Ees ootab surematus ja elu tähtedel

Kaku ei ole küllaldaselt kaasanud humanitaarset arutlust. Ta kirjutab asjast, kuid vähe või õigemini juhuslikult sellest, mis asja ümbritseb ja sellele tähenduse annab.

RIHO PARAMONOV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Osa õpetlasi arvab, et määravad erisused ajaloos on pigem omased narratiivile kui minevikule endale. See tähendab muu hulgas seda, et kõikvõimalikud murrangud ja revolutsioonid on murrangulised ja revolutsioonilised ajalooraamatus ja teleekraanil: kaasaegsed ei tajunud neid samal viisil, mõnikord ei saanud arugi, et elavad läbi suurt ajalugu. Tehno­teaduse ajaloo uurijana ei saa ma sellise seisukohaga täielikult nõustuda. Kõik, kes tegelevad ajalooga vähegi laiemal tasapinnal, on ilmselt kokku puutunud tehnoteaduslike revolutsioonide või üleminekute kontseptsiooniga, sest nood on suurel määral mõjutanud ühiskonda ja kujundanud seega ka ajaloopilti. Thomas Kuhni kuulsad teadusrevolutsioonid on oluline osa jutuks olevast laiaulatuslikust murranguprotsessist.

Ent miks kasutada sedavõrd võimsaid sõnu (nimetagem seda revolutsiooni­diskursuseks), kui teame, et tehnika ja teadus liiguvad kogu aeg edasi ja iga järgnev aste tugineb eelnevatele? Tehnoteaduslik revolutsioon avaldub muutuse kontsentreeritud kasvus. See on ahelreaktsioon, mis võimaldab tõusta uuele tasandile normaalarengust palju kiiremini. Olen mõelnud, et revolutsioonilise olukorra määrab hetk, mil valdav osa inimestest saab omaenda eluilmas aru, et nüüd on midagi põhjapanevalt teisiti – maailm on püsivalt muutunud. Seda tajuti tööstusrevolutsioonide käigus ja ka praegu on selline taju täiesti selgelt esil. Oleme sisenemas uude ajastusse, mida iseloomustavad tehisintellekt, targad ühendsüsteemid, väga võimekad tehnoloogiad, muutuvad arusaamad ja suhted aja, ruumi ning keskkonnaga, seniste väärtuste ulatuslik ümberhindamine ning ka psühholoogiline ebakindlus, sest kohanemisvõime, mil on alati piirid, on taas löögi all. Siin ei ole paha tuletada meelde Juri Lotmani tõdemust, et inimest ümbritseval esemelisel maailmal on ka semiootiline funktsioon. Seetõttu ongi tehnoteaduslik murrang alati ka semiootiline murrang, mis viib vajaduseni mõtestada asjad põhjalikult ümber.1 See võib olla erutav, aga on kindlasti ka väsitav.

Tulevik huvitab inimesi alati. Seepärast on olnud tulevikuvaadet pakkuvad ulmekirjandus ja -filmid raugematult populaarsed paljudel maadel. Teame hästi Jules Verne’i üllatavalt ettenägevaid raamatuid, kuid ka näiteks meie oma Matthias Johann Eisen pidas eelmise sajandi algul ehk kibedal moderniseerumisajal oluliseks kirjutada jutukese „Tallinn aastal 2000“. Tundub, et tehnoteadusliku murrangu olukorras lähevad tulevikuvisioonid eriti hästi peale. Sellesse raami asetub ka Michio Kaku raamat „Inimkonna tulevik“.

„Inimkonna tulevik“ pakub üsna pööraseid tulevikupilte elust Marsil jms. Kaku laseb fantaasial lennata, kuid arutlus on argumenteeritud ja puhuti ka viidetega fundeeritud. Kuigi kaldun arvama, et Kaku on parem esineja kui kirjutaja, on „Inimkonna tulevik“ siiski sedavõrd põnev, et aheldab suurema vaevata ka lugeja, kelles ulme erilist hingevärinat ei tekita.

Et jõuda raamatule lähemale, peab viivuks peatuma autoril. Kaku ei ole (aja)kirjanik ega teadlane, vaid ennekõike tugeva teadustaustaga futurist ja tehnoteaduse populariseerija või, nagu praegu öeldakse, science communicator ehk teadusevahendaja, asetudes samale reale Carl Sagani, Stephen Hawkingi, Richard Dawkinsi, Neil deGrasse Tysoni ja teiste, laiale lugejaskonnale teada-tuntud suurmeestega. Kindlasti ei ole Kaku ka ajaloolane. Tema ajalookäsitlus, ennekõike kosmoselendudega seonduv, on keskpärane, aga mõistagi pole tegu ajalooraamatuga. Rohkem annab tunda asjaolu, et Kaku ei ole küllaldaselt kaasanud humanitaarset arutlust. Ta kirjutab asjast, kuid vähe või õigemini juhuslikult sellest, mis asja ümbritseb ja sellele tähenduse annab, ehk teisisõnu jagub tehnoteadust laiemalt mõtestavat filosoofilis-teoreetilist vaatenurka vaid näpuotsaga. Võib ju olla, et laiale lugejaskonnale suunatud teose puhul peabki nii olema, kuid kardetavasti vähendab see mingil määral teksti ajatust.

Käsitletavaid teemasid ümbritsevaile mastaapseile eetilisile ja moraalseile dilemmadele ning küsimustele heidetakse valgust peamiselt reaalteaduslikust nurgast (kosmose peatükis aga pea üldse mitte). Teadusrevolutsioonidest tuleb mõne lõigu ulatuses juttu, kuid seostatult üksnes füüsikaga.

Võtme raamatu põhitooni juurde leiame leheküljelt 31, kus autor tõdeb: „Teisisõnu, meie saatus on saada jumalateks, keda me kunagi kartsime ja austasime. Teadus annab meile vahendid, millega saame universumi kujundada enda näo järgi. Küsimus on, kas meil jätkub selle ääretu taevase väe kõrvale Saalomoni tarkust.“ Järgneval 250-l leheküljel saab toon väärilise sisu: räägitakse kolonistidest, ressursside kaevandamisest kosmoses (teiste planeetide puhul ei saa kasutada sõna „maavara“), tuuakse eeskujuks Muski ja Bezost, kellest viimane soovib viia planeeti saastava tööstuse ilmaruumi jne. Niisiis on tegu tehnooptimistliku progressiusu võimsa tagasitulekuga. Tagasitulekuga ses mõttes, et samasugune tuhin, vääramatu usk tehnoteadusse ning soov ületada kõik mõeldavad takistused, sealhulgas looduse kapriisid, kerkis esile enam kui sajand tagasi moderniseerumisajal, kuni ilmnes, et inimesel ja arengul on siiski piirid. Seepärast meenub Freud, kes kirjutas näiteks nii: „Kõik tööriistad täiustavad inimese organeid – nii motoorseid kui ka sensoorseid – või võimaldavad neid tõhusamalt kasutada. Mootorid annavad tema käsutusse tohutud jõud, mida ta saab nagu oma lihaseidki rakendada suvalises suunas, ehitada laeva ja lennuki, nii et ei vesi ega õhk ei takista tema edasiliikumist. [—] Inimene on muutunud nii-öelda teatud liiki proteesijumalaks, üsnagi vägevaks, kui ta kõik oma abiorganid endale külge paneb, kuid need ei ole temaga kokku kasvanud ja tal on nendega praegu veel palju tegemist“.2 Niisiis, uuesti jumalaks, aga selle vahega, et kui toona sooviti saavutada võim looduse üle, siis nüüd on eesmärgiks universum.

Häda on selles, et sageli ei võimalda vaimustumine innovatsioonist märgata selle võimalikke varjukülgi ja tekib kahju, mida on tagantjärele raske heastada. Liiati ei ole ükski tehnoloogia täiuslik ning varem või hiljem tabab seda rike (sellest, mis juhtub, kui peaks katki minema hüperruumi majutatud arvuti, kus paikneb kõikide inimeste teadvus, Kaku ei kõnele). Neil põhjustel peaks mis tahes uue võimsa tehnoloogia kasutusele võtma vaid siis, kui see on edukalt läbinud mitmekülgse kriitika ja järeleproovimise sõela. Insenere ja innovaatoreid, kelle tähelepanu on suunatud kitsale, enamasti tehnilist laadi eesmärgile, seesugune kriitika üldjuhul ei huvita, kuid hea tasemega teadusevahendajat-rahvavalgustajat peaks see huvitama, sest puudu ei jää mitte tehno­optimismist, vaid just tasakaalustatud refleksioonist.

Kui võtta arvesse raamatu enam kui 40eurost hinda, esineb üsnagi palju kirjavigu ja kohmakat või puhuti kummalistki lauseehitust. Ei ole kindel, kas siin on rohkem süüd Kakul või tõlkijal ja keele­toimetajal. Kuigi sissejuhatavas peatükis õnnestub Kakul neli korda korrata, et Maal elanud eluvormidest on peaaegu kõik ühel või teisel ajal välja surnud (protsent varieerub tal seejuures 90st 99,99ni) ja kordusi esineb ka mujal, on tekst üldjoones ladus. Ladususele aitab lühikeste peatükkide ja ameerikaliku, lennuka kirjutamislaadi kõrval kaasa fookustatus. Paljudes raamatutes jookseb autori mõte siia-sinna, kuid Kakul on olemas konkreetne lähtealus-probleemipüstitus, millest ta mööda ei vaata. Ja see on teadmine, et ei Maa ega ka inimkond ole igavesed. Kuna meid ootab ees kõike hävitav kataklüsm, tuleb selleks valmistuda, asutada kosmoses kolooniaid, alustades Marsist. Teemade valikul (kosmoserännakud, tehisintellekt ja robotid, vananemise peatamine, transhumanism, maaväline elu, universumi piiride ületamine) ja nende käsitlemisel on lähtutud seega inimese kosmosesse ümberasustamise projektist.

Võluv on Kaku puhul asjaolu, et ta ei ütle kunagi, et mõni asi, nt maaväline elu ja ajaränd, on põhimõtteliselt võimatu. Kui pole võimalik, ei ole tsivilisatsioon veel jõudnud vajalikule arenguastmele. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi religioonist ja muudest kultuurifenomenidest on juttu väga vähe, leiab Kaku, et religioossed teadmised ei ole füüsikateadmistega tingimata vastuolus. Autori avatud suhtumine uurimisobjekti võib meelitada mõnegi lugeja teaduse kohta rohkem uurima.

Kuigi teadusele on iseloomulik täpsus (sõnade tähendus peab olema selge) on üksikjuhtudel raske aru saada, millest käib jutt. Näiteks pakub Kaku välja, et inimesed erinevad loomadest, kuna mõistame aega (lk 136). Mis on aja mõistmine? Ajataju ei saa see ju olla, sest selle esinemine loomadel, kuigi mitte tingimata samas vormis nagu inimesel, on tehtud kindlaks.

Kaku näitab füüsikateadmistele tuginedes, milline on inimkonna tulevik. Kuid kas tulevik on ülepea ennustatav? See võib nii olla, nagu osutavad paljud ulmeraamatuis ja -filmides esitatud pildid, mis ongi aastakümneid hiljem täitunud. Seejuures tuleb aga teadvustada, et ühiskond muutub pidevalt keerukamaks ning keerukuse kasvuga suureneb mittetasakaalulises olukorras ehk kaoses juhuse osatähtsus. Kõiki mõeldavaid juhuseid ei ole võimalik arvesse võtta üheski tulevikuvisioonis, kuid jõudes murdepunkti, muutub ennustamine võimatuks.

Kui tunne, et inimese tarkus kasvab ja ühiskond saab pidevalt paremaks, täiuslikumaks, korrastatumaks, peaks olema õige, kasvab kaos väljaspool ehk looduses. Kaku käsitluse järgi puuduvad inimese arengul sisuliselt piirid. Ilmselt ei ole see õige, sest loodusel on piirid ja kui inimene kuulub loodusesse, siis peaksid need rakenduma ka tema puhul. Aga võib ju olla, et keskkonnatasandil jõuavad looduse piirid kaugelt enne kätte kui inimese omad. Isegi kui Kaku programm täitub täismahus, jääb loodus ikka iseendaks ja inimene ei saa teda lõpuni oma kontrolli alla. Seejuures esineb oht, et inimene hukkub just nimelt tehnoloogia tõttu, sest pikas perspektiivis vähendab see võimekust saada hakkama looduslikes kataklüsmides, mis võivad alguse saada näiteks uutest suurtest tõbedest, tuumasõjast, soovimatutest muutustest maa magnetväljas vm. Kaku osutab sellele nõrkusele isegi, kui kirjutab: „Kuid parasiitlik ühiskond [elu fantaasiamaailmas/narkouimas] on võimalik, kui masinad rahuldavad kõik meie maised vajadused“ (lk 244).

Olen mõelnud, et hea asi peab kindlasti kätkema ka mõnda vastuolu. Kui võtta arvesse, et „Inimkonna tulevik“ on sündinud teadusliku mõtlemise korüfee sulest, kuid on ikkagi mitmes mõttes vastuoluline – ühekülgne, kuid ka julge, rikas ja inspireeriv –, võib seda pidada heaks raamatuks. Eriliseks teeb raamatu fantaasia kokkumäng tõsiteadmistega.

1 Juri Lotman, Semiosfäärist. Vagabund, 1999, lk 114.

2 Sigmund Freud, Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi. Tlk Krista Räni. Vagabund, 2000, lk 33–36.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht