrna ööbiku“ sõnad.

2024. aasta linnujämmil on ööbikute eest laval muusikaprofessor David Rothen­berg, kes on musitseerinud koos Berliini linnaööbikutega (ja eesti laulja Lembe Lokiga), neist lindudest kirjutanud ja neid filminud.¹ Linnujämmi liikidest mitmed vihjavad linnukaitse olulisusele ja ööbik ongi üks linnalind, kelle puhul saab midagigi kohe ära teha. Esiteks: hoidkem võsa, sest ööbik hõiskab jõeluha, parkide ja surnuaedade põõsastikes. Teiseks: pesa teeb ta maha või maapinna lähedale, seetõttu ohustab lindu väikekiskja kass. Kui hiirekuningas hoitakse vähemalt paar kuud aastas toas, pesitseb aias rohkem linde ja läheduses laksutab ka ööbik.

Suitsupääsuke. Pika talupojakuuega, küll frakisabad lisaks, valge särk – ühesõnaga välimuselt umbes nagu Kristian Jaak Peterson Toomemäel. Eesti rahvuslind 1962. aastast, rahvasuus lõputult imiteeritud. Mõnekümne aastaga on tema arvukus umbes kaks korda vähenenud, põhjuseks intensiivpõllumajandus ja raskused rändeteel. Juhan Liiv, kelle 160. sünniaastapäeva hiljuti tähistasime, on kirjeldanud laastus „Ilus suve päev oli …“ kohtumist pääsukesega, oma rõõmu väikesest vabast linnust – pärast seda, „aastapikkuste vaikivate päevade järele luuletasin ma jälle esimese laulu“. Linnujämmil esindab suitsupääsukest luuletaja Doris Kareva.

Ibeeria kääpakotkas. Muusik Daahoud Salim toob Tartusse Pürenee ehk Ibeeria poolsaarelt haruldase hispaanlase, kes oleks peaaegu poole sajandi eest välja surnud ja on ka praegu maailma haruldasemaid kotkaliike. Meie kotkastest on ta ehk kõige rohkem kaljukotka moodi, neid seob ka inimpelgus ning mõlemat on vaja kaitsta. Juhan Liivi uurijad on poeeti võrrelnud kotkaga, mõnes võrdluses on sel murtud tiib – aga Alatskivi metsade kohal rippuvat kuldse peaga laanehiidu oli küllap näinud temagi.

Punarind, seekord šoti juurtega luuletaja Penny Boxalli esindatuna, läheb eestlastel mõnikord segamini metsvindi ja lepalinnuga, kes on samuti punase esipoolega. Punarind on nende kahe südika liigiga võrreldes justkui pisut hajevil olemisega. Tema lauluviisi on looduskirjandusse jäädvustanud Eesti Ornitoloogiaühingu asutajaliige (1921) ja Tartu ülikooli zooloogiaprofessor Johannes Piiper, kes võrdles punarinna laulu hõbekuulikeste veeremisega klaasastmeilt põrandale, markeerides seejuures ka trepiastme ja kuulikese kokkupuute kriiksatuse. Risulind, on rahvasuu öelnud: kui aias on oksahunnik, siis hoidke seda tema pesa jaoks, äkki saate omale armsa olekuga linnu, kes suveöiti kõige esimesena laulma hakkab.

Laululuik on see suur kollasekirju nokaga luik, kes meile lume toob, kui Soomest siitkaudu talvitama lendab ja hilissügise häältest eristub tema igatsev hüüd. Soome rahvuslinnul on kunagisest kriisist välja tulla aidanud just looduskirjandus, Muonio loomaarsti ja loodusfotograafi Yrjö Kokko luigeraamatud. Linnujämmil esindab lindu soome kirjanik Ville Hytönen, aga eesti kirjandusse on luikede nukra laulu ennegi jäädvustanud Eesti soomlane, tartlane ja suvehiidlane Aino Kallas oma „Reigi õpetajas“.

Ronk, suurim vareslane ja värvuline, meil paigalind, on oma kogukuse ja mustvioletse sulestikuga otsekui loodud mängima saatuselinnu rolli. Johannes Aavik on tõlkinud Edgar Allan Poe poeemi „Ronk“ (1845): „[m]ust ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes / istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi“. Ta oskab öelda „Ei iialgi“ – inglise keeles „Nevermore“. Ühtpidi matkib see targa linnu häälitsust, teistpidi tundub, vähemalt Aaviku tõlkes, et ka tema naljasoont. Tahaks võrrelda teda Doris Kareva kiusliku „Käkimeelse käoga“ eelmise aasta linnujämmilt, kus too vastas vaevleja küsimusele „kui palju aastaid pean ma veel siin sängis surma ootama?“: „terve tosin!“.² Ka „Kalevipojas“ oskab ronk rääkida. Kellega teda segi võib ajada, on künnivares, ent see on väiksem, koloonias elav rändlind ning tema nokk on erinevalt ronga ilusast vuntsiripsmelisest tumedast nokast nagu loodud kaevetöödeks, selline heledam-kulunud korralik tööriist. Ronga eest kõneleb filosoof ja muusik Roomet Jakapi.

Vesipapp, tumepruuni kuuega ja valge rinnaesisega lind, kes kummardada nõksutab ja keda seepärast jõeköstriks kutsutakse, võiks meil Norraga olla kahepeale rahvuslinnuks – siin suitsupääsukese äraolekul meie talviseks esindajaks. Suvel kalastab ta Norra mäestikujõgedes, novembrist aprillini lendavad nad talvitama lõuna poole ja mõnisada lindu tuleb Eestisse. Mõned siiski ka elutsevad siin. Kui vaadata andmebaasi eElurikkus³, kuhu koondatakse loodusvaatlused üle Eesti, tekib talvistest vesipapi märkamistest puhaste ja kärestikuliste selgeveeliste jõgede kaart, sest vesipapp on talisupleja. Norra-eesti luuletaja Øyvind Rangøy kirjutab: „Nad lendavad vee all, lendlevad, tantsivad rohekas vees nagu õhus, aga kirkamas valguses.“ Tema kõnelebki linnujämmil vesipapi nimel ka sellest, mis juhtub selle linnuga siis, kui jõgede vesi ei ole enam puhas, kiire ja vaba.

Kägu, kelle ornitoloogiaühing valis 2024. aasta linnuks, on tänavu erilise tähelepanu all. ⁴ Lind, kelle ilmselt tunneb laulu järgi ära iga eestimaalane, on sügava kaja kukkunud ka meie kirjandusse ja muusikasse. Eks üks kuulsamaid ja traagilisemaid ole jällegi Juhan Liivi Tartus kirjutatud „Käkimäe käo“ (1893) nimitegelane, kes sai omale nime helisevate laulude, karjalapse helletuste ja pillimängu järgi ning kellest sai Gustav Suitsu luule kaudu poeedi alter ego. Aga juba enne neid oli Kreutzwald talletanud kukulinnu „Kalevipoega“. Ansambli Rüüt lauljad Maili Metssalu ja Maarja Soomre (igaks juhuks: ansamblile nime andnud habras tõmmukas, pealt kuldtähniline rändlind pesitseb rabades, tema hüüe on täis igatsust ja ta on meil kaitse all) on loonud uue seade just eeposest tuntud laulule „Kuku sa kägu, kuldalindu“. Kägu on seal tulevikukuulutaja, aga tähelepanu pälvib ka tema hääl: vaskne, hõbedane, kuldne. Kas me kujutaks kevadet käo kukkumiseta ette? Tedagi ohustavad kliimamuutus, intensiivpõllumajandus ja -metsandus.

Linnujämmi kontsert tuleb 8. juunil Tartu Lodjakojas. Musitseerivad Ott Lepland, David Rothenberg, Daahoud Salim, Maarja Soomre ja Maili Metssalu, kammerkoor SoLeMiJo ja Taavi Tulev. Kirjanikest astuvad üles Doris Kareva, Ville Hytönen, Øyvind Rangøy, Roomet Jakapi ja Penny Boxall koos löökpillimängija Jane Boxalliga. Üritus on osa Ellujäämise Kunstide loodusloovusfestivalist ja kuulub „Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024“ põhiprogrammi. Kontserdi korraldavad Tartu ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Kontsert on tasuline.

1 Vt Nightingales in Berlin. https://www.nightingalesinberlin.com/

2 Doris Kareva, Puhas lora. Verb, 2024, lk 39.

3 https://elurikkus.ee/

4 https://eoy.ee/kagu/