Kirjanduskriitikast ja Ants Orase auhinna žürii tööst a. D. 2022

Joonistub välja huvitav jaotus: omamaine kirjandus on justkui midagi kõrgkultuuri pärusmaale kuuluvat ja selle lugemine ilmselt raske töö, samal ajal kui välismaised tekstid on jõukohased ka n-ö lihtsale lehelugejale.

JOHANNA ROSS

Kriitikaauhinna žürii esimene ja raskeim ülesanne on kindlaks teha, kus ülepea ilmub kodumaise kirjanduse arvustusi. Erilisi üllatusi pakkumata on juhtival kohal etableerunud kultuuriväljaanded: Looming, Sirp ja Vikerkaar. Häid kirjandusarvustusi, aga harva, avaldab Müürileht. Arvestataval määral kirjanduskriitikat ilmub Värskes Rõhus ja sealsete noorte kirjutajate pingutusi žürii kahtlemata tunnustab, kuid nähtavasti on just kriitika üks loomežanr, kus on mingit kasu ka keskealistest inimestest – las siis üldarvestuses särada nemad. (Tõsi, eelmise aasta kriitikaülevaates on Märt Väljataga ettevaatlikult välja käinud vastupidise üldistuse: kriitikaga tegelevad noored, kuna neil on selleks veel kirge ja vastandumisiha.¹ Suur paradoks siin ilmselt siiski puudub, keskmise kriitiku õitseaeg on hetk, kus emotsioon pole veel maha kulunud, aga mingi silmaring on juba külge kasvanud.)

Veebikriitika sogased veed

Päevalehtede kultuurilisade kokkutõmbumise üle on palju kurdetud ja tõesti, veebis on isegi raske kindlaks teha, milline toimetaja üldse kirjandusvaldkonna eest vastutab. Kodumaiste raamatute kriitikat seal palju ei paista. Ometi on üksikuid kangelaslikke hingi, kes hoiavad ülal ka ajalehes raamatutest rääkimise traditsiooni: Alvar Loogi tegevust Postimehes on tunnustanud mitmed žüriid varemgi. Loog kirjutab suure osa arvustustest oma lehte ise. Neile võib mõnikord ette heita lahmimist ja hinnanguga ei pruugi nõus olla, kuid lehetoimetaja töö tempot ja režiimi arvestades on ta asjaga hakkama saanud suurepärasel tasemel.

Nagu kõik muu, kolib kriitika üha kindlamalt internetti. Paljudele lugejatele „ongi internetis“ ju ka näiteks Sirbi sisu (kultuuriajakirjades ilmunu jõuab veebi juhuslikumalt ja seda on keerukam üles leida). Kriitikaauhinna statuut ei välista otsesõnu ka ainult veebis ilmunud arvustusi, aga seni on kvaliteedisõelale jäänud paberil dubleeritud tekstid. Ometi sooritatakse otsinguid paratamatult internetis ja esimese asjana leiab iga huviline üles just veebiallikad, nii et mööda neist ei saa. Kui mõne aja eest loodeti palju raamatutele pühendatud hobiblogidest,² siis eestikeelseid selliseid väga palju ei paista, rohkem leidub isiklikke blogisid, kus muu jutu sekka tehakse vahel ka raamatupostitusi. On olemas kirjandusteemalisi ühismeediakontosid. Kõige usaldusväärsem, s.o pidev, süsteemne ja üha kasvav eestikeelne sektsioon on tekkinud aga hoopis lugejate lühimuljeid ja hinnanguid koondavas Goodreadsi portaalis. Püsivamad tunduvad ka sellised institutsionaliseeritud veebilehed nagu Eesti Päevalehe raamatublogi või Postimehe raamatuportaal. Esimeses aga tutvustab Jaan Martinson ainuliselt krimikirjandust, teine on rõhutatult turundusliku orientatsiooniga ja hoolimata nimest ei maksa sealt otsida ajalehes Postimees ilmuvaid raamatuarvustusi. Ses mõttes on vesi sogane.

Silma torkab, et samamoodi nagu päevalehtedes, nii ka blogides või muudes väljaannetes-portaalides, kus raamatutele mingitki tähelepanu pööratakse, on hoopis rohkem leida tõlkeraamatute käsitlusi. Tõlkearvustuste puudumise üle on palju kurdetud, nii et ega seda kõlba laita. Siiski on suures osas tegu meelelahutusliku materjali tutvustamisega (rahvusvahelised bestsellerid, sh elulood jne). Joonistub välja huvitav jaotus, mille kohaselt on omamaine kirjandus justkui midagi kõrgkultuuri pärusmaale kuuluvat ja selle lugemine ilmselt raske töö, samal ajal kui välismaised tekstid on jõukohased ka n-ö lihtsale lehelugejale, tänapäeval siis lihtsale internetis käijale. Vahel murrab siiski päevakajalise teema või millegagi silma torganud autori kaudu pildile ka eesti algupära raamat.

Nimesid ja teoseid

On vana tõde, et arvustus võlgneb igal juhul palju oma objektile. Põnevad tekstikobarad tekivad, kui sama teos tõukab kriitikute mõtteid hoopis eri suunas, nii ka sel aastal. Tõnu Õnnepalu „Palga“ põhjal diagnoosis näiteks Hasso Krull³ autoril raskekujulise neoliberalismi koos nartsissismiga, Maia Tammjärv⁴ seevastu luges teksti depressioonipäeviku või deemonitega võitlemisena. Üksmeelsemalt nähti deemonitega võitlemist Mehis Heinsaare „Ööpäevikus“, ometi tõid arvustajad Vilja Kiisler⁵, Heili Sepp⁶ ja Berk Vaher⁷ sellegi raamatu juures välja väga erinevaid rõhuasetusi huumorist meesšovinismini. Mitmele heale arvustusele andis inspiratsiooni veel näiteks Paavo Matsini „Lenini valss“ (Ave Taavet⁸, Mikael Raihhelgauz⁹). Paljud nimetatud tekstid jäid vaid napilt nomineerimata.

Lõppvalikusse jõudnute hulgas on kaks vaieldamatut vana tegijat, kelle kummagi sulest leidis žürii aasta jooksul ilmunud olevat vaid ühe ilukirjandusarvustuse, see-eest kaaluka. Berk Vaher on varemgi esile tõusnud kriitiliste arvustustega, kusjuures ta ei lähe kahuriga kärbest laskma, vaid tegeleb igati tunnustatud kirjanikega. Samal ajal ei tähenda see dramaatilist karjatust, et keiser on ihualasti, pigem osutatakse näiteks, et keisri muidu kena mantel on kandjale ajaga kitsaks jäänud või pahupidi seljas. Nomineeritud tekstis arutab Vaher, kas Mehis Heinsaare varasem retseptsioon ei ole teda kohelnud mitte liiga ülistavalt. Mart Velskril seevastu on heatahtliku kriitiku maine – mõlemat tüüpi arvustajaid läheb väga vaja. Tema arvustus Natalja Nekramatnaja luulekogule¹⁰ on parimas mõttes hariv: selgitab lugejale raamatu tausta ja seda ümbritsevaid müstifikatsiooniaure, tuginemata liialt sensatsioonilistele paljastustele, aga leiab sealjuures aega nii sisuliseks kui ka poeetiliseks analüüsiks.

Ülejäänud kriitikud olid nomineeritud sel aastal esimest korda, mis kinnitab kriitika elujõudu. Ave Taavet kirjutab sümpaatseid ja mõnusalt loetavaid arvustusi, mis annavad lugejale raamatust ülevaate, aga ka iseloomustavad seda mõne tabava nurga alt. Eriti hea konksu on Taavet leidnud Andrus Kasemaa raamatu „Ema tuba“ käsitlemiseks¹¹: teos keerleb tulekahjufantaasia ümber ja ka arvustuses uuritakse, mis hoiab minajutustaja leeki küdemas (kriitiku hinnangul on see häbi).

Kaks esmakordset nominenti on kirjandusteaduse taustaga, mis on tore, sest noore teadlase puhul tähendab arvustuse kirjutamine tõelist rahva sekka minekut – võiks ju jääda ka palju-palju eraldatumasse elevandiluutorni võõrkeelsete artiklite või, mis veel hullem, rahataotluste keskele. Merlin Kirikal läheneb teostele pieteeditundeliselt, tema arvustused on asjatundlikud ja läbimõeldud, kuid ta ei pelga anda ka mõõdukalt kriitilisi hinnanguid. Kirikal jõudis arvustada oma uurimisvalda puudutavat Mart Kivastiku romaani „Sure, poisu!“, mis kõneleb Johannes Vares-Barbarusest¹², aga nominatsiooni pälvis arvustus Piret Raua nüüdisajateemalisele romaanile „Portselanist nael“¹³, millele kriitik samuti alla ei jäänud.

Mihhail Trunin on sel aastal kirjutanud hulganisti arvustusi, kus asetab mõne noorema eesti luuletaja pikale diakroonilisele teljele, ennekõike vene kirjandusloo taustale. Seda võiks näha lähedasena „teoreetilisele üleinvesteerimisele“, mille Märt Väljataga möödunud aastal skeptiliselt ära märkis, kuid Trunini puhul on asi nii programmiline, et ei jäta juhuslikku muljet. Eriti hästi tuli niisugune tausta andmine välja nomineeritud arvustuses Kristjan Haljaku luulekogule „Illuminatsioonid“¹⁴. Muidu väga hea eesti keele oskusega Trunin kirjutab enamasti vene keeles, kuid tal on vedanud ka heade tõlkijate leidmisega: suurema osa tema arvustusi on eestindanud Aare Pilv, nomineeritud teksti Kajar Pruul.

Auhinna otsustas žürii anda Vilja Kiislerile tema mänguliselt kongeniaalse lähenemise tõttu. Kiisler matkib arvustatava raamatu stiili, nii nagu tema seda tajub: olenevalt objektist ja olukorrast kas karmilt lajatades või klaaspärlitega mängides. Võidutekst, Maarja Kangro „Õismäe ajamasina“ käsitlus¹⁵, läheb kaasa teose enese provokatiivse tooniga ja keerab selle omakorda üle võlli. Selle juures on kirjutajal olemas ka tugev autoristiil, võiks öelda, et ta visandab arvustatavast teosest kindlakäelise sarži, „asetab teose nätaki konteksti“, nagu iseloomustas tema kirjutamisviisi üks žüriiliige. Seda võib nimetada ka diagnoosiks analüüsi asemel – teise žüriiliikme sõnad –, aga diagnoos on täpne ja vaimukas. Päevakriitika, nagu nimi ütleb, kipub olema kiiresti aeguv žanr. Kiisleri arvustused võiksid aga ka aja möödudes anda kirjandusajaloo­huviga lugejale pildi, millise raamatuga oli tegu, missugusele maastikule see maandus ja mis mulje jättis see suurele osale publikust.

Žüriisse kuulusid tänavu Pille-Riin Larm, Saara Lotta Linno, Kaupo Meiel, Carolina Pihelgas ja Johanna Ross (esi­isik).

1 Märt Väljataga, Sanitari tervisest. – Keel ja Kirjandus 2022, nr 3.

2 Kadri Tüür, Kirjandusest ja blogidest. – Sirp 27. VIII 2010; Mihkel Samarüütel, Raamatublogisid tuleb ja läheb. – Sirp 8. V 2015.

3 Vikerkaar 2022, nr 6.

4 Müürileht 9. II 2022.

5 Vikerkaar 2022, nr 6.

6 Looming 2022, nr 5.

7 Keel ja Kirjandus 2022, nr 4.

8 Müürileht 2. V 2022.

9 Sirp 19. VIII 2022.

10 Looming 2022, nr 1.

11 Sirp 29. VII 2022.

12 Looming 2021, nr 12.

13 Sirp 22. IV 2022.

14 Vikerkaar 2022, nr 3.

15 Sirp 21. I 2022.