Küüditatud sakslase päevik

Raamatut „Surm peab ootama“ ei söandaks soovitada öökapilugemiseks. Selle tulemusena võib juhtuda, et uni peab ootama.

VALDUR OHMANN

NSV Liidu sõda Saksamaaga lõppes 8. mail 1945. Veel enne kui sõjarelvad vaibusid, töötati 2. veebruaril 1945 välja NSV Liidu NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaadi) direktiiv nr 1/2144, mis nägi ette saksa rahvusest elanike küüditamise Permi oblastisse. Direktiivi järgi kuulus Eestist väljasaatmisele 81 peret ehk 386 inimest, kelle hulgas oli lapsi kokku 59. Vastava korralduse saatis ENSV siseasjade rahvakomissarile Aleksander Resevile NSVL siseasjade rahvakomissari asetäitja Vassili Tšernov. Tšernovi käsk nägi ette, et väljasaatmine tuleb korraldada ühekorraga, ühes ešelonis. Nagu resolutsioonist ilmneb, saatis Resev selle täitmiseks oma asemikule Aleksei Ivanovile. Ivanov, kes kohalikke olusid ei tundnud ega teadnud midagi sakslaste olemasolust Eestis, suunas kirja 12. veebruaril edasi Arved Kalvole, kes oli ühtlasi miilitsavalitsuse ülem. Nii tekkis 16. veebruaril 1945 dokumendile veel üks resolutsioon, Kalvo päevakäsk oma asetäitjatele: „Selgitage välja, kus asuvad sakslased, ja kandke mulle ette.“

Küüditamisoperatsioon algas kolmapäeval 15. augustil 1945. Koos vabatahtlikult kaasa läinud perekonnaliikmetega küüditati tol korral Eestist 407 inimest, kelle „süü“ seisnes selles, et nad olid sündinud sakslasena. See oli otseselt ühe rahvakillu vastu suunatud repressiivakt, ütleksin, et isegi haiglane kättemaksuaktsioon. Küüditatute kohta ei koostatud toimikuid nagu enamikul juhtudel varem ja hiljem, olgu see siis 1941. aasta juuniküüditamine või 1949. aasta märtsiküüditamine. Olid vaid küüditatute nimekirjad. Ent see ei jäänud ainukeseks rahvuse vastu pööratud repressiivaktiks.

Ingerisoomlased oli järgmine rahvakild, kes langes 1947-1948. aastal stalinlike repressioonide ohvriks. Eks Soomelgi jätkus „jultumust“ Nõukogude Liidu vastu välja astuda nii Talvesõjas (1939-1940) kui ka Jätkusõjas (1941–1944). Soomlaste ja ingerlaste väljasaatmise kohta ei ole samuti säilinud toimiku kujul dokumente. Seda aktsiooni korraldasid militsionäärid, lüües passi üksnes kurikuulsa § 38, mille peale paigutati nad rongi peale, suunaga itta. Operatsioon tuli läbi viia hajutatult ja suurema kärata. Andmeid taoliste isikute väljasaatmise kohta on üksnes nende sihtkohtades Venemaa eri paigus. ENSV siseminister Aleksander Resev raporteeris 20. novembril 1947 EK(b)P Keskkomitee I sekretärile Nikolai Karotammele, et väljasaadetavate soomlaste ja ingerlaste hulk on 3790 inimest (RA, ERAF.1.5a.34, l. 58). Need on üks-üheselt mõistetavad ja konkreetse rahvuse vastu suunatud aktsioonid.

Sellest ei ole või on vähe räägitud, et teisedki küüditamised olid sisuliselt suunatud rahvuse vastu. 1941. aasta juuniküüditamise puhul oli terve rida kategooriaid – riigivalitsejatest, politseinikest, majaomanikest kuni prostituutideni välja –, kes kuulusid väljasaatmisele Siberi avarustesse. Aga mis toimus tegelikkuses? Andrei Ždanovi lauamärkmikus on küüditamise-eelsest ajast vaid üks lühimärge: эстонцев в Сибирь, eestlased Siberisse. (Kultuur ja Elu 1998, nr 3. 1941. aasta küüditamise erinumber).

1949. aasta märtsiküüditamise puhul oli ametlikult kaks kategooriat: kulakud ja natsionalistid ehk rahvuslased. Siberis koostati nende isikute kohta uued toimikud. Kulakud ja natsionalistid olid toimiku kaanelt kadunud. Oli vaid категория учёта – эстонцы, arvestuse kategooria – eestlased. Ei mingeid kulakuid ja natsionaliste, üksnes rahvus. Mõistagi kukkusid Eestist küüditatud lätlased lätlaste lahtrisse, poolakad poolakate lahtrisse, ukrainlased ukrainlaste hulka.

Sakslaste küüditamisest ei ole palju materjali säilinud, mistõttu raamat „Surm peab ootama“ on igati teretulnud. Küüditatud sakslased olid asumisele saadetute seas üldse kõige väikesearvulisem rühm. Kui vaadata vanuselist koosseisu, siis seal oli ilmselt ka suhteliselt märkimisväärne hulk vanemaealisi. Georg Heitmann (sünd 1875) oli 70-le lähenev sakslane, kes võttis nõuks küüditamise esimesest päevast päevikut pidada. Ja seda tegi ta katkematult, kui välja arvata hetk, mil ta oli jalaluutraumaga voodisse aheldatud.

Georg Heitmanni kohta koostatud kartoteegikaart KGB originaalkartoteegist

Raamatu koostaja Olev Liivik arutleb selle üle, miks ei küüditatud sakslasi juba pärast sõja puhkemist 1941. aasta juunis ja enne saksa vägede kohalejõudmist Eestisse juulis-augustis. Ja tõdeb, et ju polnud Eestisse jäänud sakslaste kohta andmeid (lk 10). Mulle tundub, et siin on peidus laiem ja sügavam põhjus. 1939. aastal sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt (MRP). Saksamaa ja NSV Liit olid sellest hetkest käed löönud lepingupartnerid. Stalin ei uskunud kuni viimse hetkeni, et Saksamaaga tuleb hakata sõdima. Isegi mitte siis, kui NSV Liidu luure tippagent Richard Sorge andis Jaapanist teada ülimalt täpse aja, millal Saksamaa NSV Liitu ründab. Sellele järgnes mõningane peataolek ning siis oli aeg mõelda tagalasse evakueerimisele ja kõik ressursid sellele suunata. Seda peab küll tunnistama, et kuni sõja alguseni ei olnud aega mõeldagi Eestisse jäänud sakslastele. Teine asi oli sõja lõppedes. See oli juba ilmselge kättemaksuaktsioon sakslaste kui rahvuse vastu, kusjuures alatuist alatuim, sest need isikud ei läinud aastatel 1939–1941 kaasa Umsiedlung’iga – ei järginud Hitleri kutset naasta Saksamaale. Nad ei kasutanud ka 1944. aastal võimalust Saksamaale minna.

Georg Heitmann üritab oma päevikus olla võimalikult täpne. See tuleneb asjaolust, et ta oli varem töötanud raamatupidajana. Georg Heitmann oli invaliid, sisuliselt ülalpeetava staatuses, nagu nimetati taolisi isikuid asumispaigas. Ta oli piiratud liikumisvõimega ja sõltus suuresti teistest küüditatutest. Esmapilgul tundus, et päevik oli enesevaatluseks või -monitooringuks, ümbruskonna fikseerimiseks. Põhiline on hommikuste ja päevaste temperatuuride mõõtmine, siseruumi temperatuuri ülesmärkimine. Olulisel kohal oli tema tervisliku seisundi kirjeldamine. Georg Heitmann kannatas seedetrakti häirete all. Et mõista, mida see asumispaiga oludes tähendas, annan edasi ühe tuntud inimese kirjelduse.

Hindrek-Peeter Meri kirjeldab oma mälestusteraamatus „Tagasivaateid veerevast vagunist“ (2008): „Selles Venemaa piirkonnas ei peetud vähemalt tol ajal vajalikuks niisugust asutust nagu käimla ja igaüks pidi ihuhäda korral leidlikkust üles näitama. Hoovis oleks ju ruumi jätkunud, kuid seal peremehetsesid nälginud sead, kes olid ilmselt valmis koos minu essuga ka mind ennast nahka pistma. Selle vältimiseks leiutasin oma mooduse: ronisin aia ülemisele latile, võtsin mõlema käega aiaposti ümbert kinni ja asusin asjale.“

Hindrek-Peeter Meri oli toona teismeline poiss, kellel vististi polnud probleem selliseid sundtrikke ette võtta. Georg Heitmann oli 70aastane vanainimene, kel tuli ilmastikutingimusi trotsides muul moel hakkama saada.

Pilkases pimeduses, porises või jääst libedal hoovil, tuisus või vihmas, –30 °C pakases oma asja ajamiseks kohta otsida – see on kujuteldamatu. Ometi pidi ta sellega toime tulema, sest oli vaja ellu jääda.

Kuid sellest ei piisanud. Georg Heitmann asus fikseerima ka neid kaaslasi, kellel ei õnnestunud ellu jääda. Nii on meile teada saanud, mis juhtus tuntud restauraatori ja kunstniku Lilly Waltheriga. Tema saatuse kohta ei ole arhiiviallikais andmeid, fikseeritud on üksnes tema asumisele saatmine 15. augustil 1945. Sama kehtib ka paljude teiste, eriti vanemapoolsete ja üksikute küüditatud sakslaste kohta.

„Surm peab ootama“ – selle raamatu pealkirjal on sügav sisu. Asumisel tuli tõepoolest oma elu eest armutult seista. Kohalik võim oli küüditatutele ette näinud teatud hulga toiduaineid (leiba, kuiv­aineid). Paraku jagati neid ebaregulaarselt ja nälg käis majas üsna sagedasti. Kohe käivitus omavaheline toiduainete ost ja müük. Selleks läksid käiku küüditatute riided ja nende pagasi sisu. Peab tunnistama, et esmapilgul jäi arusaamatuks, miks on kõigi nende pampude desinfektsiooni juures Georg Heitmanni kirje: „Kleitidega läks pikalt aega“ (lk 36). Nimelt pakiti Tallinnas küüditamise ajal ka abikaasa riided, kuid kuna abikaasa polnud sakslane, siis oli tal võimalik kaasa minemisest keelduda. Edasistelt päeviku lehtedelt selgus, et kleidid ja abikaasa riided oli puhas kapital, mille eest sai osta toiduaineid ja muud eluks vajalikku. Georg Heitmannile oli abiks ka see, et tal jäid Eestisse pereliikmed, kes said talle võimaluste piires (oli sõjajärgne raske aeg) rahakaarte saata. Tõsi, nende kättesaamine oli omaette probleem, sest kilomeetrite kaugusel rahakaartide järel käimine ei olnud Georg Heitmannil võimalik – tuli sõltuda teistest.

Peale nälja näpistas talviti külm. Oli päevi, kus toatemperatuur oli –2 või –3 °C. Ainult vanad mantlid ja müügist järele jäänud kodinad aitasid kõledaid öid üle elada.

Kahjuks ei leia selgitust mitmetele asjadele, mis olid tol ajal arusaadavad, praegusel ajal aga tundmatud. Viimane peatus, päev enne Permi oblastisse jõudmist. Küüditatute ešelon seisis tunde. Georg Heitmann kirjeldab: „Ostsin pool liitrit ahjupiima ja jõin suure isuga koos leivaga selle ära. Imemaitsev!“ (lk 36). Mis on ahjupiim? Seda meile ei selgitata. Olen hakanud pärast Venemaa tungimist Ukrainasse ostma Ukraina tooteid. Nende seas on ka Ukraina ahjupiimamaitselisi vahvleid. Need on maitsvad, kuid mis on ahjupiim, oli jäänud saladuseks. Nüüd võtsin ette põhjaliku uuringu kuni tuttavate kokkadeni välja. Selget ja arusaadavat vastust ei tulnud. Lõpuks sain jälile, et tegemist on selgelt slaavi (ukraina, valgevene, vene) joogiga: lüpsilehma piim lükati vene ahju, kuumutati 80–90 °C ning seejärel jahutati. Saigi söögi kõrvale imemaitsev joogipoolis, nagu kirjeldas Georg Heitmann. Ahjupiim oli ka edaspidi, asumispaigas ostetav-müüdav toiduaine – muidugi, kui jagus raha või konverteeritavat vahetuskaupa ehk riidehilpe. Muide, Georg Heitmanni hinnang toidule päeviku lehekülgedel on peaaegu 170 korral „maitsev“ või „imemaitsev“. Vaid korra jäi meelde teistsugune hinnang: „pole maitsev“ (lk 434). Poolnäljas või näljas muutus iga suutäis maitsvaks või imemaitsvaks, olgu see või suvalisest materjalist kokku keeratud supilurr.

Ootasin selgitust ka astmapaberossidele. Olnud ise aastakümneid tagasi suitsetaja, ei teadnud ma neist midagi. Minust aastaid vanematele suitsetajatele oli see samuti üllatav uudis. Tervisemuuseum aitab ses osas välja. 1833. aastal avastati ja 1867. aastal eraldati atropiin – belladonnas ja ogaõunas sisalduv aktiivaine, mis aitas lihastel lõõgastuda. 1879. aastaks jõudsid turule tööstuslikult toodetud astmasigaretid, mida hakati laialdaselt kasutama. 1956. aastal tulid turule esimesed inhalaatorid. Ajapikku mõisteti, et suitsetamine pigem ärritab astma kulgu ja on astma üks riskifaktoreid. Sellest hoolimata müüdi astmasigarette veel 1980ndatelgi.

Kahjuks ei saa nõus olla koostaja joone­aluse viitega 227 (lk 253): „Riigisakslane (saksa k) ehk Saksa kodanik. Heitmann kasutab mõistet Reichs­deutsche mitte kodakondsuse, vaid päritolu kohta, lugedes Saksamaal sündinud ja üles kasvanud sakslased riigisakslaste hulka.“ Astun siin Georg Heitmanni poolele. Reichsdeutsche ehk riigisakslane oli 1871. aastast mõiste, mille järgi ta pidi olema sündinud ja kasvanud Saksamaal. Saksa kodakondsus tekkis alles 1913. aastal. Peale tuli Esimene maailmasõda ja Saksa kodakondsuse juurdumine võttis veel mõnda aega. Pool sajandit oli käibel arusaam, et riigisakslane oli sündinud ja kasvanud Saksamaal. See oli kriteerium, mitte aastakümneid hiljem juurde poogitud kodakondsus.

Kui nüüd arvata, et Georg Heitmann oli lihtsakoeline mees, siis see on eksitav. Georg Heitmann oli võimeline peast tsiteerima Puškinit ja Goethet, niisama kui Schillerit ja Lermontovi. Ka ladinakeelseid väljendeid jagus päeviku ridade vahele.

Georg Heitmanni arreteerimise ja Siberisse tagasi saatmise kohta on vähe andmeid. On vaid Georg Heitmanni arreteerimistoimik 1949. aastast. Ankeet­andmed sellest toimikust on koopiana ka raamatus, kuid kahjuks arhiiviviiteta (RA, ERAF.16sm.1.338). Tegemist on ligi 400 asumiselt põgenenu toimikuga. Küüditatud sakslasi, raamatust tuttavaid nimesid, paistis seal olema terve hulk.

Rahvusarhiivis on säilitamisel Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) operatiivteatme kartoteek (originaalis оператино-справочная картотека, lühendatult ОСК). Tegemist on originaalkartoteegiga. Sellesse on koondatud poliitilistel põhjustel süüdimõistetud. Kartoteek on digitaliseeritud 2015. aastal. Üllatuslikult leidsin sellest kartoteegikaardi venepärase nimemoonutusega Georgi Geitmani kohta. Sellel on sõrmejälg ja kõrval stamp, kus kirjas, et daktüloskoopia võetakse arvelt maha 1965. aastal seoses vanusega. Senimaani tuli Georg Heitmanni käsitada kriminaalkurjategijana. Kartoteegikaardi teisel poolel on kirjas, et asumispaigalt põgenemise eest määrati talle NSVL Siseministeeriumi Erinõupidamise otsusega 3. juunil 1949. aastal 25 aastat vabadusekaotust. Esmalt viibis Georg Heitmann Tallinnas Patarei vanglas. Sealt saadeti ta 12. augustil 1949 Tjumeni oblastisse. Tema vangistuskohaks sai Tobolski vangla. 23. juunist 1955 on Georg Heitmanni kohta viimane kirje, et ta on vabastatud Permi oblasti kinnipidamiskohast vastavalt Permi oblastikohtu määrusele 9. novembrist 1954.

Raamatut „Surm peab ootama“ ei söandaks soovitada öökapilugemiseks. Selle tulemusena võib juhtuda, et uni peab ootama. Kas seda raamatut on üldse vaja? Kahtlemata on. Tegemist on väga hea allikpublikatsiooniga. See materjal oleks hävinud. Tuletame meelde, et päevik on kirja pandud väga halvale happelisele paberile, mis õige pea hakkab närima pliiatsiga kirjutatud, niigi kohati nõrgalt nähtavat teksti. Halvimal juhul mõne, parimal juhul kümmekonna aasta pärast poleks Georg Heitmanni tekst loetav. Joonealused viited aitavad päeviku teksti paremini mõista. Eriti hinnatud on küüditatud sakslaste edasise saatuse väljaselgitamine, niivõrd kui see on tänapäeva oludes võimalik. Venemaa arhiividest pole enam võimalik infot juurde hankida. Olev Liivik on koostajana teinud tõsist tööd illustratsioonidega. Väga vajalik on asumispaiga külade kaart, kust tuleb selgekujulisemalt välja küüditatute liikumisareaal. Koostaja on näinud suurt vaeva, et leida Georg Heitmanni ümbritsenud isikute kohta fotosid. Sugulasi küsitledes on ta koondanud raamatuse märkimisväärse hulga fotosid erakogudest, kusjuures väga hea kvaliteediga. 1945. aastal küüditatud sakslaste nimekiri on esimest korda eraldiseisvana avaldatud. Ainuüksi sellel on märgiline tähtsus.

Raamat Eestimaalt küüditatud sakslastest on meeldetuletus. Küüditamine kui nähtus ei ole paraku kadunud. Ka praegu kuuleme Ukraina laste küüditamisest Venemaale, teadmata kuhu. Uudistesse on jõudnud teated vangi langenud Ukraina sõdurite kallal toime pandud jõhkrustest ja toorutsemistest Venemaa vanglates.

Jah, see raamat pole öökapilugemine. Pigem võiks seda nimetada äratuskellaks. Ükskõikseks ei jäta see mingil juhul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht