Sel reedel Sirbis

Kultuuri elutööpreemiate laureaadid Krista Kodres, „Sirje Helme – hoidja ja uuendaja Janika Kronberg, „Arvo Valton. Märkmeid ja märksõnu Maria Mölder, „Läki lauldes sinna pillerkaarile!   Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind Tiit Hennoste, „Kellele kuulub keel? ehk Kuus kildu Hando Runneli Wiedemanni auhinna puhul“ Teaduse elutööpreemiate laureaadid Organismi raudrüü tuunimise virtuoos Raivo Uibo Kulumiskindluse meister Jakob Kübarsepp Riiklikud kultuuri ja teaduse aastapreemiad 2023 ja Eesti Kultuurkapitali peapreemiad ja elutööpreemiad 2023 „Aus ja sõbralik filmimees madude orust“, Kaspar Viilup vestleb Priit Vaheriga Pille Tekku, „Mees, kes leevendas suurt kirjanduskultuurilist lünka“ Jaak-Kristian Sutt, „Maailmapilti uuendades elujõulisse tulevikku“ Kairi Tilga, „Ankur hoiab elu paigas“ Tüüne-Kristin Vaikla, „Ikka ja jälle pühitakse maamärgid tolmust puhtaks“ Jürgen Karvak, „Millised on ojad ja jõed?“   Elle-Mari Talivee, „Reisikiri. Kuu aega ekvaatori all Esiküljel filmikunstnik Priit Vaher. Foto Taavet Kirja

Kultuuri elutööpreemiate laureaadid

KRISTA KODRES: Sirje Helme – hoidja ja uuendaja
Tugev kunstiajaloolase identiteet ja tahe oma töö vilju jagada on Sirje Helmet saatnud läbi kõigi juhiametite, millest igaühe kaudu on ta Eesti kunstiellu jätnud mõjurikka jälje.
Muidugi on inimest võimatu määratleda üksnes tema kahe – pealegi näiliselt vastuolulise – loomupärase hoiaku kaudu. Sirje Helme puhul kõlavad need kaks siiski hästi kokku, tõestades (veel kord), et suured teod kultuuriväljal saavadki sündida ühelt poolt olemasolevat pärandit hoides ja teisalt seda oma kaasajas aktualiseerides.

JANIKA KRONBERG: Arvo Valton. Märkmeid ja märksõnu
Olles endale püünel koha välja kirjutanud, võivad klassikud nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.
Kui algaja kirjandushuviline võtab pähe alustada tutvust Arvo Valtoni loominguga tema „Kogutud teostest“, võib teda üsna pea tabada äng. Kahaneva lugemisvalmiduse juures näib juba sellise mahu läbilugemine olevat elutöö. 24-köiteliseks kavandatud „Kogutud teoseid“ on aga praeguseks ilmunud 30.

MARIA MÖLDER: Läki lauldes sinna pillerkaarile!
Hoolimata töömahust, mida Olav Ehala lugude õppimisse pannakse, tehakse seda muusikat suure hoole ja lustiga, sest see on imeilus ja kogu vaeva väärt.
Olav Ehala muusika võib eesti heliloojate hulgast eksimatult ära tunda. Tema lugudel on eriline värv, iseomased hoogsa joonega meloodiakäigud ja katsumusi pakkuv rütmimuster. Võib kahtlustada, et selline ainulaadne kombo on kujunenud siinse estraadi ning 1960ndatel ja 1970ndatel kireva lääne kiiresti muutuvate muusikastiilide rägastiku mõjul. Kogu selle pillerkaari on ta teinud enda omaks ja saanud sellega oma rahvale armsaks.

Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind

TIIT HENNOSTE: Kellele kuulub keel? ehk Kuus kildu Hando Runneli Wiedemanni auhinna puhul
Kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud ületada see keelelõhe – projektkeel vs. rahvakeel ehk lobakeel – ja saavutada süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?
„Kellele kuulub keel?“ küsib Hando Runnel oma 1978. aastal Tapa keelepäeval peetud kuulsas kõnes ja sellest ilmutatud essees. Ja pärast keeletarkade, kirjanduse ja keelt rääkiva rahva kõrvalejätmist pakub vastuseks lihtsa tõe: „.. inimese olu on elamine keeles, et inimene ja keel on kaksainsus, neid ei saagi lahutada ega vastandada, üht teisele eelistada“. Sealt liigub luuletaja edasi keeleõiguse ja keelepoliitika juurde ning leiab, et keel määrab rahva, rahvas keelelisel alusel riigi ja riik peab keelt teenima, keelt kaitsma. Ehk siis: keel, rahvas ja riik on kolmainsus, kes/mis on olemas üksteise tõttu ja üksteise pärast.

Teaduse elutööpreemiate laureaadid

Organismi raudrüü tuunimise virtuoos Raivo Uibo
Immuunsüsteem on kui organismi kaitseks jõud ühendanud kaitsevägi, politsei, päästeamet ja arstiabi. Kuidas see kõik toimib ja mida tähendab organismile, kui midagi selles süsteemis peaks viltu minema, teab alati Raivo Uibo, üks viiest akadeemikuks valitust kuulsast Tamme gümnaasiumi ehk vanasti Tartu 5. keskkooli 1967. aastal lõpetanud keemiaklassist.

Kulumiskindluse meister Jakob Kübarsepp
Mis liigub, see kulub. Mehaaniliste masinate ajastul on kulumiskindlus pikaealiste seadmete loomise peaülesandeid. Osaliselt saab seda lahendada määrimisega või hoides mõnel muul moel detailide pinnad teineteisest eemal, näiteks magnetvälja või suruõhu abil. Need võtted sobivad siiski harva.

+ Riiklikud kultuuri ja teaduse aastapreemiad 2023
+ Eesti Kultuurkapitali peapreemiad ja elutööpreemiad 2023

Aus ja sõbralik filmimees madude orust. Kaspar Viilup vestles Priit Vaheriga
Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“
Filmikunstnik Priit Vaher kuulub kahtlemata Eesti filminduse varju jäänud legendide hulka. Tema filmograafias joonistub lahti rikkalik pilt 1970. ja 1980. aastate filmikunstist alates „Metskaptenist“ ja „Suvest“ kuni selliste klassikuteni nagu „Hukkunud Alpinisti hotell“, „Ideaalmaastik“, „Arabella, mereröövli tütar“ ja „Keskea rõõmud“. Vaheri aktiivsem töö filmikunstnikuna lõppes 1993. aastal Marek Piestraki filmiga „Saatana pisar“, hiljem on ta töötanud produtsendina. Filminduse kõrvalt on ta aktiivne maalikunstnik, loonud sadu eksliibriseid ning olnud muuhulgas Eesti Eksliibriseühingu esimene president.
Mõni aasta tagasi tunnustati teda HÕFFil elutööpreemiaga ning koos tunnustusega toodi uuesti publiku ette Piestraki seiklusfilm „Madude oru needus“, mille üle on Vaher praegugi väga uhke. Üks tunnustus ei jäänud teiseta: ka kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapital pärgas teda tänavu elutööpreemiaga.

Jaan Krossi auhind Rein Veidemannile
19. veebruaril, Jaan Krossi 104. sünniaastapäeval selgus temanimelise auhinna tänavune laureaat: tunnustuse pälvis Rein Veidemann raamatuga „Järjehoidja“ (EKSA, 2022). Teosesse on koondatud valik aastatel 2000–2022 perioodikas või kogumikes ilmunud arvustusi, loomingulisi portreid, pühenduskõnesid, ettekandeid ja järelehüüdeid.

PILLE TEKKU: Mees, kes leevendas suurt kirjanduskultuurilist lünka
Kuidas keegi lihtne talupoeg ja tööline otsustab järsku, et õpib ära saksa keele, tõlgib Nietzsche „Zarathustra“ ning teeb seda korralikult?
Tõlkija Juhan Pallast (1889–?) adekvaatse ettekujutuse saamine on raske ülesanne, kuna tema kohta on leida väga vähe infot, isegi eluaastate kohta ei ole täpseid andmeid. Omaaegses ajakirjanduses on ilmunud vaid üksikud raamatureklaamid Pallalt ilmunud tõlgete kohta ning üks artikkel. Peamiselt on teda mainitud seoses Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ tõlkega eesti keelde, mis ilmus 1932. aastal.

JAAK-KRISTIAN SUTT: Maailmapilti uuendades elujõulisse tulevikku
Galileo ja Newtoni aegadel hakkas levima mehhanistlik maailmakäsitlus, mille järgi oli loodus Jumala konstrueeritud keeruline masinavärk, mis kord käima panduna kulgeb oma rada. Selle mõju on moodsas mõtteviisis tunda tänini, mistõttu on visa kaduma arusaam, justkui oleks loodus masin, mida saab parandada ja millele tekitatud kahju vajadusel heastada. Selline vaatenurk toidab omakorda vankumatut usku tehnoloogiasse kui probleemide lahendamise universaalsesse vahendisse. Eks usuta seetõttu meilgi, et põlevkivitööstuse saab kestlikuks muuta süsinikdioksiidi püüdma hakates või põlevkivikeemiat arendades.

KAIRI TILGA: Ankur hoiab elu paigas
Avalikel asutustel on võimalus kujuneda kohaliku elu edendajateks, kui koostöö elanike, koolide, raamatukogude, kirikute jm asutuste vahel on hea.
Kujutage ette ühte paneelmajade vahel asuvat koolimaja, mille köögis käib õhtutundidel ja nädalavahetustel tippkoka juhendamisel restoranivääriliste roogade valmistamine. Tuntust kogunud sotsiaalsel ettevõttel on juba päris palju kliente, kes hindavad selle toidu lugu ja tellivad kooliköögis tehtut kodustele pidulaudadele. Osa tulust jagatakse kooliga. Ettevõte pakub ka kooliõpilastele ja soovijatele toiduainete ülejääkidest toiduvalmistamise töötubasid, seisab toiduraiskamise vastu ja väärtustab kohalikku toorainet. Pärast koolipäeva muidu jõude seisev täisvarustusega köök on rakendatud kohalike elanike teenistusse, annab koolile uue hingamise ning võimaluse veidi lisaraha teenida.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA: Ikka ja jälle pühitakse maamärgid tolmust puhtaks
Hüljatud hooned ja suhtumine arhitektuuripärandisse on kerkinud arutelude keskmesse nii meil kui mujal.
Hiljuti linastus Kumus värske dokumentaalfilm „Utoopia jõud“,i mis harutas lahti Le Corbusier’ ja teiste tema kaasaegsete 1950. aastatel Indiasse kavandatud Chandigarhi hiidlinna loo. Filmist õhkub uhkust arhitektuurilegendi kohalolu üle, kuid ka globaalse arhitektuurikeele teatavat haavatavust, mis Euroopa modernismist välja kasvanuna ülerahvastatud värvilises Indias ei toimi.

JÜRGEN KARVAK: Millised on ojad ja jõed?
Kui lai on jõgi? Kas saunatagune jõgi on alati selline olnud? Mida teha vette kukkunud puutüvedega? Kaldad on kitsaks jäänud. Milline on oja ja jõe nägu ja olemus?
Maastik jalge ees on languses, õhus on tunda niiske mulla lõhna. Astud edasi, puud ja alustaimestik asenduvad sangleppade, laialehiste saarte, pärnade, jalakate, väänleva humala ja kõrgete sõnajalgadega. Selja taha jäänud palavus asendub niiske ja jahedama kosutava õhuga. Proovid üle hüpata märgadest kohtadest ja saapad kuivana hoida. Juba kõlab veevulin ning päike sillerdab jooksval veel. Astud kõrgema kaldavalli peale, ohkad ja oledki kohal. Vees on hajusalt kive ja siin-seal vette langenud puutüvesid. Vesi keerutab nende ümber. Siin on hoopis teistmoodi maailm.

ELLE-MARI TALIVEE: Reisikiri. Kuu aega ekvaatori all
Rändasin hiljuti sõpradega Ecuadoris, mille põhiseaduses tunnustatakse 2008. aastast esimest korda maailmas loodust õigussubjektina. Ehkki praegu keerulises olukorras, on see mitmes mõttes vaimustava ajalooga riik: kohalikud astusid raevukalt vastu nii inkadele kui ka hispaanlastele, Lõuna-Ameerika mõõtkavas väikeriik iseseisvus aastal 1822 ja sai vabariigiks 1830.

Arvustamisel
Serhi Plohhi „Vene-Ukraina sõda“
D. Nurkse „Hääled üle vee“
Una Corda kontsert „Külmking“
näitused: „Raamist lahti. Leis, Tabaka, Rožanskaitė“, Liisa Kruusmäe „Mälestused Altai kraist“ ning „Juhan Kuusi portreed. Lähedalt ja isiklikult“
Endla teatri „Tõde ja õigus V“
Eesti Draamateatri „Lähenemine“
Katrin Essensoni „Lunaarsed episoodid ja luhtaminekud mitmes vaatuses“
mängufilm „Elu ja armastus“

Esiküljel filmikunstnik Priit Vaher. Foto Taavet Kirja