HIMARS, Ukraina sõjajumal

USA sõjalise missiooni lähetamine Ukrainasse näitab, et USA julgeolekupoliitiline huvi on teha Ukrainast selle piirkonna julgeoleku garant.

ÜLO MATTHEUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ukraina on valinud sõjas Vene okupantide vastu pikaajalise kurnamistaktika ja seadnud sihiks neutraliseerida vastase võitlusvõime. Lääne sõjatehnika tehnoloogilise ülekaalu toel tehakse sissetungijate kallal süstemaatilist hävitustööd. Lõuna-Ukrainas Dnepri paremkaldal paiknev Vene väekontingent on logistikast sisuliselt ära lõigatud ja Ukraina relvajõudude eesmärk on sundida seal paiknevad väed kas alistuma või need lõplikult purustada. On näha ka edukat ründetegevust elavjõuga, siin-seal on Vene kaitseliinidest läbi murtud, kuid aktiivsem pealetung seisab ees küllap siis, kui on saavutatud piisav tehnoloogiline ülekaal. Viimane sõltub lääne relva­abist ja 1. oktoobrist käivituvast lend-lease’ist, millega finantseeritakse edasisi relvatarneid. Sõja lõppemisse veel sel aastal ei usu enam ükski sõjandus­ekspert, pigem nähakse ette pikka positsioonisõda ja otsustavaid muutusi võib oodata ehk järgmise aasta kevadsuvel.

Vaenlase käes on ent jätkuvalt Zaporižžja tuumaelektrijaam ja õhus ripub tuumakatastroofi oht. Euroopat kimbutab sõjast tulenev energiahindade tõus ja sellega kaasnevad majandusraskused, mille võib kokku võtta poliitilise tüüplausega „Euroopa on mures“. Siiski on lääneriigid võtnud praeguse seisuga enam-vähem selge hoiaku, et ebaõiglast rahu Ukrainale peale ei sunnita ja eesmärgiks on seatud võit Venemaa üle. Seesugune seisukoht kõlab vähemasti avalikus ruumis. Väidet ei toeta aga Ukrainale eraldatav relvaabi, mis ei ole kiireks eduks piisav. Ennekõike pole nn vana Euroopa otsustajad endas selgusele jõudnud ja ka tuumaoht ei ole seda neile selgeks teinud. Kui Ukraina poliitikud on kõnelenud, et Zaporižžja tuumajaamaga toimuv on otsene terroritegevus kogu Euroopa ja sealsete NATO riikide vastu, mis peaks käivitama NATO lepingu viienda artikli, siis NATO otsustajad pole seda seisukohta toetanud. Ka selle ohu taustal on NATO jäänud kõrvaltvaataja positsioonile.

Kui palju raketiheitjaid on palju?

Tänu mitmikraketiheitjaile on Ukraina saavutanud tasakaalu Venemaaga relvade tulejõus, hävitatud on hulganisti laskemoonaladusid, halvatud vaenlase logistika ja juhtimine. Ukraina presidendi kantselei juhi nõunik Oleksi Arestovõtš ütles hiljuti vestluses Mark Feiginiga, et kui Ukrainal oleks HIMARSeid kaks korda rohkem ehk senise kahekümne viie1 asemel viiskümmend ning veel ka kakssada haubitsat, määraks see ka sõja käigu.2 Siis lahendataks ka Zaporižžja tuumajaama küsimus, saaks vältida sõja ülekandumist talve ning ära hoida olukorra, kus Euroopas peab hakkama lahendama kriisi, mis on seotud Venemaa energiašantaaži ja eurooplaste külma toaga. Need 25 mitmikraketiheitjat, mis peataksid Venemaa pealetungi, võiksid Arestovõtši sõnul otsustada Euroopa saatuse ja määrata edasise ajaloo. Tema hääle intonatsioon ja kehakeel ütlevad seejuures, et see on vaid pool rehkendust. Ukraina kaitseministri Oleksi Reznikovi hinnangul on tegelikult vaja kuni 150 HIMARSit ja MLRSi: 50 selleks, et peatada Vene pealetung, ja veel 100 selleks, et muuta mängu ning minna vastupealetungile.3

Tõsi on, et Euroopal ei ole kohe käepärast anda Ukrainale piisavas koguses raketiheitjaid, kuid haubitsaid, tanke, õhutõrjesüsteeme ja laskemoona oleks pakkuda küll. Eriti tankide osas on vana Euroopa riigid olnud kitsid ja oma Leopardid ja Challengerid kiivalt endale hoidnud.

Vajalikus koguses HIMARSeid saaks Ukrainale kiires korras tarnida ehk vaid USA. Military Today viidatud andmeil on USAs valmistatud siiani 540 HIMARSit, millest on Jordaaniale müüdud 12, Singapurile 18, AÜE-le 20 ja Ukrainale antud 16 ehk ära antud 66.4 Seega poleks veel 25 või isegi 100 HIMARSi eraldamine Ukrainale ületamatu raskus ja seisab pigem poliitilise otsuse taga. Mitmikraketiheitjaid on Ukrainale lubanud anda ka Saksamaa, kuid need on alles tootmises.

Kallis jumal HIMARS

Sõjajumala esimene kärgatus Ukrainas Zaporižžja lähistel 4. juulil 2022.

Ukraina relvajõud / Cover Im / Scanpix

HIMARSist ehk raketisüsteemist on saanud Ukraina sõjajumal, palsam haavatud hingele. HIMARSite edulugu ja hävitustöö okupantide kallal on Ukraina uudis­kanalite igapäevane teema, HIMARSi võitude üle tuntakse rõõmu ja vaenlase kaotustest kahjurõõmu, HIMARsist koguni lauldakse: „Ameerikast tuli meie usaldusväärne sõber./ Saage tuttavaks – HIMARS./ Toss väljas venemaalastel – HIMARS. / Lala-la-lalaa – HIMARS …“5 Laulu autor on Tarass Borovik, kes on juba äratanud tähelepanu ründedroonist Bayraktar kirjutatud lauluga, mis kujunes tõeliseks hitiks sõja esimesel perioodil.

HIMARSi eeliseks Vene raketiheitjaga Uragan võrreldes, nagu osutab Military Today, on suurem laskeulatus ja suurem täpsus. Ka jäävad HIMARSi väiksema laskeulatusega (Ukraina kasutuses kuni 80 km) ja ülikiired raketid tabamatuks Vene õhutõrjele, kuna neil puudub vajalik võimekus. Erandiks on ATACMSi ehk taktikalise raketisüsteemi raketid, mille lennuaeg ja lennukaugus on suurem, nii et ka Vene õhutõrjesüsteem on võimeline neile reageerima. ATACMSi kasutamine eeldab Vene õhutõrjesüsteemi hävitamist või häirimist, nagu seda tehti ristleja Moskva uputamisel, kui laeva radareid eksitati droonidega. See, kas ATACMSid on jõudnud ka Ukraina relvajõudude kasutusse, on jäänud esialgu saladuseks.

Mitmikraketiheitjad on kallid – ja mitte ainult Ukraina hingele, vaid ka hinna poolest. Military Today andmeil maksab üks HIMARS (2014. aasta andmeil) 5,1 miljonit dollarit ja üks selles kasutatav rakett (GMLRS) 160 000 dollarit. Kuivõrd süsteemi on võimalik laadida kuus raketti, on ühe kogupaugu maksumus (toonastes hindades) ligi miljon dollarit. Üks ATACMSi rakett maksis sama allika andmeil aga 820 000 dollarit. Seega, sõda on kallis, isegi ülikallis. Ainuüksi USA on andud Ukrainale sõjalist abi juba ligi 13 miljardi dollari ulatuses, sellest 10 miljardit 2021. ja 2022. aastal.6 Sellele hakkavad lisanduma lend-lease’iga finantseeritavad tarned, mille rahaline maht on mitu korda suurem. Teise maailmasõja ajal kujunes USA lend-lease’i maksumuseks 50 miljardit dollarit, mis praegustes hindades, kui kasutada USA inflatsioonikalkulaatorit,7 on üle 800 miljardi.

Tavalisele maksumaksjale on sõjaks kulutatavad summad ilmselgelt astronoomilised ja võib arvata, et see on üks neid põhjusi, mis pärsib sõjalise abi andmist Ukrainale ning paneb mingi osa poliitikuid, enamasti populistid või need, kes valitsusega opositsioonis, selle vastu hääletama.

Kuid sõda on ikka peetud rahasummale vaatamata. Pealegi annab paisuv sõjatööstus tööd paljudele inimestele ja kasvatab riigi maksutulu. Pigem võivad Ukraina sõjalist abistamist pärssida ettevaatlikkus ja otstarbekus. Relvaabi andmisel Ukrainale on lähtutud olukorra vajadustest, Ukraina armee võimekusest üleantavat tehnikat kasutama õppida ja otstarbekalt rakendada, strateegilistest plaanidest ja poliitilistest seisukohtadest.

Kui esmalt lähtuti relvade tarnimisel partisanisõja vajadusest, siis nüüdseks, kui Ukraina armee on oma usaldusväärsust tõestanud, on jõutud kõige modernsema ründetehnikani. Ukraina relvastamine sarnaneb mõneti arvutimänguga, kus mängujuht jagab sõdivatele pooltele relvi vastavalt soovitud tulemusele. Ukraina puhul seisneb küsimus selles, kas mängujuht soovib patiseisust ka edasi minna või jääb pigem ettevaatlikuks, mis tähendab jätkuvat paigaltammumist. Kindel on see, et Ukraina võiduks tuleb suurendada nii relvastuse hulka kui ka valikut.

Nagu osutavad üheksateist USA sõjandusspetsialisti ja diplomaati oma avalikus pöördumises president Joe Bideni poole8, on Ukrainale antud sõjalist abi vaid sel määral, et tekitada patiseis, kuid mitte piisavalt Venemaa territoriaalsete edusammude tagasipööramiseks. Allakirjutanud märgivad, et liigsest ettevaatlikkusest sõja eskaleerumise ja tuumaohu pärast võib Bideni administratsioon loovutada initsiatiivi Ukraina vastu peetavas sõjas Venemaale ja mängida võidu Putini kätte. Allakirjutanute seas on teiste hulgas endised NATO Euroopa vägede ülemjuhatajad erukindral Philip M. Breedlove (2013–2016), erukindral Wesley K. Clark (1997–2000) ja erukindralleitnant Ben Hodges (1995–1997).

Kuskil istuvad koos strateegid ja poliitikud, kes peavad otsustama, kas lasta patiseisul edasi kesta või teha midagi, et saavutada otsustav läbimurre. Muu hulgas soovitakse vältida olukorda, kus sõda võib Ukrainast väljuda ja paisuda millekski laiemaks, näiteks maailmasõjaks. See on n-ö kalkuleeritud arvutimängu uus faas, kus tuleb otsustada, kui palju ja missuguseid relvi Ukrainale juurde anda, et saavutada just see või teistsugune tulemus. Suurema selguse tõi ehk Saksamaal Ramsteinis toimunud (8. septembril) NATO Ukraina kontaktgrupi kohtumine, mille kutsus kokku USA kaitseminister Lloyd J. Austin.

Jumal on USA kontrolli all

Ukraina edule kaasa aitamaks otsustas USA augustis koos kolme miljardi dollari suuruse relvaabi paketiga lähetada Ukrainasse ka oma sõjalise missiooni, et korralda Ukraina sõdurite treeninguid ja koordineerida sõjalise abi andmist.9 Kuivõrd peatselt käivituva lend-lease’i rahastusperiood kestab kaks kuni kolm aastat, kõneleb USA missiooni lähetamine ühelt poolt soovist kogu Ukraina sõjalise abistamisega seotud protsess formaliseerida, millega nimetatakse ametisse missiooni juhtivad kindralid ja pannakse paika bürokraatlikud mehhanismid, kuid teiselt poolt tingib seda vajadus tagada relvaabi süsteemsus vastavalt täpselt kalkuleeritud eesmärkidele ning ka kontroll selle üle, kui otstarbekalt tarnitud relvastust kasutatakse. USA missiooni tegevus kindlustaks ka relvaabiga seotud toimingute usaldusväärsuse ja teeks mõttetuks Venemaa propaganda võltsuudised, nagu müüks Ukraina relvi edasi või et osa abina saadud raketisüsteemidest on juba hävitatud.

Kuid missiooni taga võib näha ka USA julgeolekupoliitilisi huve: Ukrainast koos oma moderniseeritud armeega ja mingis lähemas või kaugemas tulevikus tõenäoliselt NATO liikmena võiks saada üks olulisi julgeoleku garante, millega väheneks USA ja kogu NATO koormus piirkonnas.

USA huvid on välja toodud ka eelviidatud avalikus pöördumises, millele alla kirjutanud osutavad, et Moskva imperialistlik sõda Ukraina vastu ei ole mitte ainult genotsiid eesmärgiga Ukraina rahvas maailmakaardilt minema pühkida, vaid see on ka selge oht USA julgeolekule ja heaolule, sest kui Venemaad ei suudeta vaos hoida, järgnevad rünnakud NATOsse kuuluvate Balti riikide vastu. See aga tähendab, et ka USA peab oma liitlasi kaitstes kandma ohvreid. Seega tuleb tulevane sõda NATOga võita praegu ja Ukrainas, leiavad nad, märkides, et kui see õnnestub, ei pea USA sõdurid tõenäoliselt USA lepingulisi liitlasi kaitstes oma eluga riskima. Allakirjutanud kutsuvad Bideni administratsiooni üles saatma Ukrainale relvi vajalikul määral, sealhulgas HIMARSeid ja ATACMSi 300kilomeetrise laskeulatusega rakette.

Ühelt poolt näitab niisuguse pöördumise üldse vajalikuks osutumine, et USA strateegilised eesmärgid ja reaalpoliitika ei lange veel üheselt kokku. Või siis vajab Bideni administratsioon suuremat avalikku toetust, et oma Ukrainat puudutavad otsused ellu viia. Teiselt poolt kõneleb USA missiooni käivitamine Ukrainas sellest, et USA võtab Ukraina armee ümberrelvastamist tõsiselt ja asub seda koos 1. oktoobrist käivituva lend-lease’iga ka lähiaastatel ellu viima. Küsimus on niisiis ajas: Ukraina vajab abi kiiresti, kuid relvaabi tiksub palju aeglasemas ajagraafikus, kui see on sõja kiireks võitmiseks vajalik.

Ukraina, julgeoleku puhver

Praegune sõda osutab, et Ukrainast on saanud Venemaa ja muu Euroopa vahel jõuline puhver. Kas see puhver säilib ja kui hästi ta täidab oma eesmärke, selgub sõja tulemustest. Siitki tuleneb oluline järeldus, et kas või globaalsetest julgeolekupoliitilistest huvidest lähtudes ei tohi lääneriigid lasta Ukrainal sõda kaotada ega ka mitte praegust olukorda külmutada. Juba nüüd tagab Ukraina sisuliselt Moldova julgeolekut, kuivõrd tänu Ukrainale on läbi kukkunud Moskva plaan luua maismaakoridor Transnistriani, et seejärel annekteerida tõenäoliselt kogu Moldova.

Tugeval Ukrainal on suur mõju ka Valgevene edasisele käekäigule. Võib arvata, et Ukraina ei saa ei praegu ega tulevikuski lubada, et Valgevenet kasutatakse ründetegevuseks Ukraina vastu, mis tähendab, et rahutingimused peaksid sisaldama ka Vene vägede väljaviimise Valgevenest. Ukraina sõja tulemus otsustab tõenäoliselt ka Lukašenka režiimi ja üldse Valgevene saatuse. Seni on Ukraina Valgevenet säästnud ega ole sooritanud selle vastu ühtegi piiriülest lööki, et end Vene raketirünnakute eest kaitsta, seda eesmärgiga säilitada Valgevene oma tulevase liitlasena.

Kuid see, mida lääneriigid lõppkokkuvõttes kõige rohkem pelgavad, on Venemaa võimalik lagunemine ning sellest tulenevad konfliktid keskvõimu ja rahvusriikide vahel, millega kaob kontroll Venemaa tuumarelvade üle. Stabiliseeriv jõud Venemaa ja Euroopa vahel on seega suisa vältimatu. Tugev ja teovõimas Ukraina on Euroopale suur kingitus. On viimane aeg näidata ka omalt poolt üles suuremeelsust ja tagada Ukrainale kiiresti relvaabi, et hiljem juba välja töötada midagi Marshalli plaani taolist ja Ukraina uuesti üles ehitada.

1 Augusti seisuga oli Ukrainal 16 M142 HIMARSit ja 9 M270 MLRSi. Military Today, http://www.military-today.com/artillery/himars.htm

2 Feigin Live 25. VIII 2022, https://www.youtube.com/watch?v=MOix1b0TwHk&t=14s

3 „Ukraine’s defense minister: With the right weapons, ‘Russia can definitely be defeated’“, by Dan Peleschuk. Atlantic Council, 19. VII 2022 https://www.atlanticcouncil.org/blogs/new-atlanticist/ukraines-defense-minister-with-the-right-weapons-russia-can-definitely-be-defeated/

4 Vt 1. viide.

5 Ukraina keeles: „Із Америки приїхав наш надійний побратим./ Познайомтеся із ним – HIMARS./ В росіян зі сраки дим – HIMARS.“ https://lyricstranslate.com/ru/himars-himars.html

6 U.S. Security Cooperation with Ukraine. U.S. Department of State, 19. VIII 2022. https://www.state.gov/u-s-security-cooperation-with-ukraine/

7 U.S. Inflation Calculator. https://www.usinflationcalculator.com/

8 US must arm Ukraine now, before it’s too late. – The Hill 17. VIII 2022. https://thehill.com/opinion/national-security/3605064-us-must-arm-ukraine-now-before-its-too-late/

9 U.S. Pledges Another $3 Billion for Ukraine Defense, the War’s Largest Aid Package. – Wall Street Journal 24. VIII 2022. https://www.wsj.com/articles/u-s-to-send-nearly-3-billion-security-aid-package-to-ukraine-11661342606

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht