Demokraatia ja valimislubadused

Valija annab EKRE võimuletuleku kartuse tõttu Reformierakonnale ja tema koalitsioonipartneritele praegu palju andeks. Aga kui kaua ta seda teeb?

TANEL VALLIMÄE

Viimastel riigikogu valimistel suure hulga valijate toetuse pälvinud ja koos Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga võimule pääsenud Reformierakond toob oma tegevusega poliitika­kommentaatoritele taas ise teemad lauale. Just nii, nagu toimus 2021. aasta jaanuaris, kui Reformierakond pärast vaheaega uuesti võimule oli pääsenud. Siis tekitasid suuri vaidlusi partei kärpekavad. Seekord aga, vastupidi, on tuliste debattide põhjuseks maksutõusud ning uute maksude kehtestamise plaanid. Juba on palju arutletud nende täpsema sisu üle, konkreetsete maksuliikide, uute maksude ja kavandatud suuremate maksumäärade üle, ning seda tehakse ka edaspidi. Kriitikat on kuulda palju, sealhulgas oma erakonna liikmetelt.1 Kuid hoopis teistsugune küsimus ja demokraatia elujõu seisukohast olulisemgi on see, et maksuideedest ei räägitud enne valimisi, või vähemalt ei räägitud rahvale piisavalt selgelt. Reformierakonna esindajate valimiste eel antud lubadus eelarve paremasse seisu viia või nende oletatav valimisvõitluse aegne lootus, et majandus pöördub kasvule ja makse ei olegi vaja tõsta, ei ole asjakohased argumendid. Lubadus liikuda tasakaalus eelarve poole võib sisaldada erinevaid meetmeid, olgu see maksude tõstmine või teenuste ja toetuste vähendamine jne. Aga asi pole maksude tõusus kui sellises. Nui neljaks kärpimine, nagu Reformierakond on aeg-ajalt endale südameasjaks võtnud, võib mõnikord olla maksude tõstmisest halvem mõte.2 Kuid mis järeldub sellest, kui olulised otsused ja valikud, mida pärast rakendama hakatakse, vaikitakse valimiste eel maha? See on demokraatia mõistmise küsimus. Või teisiti öeldes: mida tähendab rahva toetuse saamine nii, et rahvas ei ole teadlik, mille poolt ta hääletab? Seda võib vaadelda kahel moel, valija vaatenurgast ja poliitiku vaatenurgast.

Valija perspektiiv

Kui ebameeldivaid teemasid või plaane valimiste eel ei puudutata, kartes, et nii kaotatakse hääli, viitab see arusaamale, et rahvas on poliitikas rumal, talle ei tohi tõsistest probleemidest rääkida. See hoiak pole sugugi uus ja juba ammu on sellele tuginedes välja toodud esindusdemokraatia eelised. Näiteks Montesquieu on XVIII sajandi keskpaigas öelnud, et esindajate „suur eelis seisneb selles, et nad on võimelised asju arutama“, ning et rahvas „ei ole selleks sugugi sobiv – see moodustab demokraatias ühe suurima raskuse“.3 XX sajandil jagab sama skeptilist hoiakut rahva poliitilise arukuse suhtes ka Joseph Schumpeter. Ta ei pea õigeks vaadet, nagu oleks demokraatia viis, millega rahvas määratleb „üldise hüve“ või „ühise tahte“, mida poliitikud omakorda ellu viivad. Sest inimesed pole tarvilikul määral asjatundjad. Schumpeter resümeerib, et „demokraatlik meetod on niisugune institutsionaalne korraldus poliitilistele otsustele jõudmiseks, milles üksikisikud omandavad otsustusvõimu konkurentsivõitluses rahva häälte pärast“. See tähendab, et rahva esindajad ehk poliitikud on poliitikas asjatundjad ning just nemad peavad välja käima teostatavad eesmärgid ja lahendused. Rahvas aga valib valimistel poliitikute välja käidud programmide ja ideede vahel. Just nii, nagu turul või kaupluses valib ostja müügile pandud kaupade vahel. Inimene ei ole ega peagi olema poliitikas ekspert, olgugi et oma erialal või endale tuttavatel teemadel oskab ta väga hästi kaasa mõelda ja tegutseda. Schumpeteri sõnul „pole lihtsalt tõsi, et koduperenaisi on kerge petta toidukaupade, tuttavate majapidamistarvete või riidekraami osas“. Ja „nii on lood enamiku igapäevaelu otsustega, mis jäävad sellele väiksele alale, mida üksikkodaniku meelemõistus suudab haarata täie arusaamaga reaalsusest“.4 Teisisõnu, kodanik tunneb üldiselt väga hästi teda ennast puudutavaid valdkondi nagu pere, äri, hobid, sõbrad jne.

Kuid mis poliitikasse puutub, siis seda valdkonda rahvas kuigi hästi ei mõista, ei saada aru, mis on töökindel ja millised eesmärgid on ebamõistlikud. Näiteks siinses maksutõusu arutelus võib märkida, et keskmine inimene soovib võimalikult palju teenuseid, aga võimalikult madalaid makse. Need on vastandlikud ootused ja ebarealistlik on neid korraga ellu viia. Aga kui poliitikud räägivad enne valimisi üldist juttu eelarvetasakaalust ning lähevad konkreetseks alles pärast valimisi, andes teada, et eelarvetasakaalu saavutamiseks eelistatakse maksude tõstmist, siis selline esindusdemokraatia loogika enam ei kehti. Valija ei tea enam, mida ta valimistel „ostab“. Ja see on hoopis teine asi. Rahvas on poliitikas ehk rumalavõitu, kuid mitte päris rumal. Ta eeldab, et valimisvõitluses on käibel vaidlusi tekitavad valimislubadused, mis igaüks üksikuna võttes osale valijatest ei meeldi, kuid osale valijatest meeldivad. Näiteks meil on suuri debatte tekitanud küsimus pensioni teisest sambast ja selle n-ö vabatahtlikuks muutmisest. Sel juhul valija teab, miks ta konkreetse lubaduse välja käinud erakonna poolt hääletas või ei hääletanud. Samuti on poliitikas levinud nähtus, et erakonnal ei ole võimalik valimislubadust ellu viia, kuna tuleb arvestada ka koalitsioonipartnerite soovidega. Ent mõlemal juhul pole valija pahane lubaduse ebaselguse ega elluviimise, mida üldse ei lubatudki, pärast. Kuid praegu on täiesti teine olukord. Kui mõtleme sõnale „valimised“, antakse märku, et on võimalik hääletada erinevate ideede ja programmide poolt, et poliitikas on olemas valikuvabadus. Kuid valikul on mõtet üksnes juhul, kui on teada, mille vahel valitakse, kui on teada, mis on iga valiku sisu. Mitte asjata pole meil käibel väljend „põrsast kotis ostma“. See tähendab, et ostja peab saama ostetavat kontrollida. Ta peab teadma, millise kauba ta saab.

Loomulikult lähtub valija oma häält andes mitmesugustest teguritest, nagu näiteks poliitiku karisma, iseloomuomadused, kunagised tähtsad teod, ja sel juhul on valija tema suhtes leplikum. Kuid märkimisväärne osa valijaid ei pruugi olukorras, kus valimislubadused ja valimiste käigus arutatud kesksed teemad ning tegelikud otsused lahknevad, poliitikule või parteile enam uut võimalust anda. Nad valivad kellegi teise või jätavad valimata. On ka väidetud, et valimiste vahelisel ajal, juhul kui poliitik lubadustest kinni ei pea või teeb midagi muud kui see, mida teha lubas, on valijate ülesanne mitte vait olla ja omaette kiruda, vaid protestida. Seda saab teha ühismeedias, vabaühenduste ja muude kanalite kaudu. Praegu on tõesti kriitikat kostnud, kuid see pole olnud tugev. Miks? Ilmselt on õige hiljutine tähelepanek, et kuigi see, et „elluviidav poliitika peegeldaks mingilgi määral valija tahet ja oleks laias laastus kooskõlas valimiste eel antud lubadustega, on esindus­demokraatia tuumaks“, on teisest küljest ometi nii, et „kuna opositsiooni jäänud EKRE oleks alternatiivina liberaalidele vastuvõetamatu, siis antakse Reformierakonnale ja tema partneritele nii mõndagi vaikimisi andeks“.5 Selle mõtte juurde pöördun lõpuks tagasi.

Poliitiku perspektiiv

Mida on poliitikul sellest olukorrast õppida? Kindlast ei ole mõistlik avalikult väita, et ebameeldivatest asjadest ei räägita selle pärast, et need võtavad valimistel hääli ära. Just nii läks, kui Kaja Kallaselt küsiti, miks Reformierakond maksutõusudest valimiskampaania ajal ei rääkinud. Tema vastus oli, et „see on ebapopulaarne“.6 Kui poliitik tõesti nii mõtleb, ei tohi ta seda avalikult öelda, sest see annab märku suhtumisest – ning antud juhul valija mõistab, et teda ei ole võetud tõsiselt. Kui isegi nõustuda poliitiliselt mõtlejate argumentidega, et rahvas on poliitikas võhik, tuleb talle ikkagi pakkuda ausat kaupa. Talle tohib ja peabki rääkima asjadest, mis on ebameeldivad, kuigi need hiljem kõigest hoolimata ellu viiakse. Muidu on tegemist sama juhtumiga, kus poes müüdava kauba reklaam ei vasta tegelikkusele.

Miks õigupoolest tuleb olla avatud, s.t riskida teatava hulga häälte ajutise kaoga, rääkides valijale ebameeldivast? Kui erakond rakendab poliitikat, mida selle valijad ei osanud oodata, kahjustatakse konkreetsete poliitikute ja erakonna usaldusväärsust. Valija tunneb, et temaga on manipuleeritud, et teda ei kohelda kui täiskasvanut, kui mõtlemisvõimelist indiviidi. Kui jutt on näiteks maksutõusudest, ning neist valimisvõitluses juttu ei tehtud, siis valija tõenäoliselt eeldas, et erakond jätkab varasema suhtumisega maksudesse ja maksumuudatustesse. Praegune opositsioon kasutab kindlasti selle olukorra ära kui võimaluse edaspidi valimistel kritiseerida koalitsioonierakondi, iseäranis Reformierakonda, aga ka Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Ja miks mitte teha sama, s.o mitte rääkida ebameeldivatest otsustest avameelselt. Kui nii on kasulik.

Valijad hindavad poliitikute usaldusväärsust ja järjepidevust. Ja seda, milliseid tegusid korda saadetakse. Et see nii on, seda oleme näinud poliitikute puhul, kes ühtedel valimistel koguvad väga suure häälesaagi, aga järgmistel ei pruugi üldse valituks osutuda, saades kordades väiksema toetuse. Laiem probleem on see, et kui side rahvaga jääb nõrgemaks, s.t lubaduste teoks tegemata jätmine, millest valimisvõitluses ei räägitud, muutub regulaarseks, tähendab see usalduse kadu demokraatia vastu. See tähendab umbusku demokraatlike protsesside vastu, seejuures valimisosaluse vähenemist. Samuti karmi käe igatsust, poliitika vastu huvi vähenemist jne. Vaevalt et see on praegu koalitsiooni kuuluvate erakondade soov.

Enne mainisin seisukohta, et valija annab EKRE võimuletuleku kartuse tõttu Reformierakonnale ja tema koalitsioonipartneritele praegu palju andeks. Aga kui kaua ta seda teeb? Jutt ei ole sellest, nagu oleksid EKRE valijad Reformierakonna peale vihased, sest makse tõstetakse ja enne sellest ei räägitud. Nemad niikuinii ei vali Reformierakonda. Jutt on Reformierakonna enda valijatest. Sellest, kuidas nemad edasi tegutsevad. Kas nad kardavad endiselt EKRE võimule pääsemist või hoopis otsuseid, millest valimiste eel ei olnud midagi teada? Ja valijate toetuse püsimine ongi juba õigupoolest aktuaalne. Riigikogu valimistest pole palju aega möödas, kuid Reformierakonna reiting on märgatavalt langenud. Reitingud muutuvad küll pidevalt, kuid valijate toetuse vähenemine on toimunud. Vaevalt et selle taga on olnud meedia kallutatus, nagu võiks arvata peaministri väljaütlemistest.7 Põhjusi tuleb otsida enda juurest.

1 https://www.postimees.ee/7749740/atonen-kritiseerib-koduparteid-reformierakonna-uue-aja-loosungid

2 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ohkub-tosina-aasta-tagust-reformierakondlikku-kopituslohna/

3 Charles Montesquieu, Seadustest, mis kujundavad poliitilist vabadust seoses konstitutsiooniga. Tlk Enn Sarv. – Akadeemia nr 3/1990, lk 565–586.

4 Joseph Schumpeter, Kaks demokraatia­kontseptsiooni. Jüri Lipping (koost. ja toim.) Kaasaegne poliitiline filosoofia, EYS Veljesto Kirjastus 2002, lk 63–98.

5 https://arvamus.postimees.ee/7780916/tonis-saarts-kallase-valitsuse-demokraatiariive-ja-vaikiv-liberaalne-avalikkus

6 https://www.err.ee/1608944987/kaja-kallas-valimiskampaanias-maksutousudest-raakimine-on-ebapopulaarne

7 https://www.postimees.ee/7773124/kaja-kallas-ajakirjandus-on-opositsiooni-poole-kaldu