Vallo Raun 19. I 1935 – 25. II 2024

25. veebruaril lahkus meie seast 89 aasta vanusena Eesti bibliofiilia grand old man, näitekirjanik ja ajakirjanik Vallo (Valdo) Raun.

Vallo sündis 1935. aastal Pärnus, kasvas üles Tallinnas ning lõpetas 1959. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele ja kirjanduse erialal.

Vallo üheks suuremaks elutööks kujunes unikaalse raamatukollektsiooni kokkupanemine, kuhu kuulub mitme tuhande trükise seas mitmeid raamatuid, mida pole säilinud kuskil mujal maailmas.

Tema põhiline huviala oli vanimad eestikeelsed trükised (ilmunud enne 1850. aastat) ning tema kogust võib esile tuua teiste seas mitmeid XVII sajandil ilmunud eestikeelseid raamatuid.

Aktiivse raamatukollektsionääri ja Tallinna Bibliofiilide Klubi ühe eestvedajana sai Vallost 1980ndate aastate lõpus ka Eesti Raamatuühingu viimane esimees (1989–1996).

Lisaks oli Vallo Raun tuntud ajakirjanik ja näitekirjanik. Tema nimi on küllap paljudele tuttav kümmekonna rahvusringhäälingu eetris kõlanud psühholoogilise koega kuuldemängu kaudu, näiteks „Perekonnavalss“, „Jalutuskäik roosal elevandiluusillal“ ja „Romantiline teekond Dubrovnikusse“. Viimane tõlgiti ka saksa keelde ning seda esitasid nii Saksamaa (Kölni) kui ka Austria raadiod.

Avaldatud on ka tosinkond Vallo näidendit, millest mitmeid esitati teatrites üle Eesti, näiteks „Kolm valssi Kasanoovaga“, samuti ilmus 1988. aastal ta autobiograafiliste sugemetega noorsoojutustus „Taave“.

Vallo kandis vapralt edasi oma isa Johannes Rauni pärandit, kellega koos panid nad aluse praeguseks juba nelja põlvkonda katvale ajakirjandussuguvõsale.

Vallo Raun andis suure panuse ka Eesti (kultuuri)ajakirjanduse edendamisse. Pärast töötamist Rahva Hääles (1961–1963) oli ta ajakirja Kultuur ja Elu ning seejärel 1981–89 ajakirja Teater. Muusika. Kino toimetuses, olles mõlemas pikka aega asepeatoimetaja. Teda jäävad leinama abikaasa, lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed.

Tallinna Bibliofiilide Klubi

Perekonna nimel poeg Alo Raun