Esimesed tibusammud antiimperialismi poole

Võimalik, et argentiinlased mängivad kõige paremini jalgpalli. Aga et venelased on teistest pühamad, vaimsemad ja sügavamad – no ei ole, tapke või ära.

P. I. FILIMONOV

Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole suur filosoofia lugeja. Minu kokkupuuted filosoofiaga lõppesid enam-vähem ülikoolis, kus seda anti meile koondatud vormis, hästi lühidalt ja kokkuvõtvalt. Ainuke filosoofiateos, mida ma siiamaani olen täismahus lugenud, on Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“, ka seda lugesin ülikooli ajal, sellepärast et pidi. Ja nüüd, kui olen siin vaadeldavast Berdjajevi teosest jagu saanud, pean nentima, et minu alateadlik soov filosoofiast eemale hoiduda on – puhtalt isiklikul tasandil – täiesti õigustatud. Igav, paljusõnaline ja kõige rohkem meenutab vee ümbervalamist ühest anumast teise. Aga kohusetundliku arvustajana süvenesin teemasse siiski hoolikalt. Lugesin täiendavalt Berdjajevi kohta, uuendasin teadmisi tema saatusest ja vaadete muutumistest.

„Venemaa saatus“ on artiklite kogu, mille Berdjajev kirjutas Esimese maailmasõja ajal veel kodumaal elades ja seda sõda sealtpoolt vaadates. Edaspidi olevat ta selle teose põhiliste ideede suhtes muutunud skeptilisemaks ja kuidagi inimlikumaks. „Venemaa saatuse“ põhiidee seisneb lühidalt selles, et Venemaa on omaette tsivilisatsioon, kultuur ja lausa omaette usk, mis on maailmaga seotud väga omamoodi. Seotud küll, kuid rohkem ülalt alla kui paralleelselt. Mõistatuslik vene hing ja puha. Venemaa on enamikust riikidest vaimsem ja ehk ka targem ning tal on õigus teisi riike õpetada, harida ja valgustada. Seetõttu on Venemaal ka õigus teistele riikide kallale minna, kui nad rumalakesed suurest vene tarkusest ja vaimust aru ei saa.

Selle mõtlemise tagajärgi saame oma silmaga näha. Näeme, kuidas see vaimlise elu eeskuju tapab ja vägistab Ukraina tsiviilelanikkonda, ja kui anda talle voli, tapab ja vägistab ka paljude teiste rahvuste esindajaid ainult selle pärast, et nad ei ole venelased. Ausõna, mina ei tea, kas igal n-ö suurel riigil on sellesarnane ettekujutus oma missioonist siin maailmas. Kuid teadagi oli see kunagi Briti impeeriumil, oli Hispaania impeeriumil, oli Saksa Kolmandal Reich­il ja mõnelgi veel. Selline mõttelaad on üks kahjulikumaid, mis maailma ajaloos on üldse eksisteerinud. Kuid mina saan sellest aru siit Eesti Vabariigist, mille kodanik ma – vastandiks hr Rein Ruutsoo (Sirp 8. IX) loos väidetule – olen.

Berdjajevi vaated aitavad kaasa nägemaks maailma läbi nende – raske öelda, inimeste – silmade, kes on nüüd Ukrainas sõda alustanud ja kes jätkuvalt selle õigeks mõistavad. Mõningal määral saab minna nii kaugele, et väita, et Vladimir Putinil on võib-olla selle raamatu, s.t Esimese maailmasõja aegse Berdjajeviga suhteliselt sarnane filosoofiline kontseptsioon, kui saab ühe värdja puhul kontseptsioonidest rääkida. Samas, miks ei saa, igal endast lugupidaval sarimõrvaril on olnud ka mingisugune filosoofiline taust. Kuigi räägitakse, et Putini suurimaks filosoofiliseks inspiratsiooniallikaks on üks teine „filosoofide laeva“ reisija, Ivan Iljin, arvan siiski, et Iljin ja „Venemaa saatus“ pehmemas ja mahedamas vormis räägivad samast asjast, s.t sellest, kust Venemaa ja selle valitsejad on üldse pähe võtnud, et neil on õigus teisi maid rünnata ja neid välja mõeldud mitteeksisteeriva Vene maailma orbiidile tõmmata.

Kuid siiski küsin: miks on see raamat praegu tõlgitud? Ei, ma saan aru, et iga raamat on hea. Ma pole „Minu võitlust“ lugenud, kuid usun, et ka see on üks raamat, mis iseenesest inimesi ei tapa – tapavad ja vallutavad alati lugejad, mitte raamatud. Ning ma mitte mingil määral ei kritiseeri Postimehe kirjastust – vaenlast peab tundma jne. Ma lihtsalt küsin, ka enda käest: kas me siis varem ei teadnud, mis need seal mõtlevad? Teadsime ju. Vastu panema peab ju jällegi mitte raamatutele, vaid konkreetsetele inimestele, kelle puhul pole teada, kas nad on seda raamatut lugenud või mitte.

Nikolai Berdjajev 1912. aastal, enne vene imperialistist normaalseks vene inimeseks viiva teekonna alustamist.

Tundmatu autor / Wikimedia Commons

Minul on piisavalt paks nahk, nii et mul on praeguse sõja olukorras õnnestunud end mitte süüdlasena tunda. Annan endale aru, et ainult see asjaolu, et vene keel on mu emakeel, ei tähenda veel, et mul oleks selle riigiga, kus see keel on riigikeeleks, mingit pistmist. Kultuuriliselt ka – ma ei näe tõesti põhjust tühistada vene kultuuri tervikuna, peab ikka täpsemalt vaatama, kes, mida ja kuidas rääkis, kirjutas, laulis. Ja surnud tegelastele see vastutus ka ei laiene. Seepärast on mul suur rõõm, et selles küsimuses meie riigi seisukoht teatud määral kattub minu omaga.

Samal ajal annan endale aru, et minu kõrval on Eestis väga erinevaid venelaste gruppe. Need, kes on üldiselt sõja vastu, kuid usuvad, et kui juba on alustatud, peab lõpuni minema ja „omasid ei tohi maha jätta“. Need, kes üritavad oma emakeelt võimalikult vähe kasutada. Need, kes on Putini režiimi eest põgenenud ja jõudnud Eestisse tee leida, kui piir päris kinni veel ei olnud. Need, kes kleebivad autole sõnad „Ma olen venelane“ ja sellega nimme ringi sõidavad. Jne.

Kellele ja kellest kirjutas Berdjajev oma suures laastus šovinistlikuvõitu raamatu? Minu arvates mitte ühelegi neist gruppidest. Arvan, et ta kirjutas iseendast, nagu on omane tuntud autorile, vahet pole, kas tegemist on filosoofi või kirjanikuga. Et kogu seda имперскость’i – moodne sõna tänapäeva vene keeles ning mulle meeldib see sõna väga, ta on nagu selleks loodud, et seletada nähtust, mida mina siin arvustuse alguses seletada olen üritanud – endast tilga kaupa välja suruda. Nagu kunagi kirjutas üks teine vene kirjanik – tõsi, orjuse kohta.

Seda on vägagi hästi näha nende inimeste pealt, kes on Eestisse põgenenud Putini režiimi eest. Ma mõtlen neid Venemaa intellektuaale, kes on jõudnud siia hiilida ja jääda, enne kui piir nende ees kinni pandi. Nimelt võivad nad olla kriitilised kodumaa võimude suhtes, kuid pole midagi parata – nende esialgne arusaam Eestist on tahes-tahtmata kolonialisti arusaam kolooniast, suuremal või väiksemal määral. Nad on ikka kasutanud seda vastikut sõna „Pribaltika“, mille alla ühendati Nõukogude Liidus kolm Balti riiki nagu tainaga kokku kleebitud territooriumiks. Üpris suur hulk neist ei mõelnudki eesti keele õppimisele yanatoomiliku kindlusega väites (kas või sisimas, sisehäälega), et tegemist on väikese keelega, mida keegi eriti ei vaja ja et saab ka inglise keelega hakkama. Hea, kui seda vallatakse.

Ma loomulikult üldistan, loomulikult utreerin, mitte kõik neist ei olnud kohe algusest sellised, ja paljud neist, kes isegi olid, on õnneks osutunud piisavalt tarkadeks inimesteks, et muutuda. Berdjajevi raamatut võib ka niipidi tajuda. Seda võib tõlgendada raamatuna, mis räägib sellest, kuidas üks mõtlev inimene saab selle impeeriumi vaimu endast välja ajada. Sest tõepoolest, isegi ainuüksi „Venemaa saatust“ lugedes on näha, kuidas autori toon muutub esimestest artiklitest viimasteni.

Kui alguses Berdjajev usub, et Vene impeeriumi võit Esimese maailmasõja lahinguväljadel on ülioluline selle „mõistatusliku vene hinge“ (mind on see väljend kogu aeg ärritanud – mida kuradi erilist selles vene hinges siis on, miks ei räägi keegi mõistatuslikust islandi vm ülimalt salapärasest hingest?) vaimse võimu kehtestamiseks üle Euroopa, siis lõpus kahtleb ta juba tugevasti, kas on seda kehtestamist üldse vaja. Mõnes mõttes on Berdjajevi raamat vene imperialistist normaalse vene inimeseni viiva teekonna algus. Aga paraku ainult algus, sest isegi raamatu lõppfaasis, mis, vastavalt kaassõnale ja muudele kommentaaridele, oli kirjutatud juba aastatel 1916–1918 – siis, kui mitte ainult ei oldud sõda juba kaotatud, vaid ka kodumaal algas see, mis väga varsti teeb sellele kodumaale sellises vormis, nagu Berdjajev seda teadis, lõpu. Isegi seal arutleb ta mingi „erilise tee“, mingi vene „väljavalituse“ ja „missiooni“ üle.

See on see asi, mis mulle tõesti rahu ei anna. Nii kaua kuni elan, küsin enda käest, millal see juba lõpeb. Ajalooliselt on ju arusaadav, kust see Venemaa ajudesse kerkis – poliitiline transfeer Vana-Roomast Bütsantsi ning sealt juba läbi õigeusu Venemaale. Aga tõesti, no kaua juba võib? Ma ei taha mitte mingil määral väita, et sihuke rumalus on ainult vene rahvale omane, ei, neid rahvaid on kahjuks rohkem, kes ennast erilisteks, väljavalituteks ja teistest tähtsamaks peavad.

Kuid isegi, kui väga tahaksin, et see tõesti oleks nii, et minu emakeel on Euroopa teistest keeltest sügavam ja väljendus­rikkam, pole sellele mingisugustki tõestust. Võib olla, et argentiinlased mängivad maailmas kõige paremini jalgpalli, sellele võib leida tõestust. Et rootslaste magu on kõige paremini kohanenud hapusilgu söömiseks, sellele samuti. Et hollandlased on maailma kõige pikemad inimesed, on samuti tõsi. Et venelased on teistest pühamad, vaimsemad ja sügavamad – no ei ole, tapke või ära.

Ja üleüldse, kui viia küsimus rahvuse tasandilt isiklikumale tasandile, siis missugune inimene on kõige rohkem hõivatud mõtetega oma eripärast, teistega sarnanematusest, enda unikaalsusest? Pigem maniakk, kui geenius. Pigem sarimõrvar, kui viiuldaja. Mida on paraku praegu ka näha.